Inimestel, kes Piibliga lähemat tutvust teevad, kujunevad tavaliselt aja jooksul välja lemmikkirjakohad, mida on tore ikka ja jälle lugeda. Lemmikuks võib saada paar salmi, peatükk või lausa terve raamat. Minul ei ole kuigi palju üksikuid lemmiksalme, aga kui ma peaksin piibliraamatuid järjestama selle alusel, mis mulle kõige rohkem meeldivad, siis moodustaksid tugeva esikolmiku Koguja raamat, Iiobi raamat ja Psalmid.
Osalt on need kolm raamatut mu lemmikute hulgas stiili tõttu. Mulle meeldib luule ning Psalmid on peaaegu täielikult ja Iiobi raamat suuremalt jaolt värsivormis kirjutatud. Ka Koguja raamatus, mis koosneb valdavalt proosatekstist, leidub üsna palju värsse. Kuigi tõlkes on kindlasti läinud kaduma heebreakeelseid sõnamänge, algriime ja muid poeesiale omaseid elemente, on siiski alles jäänud iseloomulik rütm ja sõnakordused ning kaunid kõnekujundid. Veel enam paelub mind aga eelmainitud raamatute sisu. Need ei ole läbinisti rõõmsad ja helged kirjutised. Koguja ja Iiobi raamatus on palju masendust ja ahastust ning Psalmides torkavad kiitus- ja tänulaulude kõrval silma laulud kannatustest, kurbusest ja isegi kättemaksust. Samas on need väga huvitav vaade inimese siseilma kogu selle mitmekesisuses.
Just need kolm Piibli raamatut tulid mulle meelde mõni kuu tagasi üht tõsielul põhinevat filmi vaadates. Filmi peategelaseks on noormees, kes asutab oma metal-bändi, aga muusika tegemisest vast rohkemgi meeldib talle ja bändikaaslastele šokeerida rahulikku, pinnapealselt kristlikku heaoluühiskonda, milles nad on üles kasvanud. Üldiselt heaks kiidetud väärtustele vastandumine sünnitab mõlemapoolset võõrandumist ja viha – ühiskond mõistab noored mässajad avalikult hukka ning nemad vastavad sellele omakorda veelgi väljakutsuvama käitumisega. Millalgi avaldab peategelane arvamust kiriku ja religiooni teemal ning üks tema mõte kõlab eesti keelde tõlgituna (originaalist väheke viisakamal kujul) järgnevalt: „See neetud kirik rõhub meid oma lahkuse ja headusega ja teeb tervele rahvale ajupesu võltskaastunde ja nõmeda üksmeelega.“
Kui inimene pöörab teadlikult selja lahkusele ja headusele, hakkab ta niisuguses pahupidiste väärtuste maailmas pidama head halvaks ja halba heaks.
Sedasorti viha kristluse ja kiriku vastu on osalt lihtsasti seletatav. On loomulik, et inimestele ei meeldi see, mille vastu nad võitlevad, ning aja jooksul vastumeelsus üha süveneb. Kui inimene pöörab teadlikult selja lahkusele ja headusele, hakkab ta niisuguses pahupidiste väärtuste maailmas pidama head halvaks ja halba heaks. Eelkirjeldatud filmi tegelased püüdsid kõige muu hulgas trumbata üksteist üle aina tõsisemate seaduserikkumistega, kuni mõrvadeni ja kirikute saripõletamiseni välja. Inimene, kes ütleb lahti heast, astub paratamatult kurja teenistusse ning seejuures muutub headus tema jaoks ebameeldivaks ja rõhuvaks.
Kuid vastumeelsust headuse suhtes ei saa minu hinnangul seletada ainult kurja poole valimisega; mis on pealegi pigem headuse vihkamise tagajärg, mitte põhjus. Minu vaadatud film puudutas üht inimese kõige sügavamatest vajadustest: tunda iseennast. Inimesed soovivad – mõni teadlikumalt, mõni vähem teadlikult – endast aru saada ning mõista oma emotsioonide ja käitumise põhjuseid. Iseenda tundmine aitab ennast paremini juhtida ja sihipäraselt elada, mitte ulpida läbi elu nagu alateadvuse tungide jõuetu mängukann. Kui inimene teab, kes ta on, suudab ta endale ühtlasi teadvustada, mida ta elult tahab, ja oskab tulemuslikumalt selle poole püüelda. Lisaks on inimesed loomult sotsiaalsed olendid ja just nagu pikaajalisel üksindusel on halb mõju, nii kahjustab psüühikat ka endale võõraks jäämine. Seega võib öelda, et üks õnneliku elu saladusi on iseendaga tuttavamaks saamine.
