Suur osa meie vaimulikest kogemustest on sündmused meie elus, kus Jumal midagi teeb või milleski osaleb. Seekord tuleb juttu teistmoodi kogemusest, kus otseselt mingit sündmust peaaegu ei toimu, kuid millegi tähendus saab äkitselt mõistusele ja südamele arusaadavaks.
Mina sain sellise kogemuse, lugedes hommikvalveraamatust lambi kohta, mida vanasti kasutati valguseallikana. See lamp koosnes õliga täidetud kausikesest ja sealt väljarippuvast tahinöörist. Ma sain aru, et see väljarippuv tahinöör olen mina, õigemini see osa minust, mis on mõeldud süüdatuna valgustama. See savikausike olen ju ka mina. Savist (pinnasest) tehtud, nagu loomisloost võib lugeda. Selles kausikeses peab olema ruumi Jumala õlile, Jumala kohalolekule Vaimus, muidu ei täida see kausike oma eesmärki. Paulus kirjutab 2Kr 4:6, 7: „Sest Jumal, kes ütles: „Paistku valgus pimedusest!“, on see, kes on hakanud paistma meie südametes, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala aust. Aga meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist.“ Ilma Jumalata on minu sees pimedus ja ainult siis, kui Jumala valgus saab minu sisse ja hakkab minu elust väljarippuva tahinööri kaudu välja paistma, tekib inimestel minu ümber võimalus tunda „Jeesuse Kristuse isikus olevat Jumala au“. Keegi on targasti ütelnud, et kui see välja ei paista, siis seda polegi.
Kui see välja ei paista, siis seda polegi.
Meid on savist tehtud ja Jumala plaan on, et me koos Temaga elaksime, nii igaüks üksikuna kõigepealt kui ka kogudusena.
Ef 2:22 on Paulus koguduse kohta kirjutanud, et meid „ühes üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus“. Ja siis on Ta mulle – sellele kastmekannukujulisele savikausikesele – andnud õiguse otsustada, kas taevast õli võib sinna sisse valada või mitte.
Jumal on mõelnud, et meie oleksime maailma valgus ja et see valgus peaks paistma mitte vahel või vaheaegadega, vaid alaliselt. Valgus, mis vahel põleb ja siis jälle ei põle, võib meie ümber olevaid inimesi segadusse ajada.
Kord lugesime lapselastega lugu raudteeameti palgal olevast töötajast, kelle ülesanne oli öösel liikuvate rongide lähenedes raudtee ülesõidukohal lambiga vehkida, et autod kiiresti liikuva rongi ette ei sõidaks. Ühel ööl oli see mees taas oma tööd tegemas, kuid üks auto sõitis ikkagi rongi ette. Hakati otsima õnnetuse põhjuseid ja kui mees ülekuulamiselt koju jõudis, märkas naine, et ta on kuidagi kühmus ja rahutu. Naine küsis sellise oleku põhjust ja mees vastas, et kui temalt küsiti, kas ta oli oma lambiga raudtee ülesõidukohal vehkimas, siis ta vastas, et oli küll, kuid et ta ei tunnistanud üles, et tema lamp ei põlenud. Mittepõleva lambiga pimeduses vehkimisel pole mingit mõtet ja sama kehtib meie elu kohta. Kustunud lamp ei hoiata kedagi.
Alaliselt põlemiseks vajatakse alaliselt õliga varustamist. Meie piiblikommentaarist võib lugeda, et tavaliseks otstarbeks kasutatav õli pressiti oliividest õlipressiga, kuid pühamu lampides kasutatav õli peksti viljadest välja. Viljad pesti hoolega, kõik ebapuhas, lehed ja oksaraod eemaldati. Siis peksti ja muljuti õlipuuvilju ning õlil lasti oliividest lihtsalt välja immitseda. Sellise töötlemise tulemusel saadi küll väiksem kogus õli, kuid tulemuseks oli kõrgema kvaliteediga õli. (1BC, 3,104)
Alaliselt põlemiseks vajatakse alaliselt õliga varustamist.
Jeesust peksti ja haavati meie pärast ja Tema ohvri tõttu on meil täna Tema Vaimus võimalik kogeda Tema kohalolekut, sest puhtaim õli immitses Tema haavadest, sest Tema haavade tõttu, mis meie oleme oma pattudega löönud, võime mõista armastust, mis äratab meie südames armastuse Tema vastu. Tema ütles oma jüngritele enne risti kannatusi, et Ta tuleb Isaga koos ja asub elama nende juurde, kes Teda armastavad ja tahavad Tema käske pidada (vt Jh 14:23), seetõttu on õli sümboliks Tema kohalolekust Püha Vaimu läbi.
Kogudusetelgis põles püha paika kõige pühamast paigast eraldava vaheteki ees alaliselt seitse lampi, nende jaoks pidid Iisraeli lapsed Moosesele tooma „puhast tambitud oliiviõli“ (2Ms 27:20). Esialgu korraldas lampe Aaron, hiljem preestrid. Ka meie ei saa ise oma õlitagavara täiendada, tahte kärpida ega lampe puhastada, vaid peame seda lubama teha Jeesusel, keda sümboliseerisid kogudusetelgis teenivad preestrid. Lamp ei palu ega allu, inimese osa on paluda ja vastu võtta ja alluda.
Kogudusetelgis oli enne lampide süütamist pime, sest seal polnud aknaid, kuna maailma valgus ei pidanud sinna sisse paistma. Lambid olid olemas, tahinöörid ka, ka õli oli lampides olemas, kuid kuni puudus süütaja, ei toimunud midagi. Ka meie ei saa Jumala lampidena põleda, kuni meid ei süüdata. Jumal on meid loonud võimelisteks Temale elama ja paistma valgusena, kuid miski või õigemini keegi peab meid süütama. Ma juurdlesin tükk aega selle üle, mis meid süütab ja miks me vahel end süüdata ei lase ja rahuldume pimedusega meie sees ja meie ümber. Või miks me sageli lubame mõnel muretuulel või ahastuselainel oma lambi kustutada?
Ja ma mõtlesin vastuse välja. Vastus on USK. Me usume Jumala armastusse, kui natukenegi süveneme sellesse, mis Ta meie eest on teinud. Tema haavade tõttu täidetakse meid võimega Talle elada ja kui me süda süüdatakse armastusega Tema vastu, siis ilmub meie maise tahinööri kaudu nähtavale valgus ja „inimesed näevad meie häid tegusid ja annavad au meie Isale, kes on taevas“ (Mt 5:16).
Ja välja ei paista siis mitte kausike, nöör ega isegi mitte õli, vaid valgus. See varjutab kõik maise ja maisest paistab Jeesus. Jumal ei süüta oma õli põlema kusagil meist eraldiolevas kohas, vaid meie maine taht peab Tema Vaimu sees ligunedes meie sisse valatud taevasest õlist läbi imbuma ja siis usu vastusena põlema.
Heebrealastele kirjutatud kirjast loeme, et „sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei imbunud usu kaudu neisse“ (Hb 4:2). Ehk siis usu kaudu peab Jumala Sõna meisse imbuma nagu õli tahinööri ja siis minu kaudu valgust andma.
Kui me loeme Ps 119:105, et „sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgteel“. Sõna lambina ei saa mu teed valgustada, kui lamp ei põle. Ja nii jõuame jälle usu juurde, mis lambi põlema süütab, mis Jumala Sõna süütab ja valgusena paistma paneb.
Meie armastame, kui me Jumala armastuse ära tunneme, ja meie usume, kui me ära tunneme, et Jumal meisse usub. Ja usk Jumalasse ei ole mingi maise päritoluga nähtus, vaid Jeesus ütles oma jüngritele: „See on Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud!“ (Jh 6:29)
Meie täna kastmekannukujulisi õlilampe ei kasuta, küll aga on meil kõigil olnud kokkupuude küünaldega ja me oleme kogenud, et suitsema hakkab küünal peale kustutamist või peale seda, kui taht on lõpuni põlenud. Suits tuleb peale leeki ja suitsev küünal enam eriti valgust ei anna. Kui see suitsemine meie usuelu lambiga mingil põhjusel aset leiab, siis võime lugeda Piiblist Jeesuse julgustavaid sõnu, mis pärinesid Jesaja prohvetikuulutusest, mis Tema kohta on antud: „Rudjutud pilliroogu ta ei murra katki ja suitsevat tahti ta ei kustuta ära, kuni ta on õigluse jalule seadnud.“ (Mt 12:20) Kui minu või sinuga on täna pahasti, kui me tunneme, et silmi kipitama ajav ja nähtavust varjutav suits on kõik, mis elust hetkel välja tuleb, siis Jeesus ei ole meiega lõpetanud. Tema saadab olukorrad, mis taas usu äratavad ja leegi süütavad. Tema puudutab meid oma risti armastusega ja igatseb meiega edasi minna.
Kui me Temale põleme, ei ole me kellelegi ohtlikud, sest tuli on Tema kontrolli all. Ohtlikuks võib olukord minna siis, kui tuli ei ole Tema kontrolli all. Kord sattus üks minu kolleeg, kes minu Jumala-jutte pisut halvaks pani, olukorda, kus tema köögis hakkas põlema eletrijuhe. Ta nägi hämaras köögis mööda juhet edasiliikuvat tuld ning kuna ta oli üksi kodus, ei osanud ta muud moodi reageerida, kui hüüdis: „No, Issand, tee ometi midagi!“ Selle peale Issand tegi midagi, Ta kustutas tulekahju ühe hetkega. See naine sai oma kogemuse ega pidanud neid Jumala-jutte enam nii halbadeks.
Kas meil on „aare saviriistades“, tõeline aare Jumala kohalolu näol meie elus? Siis meie lamp põleb, Tema korrastab seda, Tema kärbib tahti ja inimesed näevad valgust. Alati pole võimalik sõnadega kuulutada, aga ärgem keelakem Jeesusel meie elust valgusena välja paista. •
Sul on kinnitav läbielu? Tunned rõõmu palvevastusest? Saada enda kogemus endale kinnistamiseks ja teistele kinnituseks „kogemuste kotikese" rubriiki.