Kui inimene teab, kes ta on, suudab ta endale ühtlasi teadvustada, mida ta elult tahab.
Enesega lähemalt tutvumine eeldab aga väga palju ausust ja julgust. Inimene, kes vaatab iseendasse, leiab sealt palju niisugust, mis ei sobi kuidagi kokku kuvandiga tsiviliseeritud ühiskonna liikmest, saati siis heast kristlasest. Julgen arvata, et igas inimeses on kättemaksuiha, hävituskirge ning veel palju muud, mille põhjalikum uurimine tekitab kas hirmu või häbi. Enda tumedama poolega tegelemine ei ole kerge; palju lihtsam on matta ebameeldivad omadused viisaka pealispinna alla ja teeselda, et neid ei ole üldse olemas. Ning kes piisavalt palju teeskleb, hakkab lõpuks omaenda maskeraadi uskuma. Selline näitemäng toimub kõikjal inimeste seas, aga eriti suurel määral tundub sellest olevat ohustatud kirik. Valdavalt kristlikele väärtustele rajatud läänelikus ühiskonnas peetakse just kirikut moraalietaloniks ja hea käitumise eeskujuks, seetõttu tunnevad kristlased – täiesti arusaadavalt – muret selle üle, millise mulje jätavad nad ümberkaudsetele inimestele kirikust ja Jumalast. Soov anda maailmale Jumalast head tunnistust toob omakorda kaasa nii enda kui ka teiste hoolika jälgimise ja vajadusel korrale kutsumise.
Lahkus ja headus peaksid tulenema siirast soovist muuta maailma enda ümber paremaks.
Teataval määral on hädavajalik, et inimene ei annaks igale tungile ja mõttele järele, vaid kontrolliks oma sõnu ja tegusid. Patust inimloomust arvesse võttes oleks kohutav elada koos kellegagi, kes teeks teoks kõik, mis talle iganes pähe tuleb. Enesekontroll ei pea aga muutuma endale valetamiseks ning oma tunnete üle valitsemisest ei tohiks saada tunnete ärakeelamine. Lahkus ja headus peaksid tulenema siirast soovist muuta maailma enda ümber paremaks. Kui ilusat pealispinda kasutatakse selliste omaduste varjamiseks, millega ei taheta või ei julgeta tegeleda, saavad teised teesklusest varem või hiljem aru.
Inimesed igatsevad ehtsuse järele, sest ehedus ja siirus on heade suhete aluseks.
See toidab jälle väljaspool kirikut üsna levinud kuvandit silmakirjalikust kristlasest, kes on küll pealtnäha sõbralik, aga kellega ei tasu lähemalt tegemist teha, sest konfliktiolukorras avaldab ta kergesti oma tõelise palge kogu selle koleduses. Kõlab ehk vastuolulisena, kuid kristlane, kes oskab ja suudab oma tegelikke tundeid endale tunnistada ning teistele väljendada – muidugi viisil, mis kaasinimesi ei kahjusta –, jätab mitteusklikele tihti parema mulje kui laitmatu välisilme taotleja. Või, kui põigata korraks näiteks Iiobi raamatu juurde, siis on mittekristlastel (ja tõenäoliselt ka paljudel kristlastel) kergem läbi saada inimesega, kes hüüatab masendushetkel: „Kadugu see päev, mil ma sündisin,“ (Ii 3:3) kui pinnapealse moraalitsejaga, kes teatab hädasolijale: „Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!“ (Ii 5:17) Viimast liiki suhtumine toob pigem meelde „lubjatud hauad“, millega Kristus võrdles silmakirjalikke kirjatundjaid ja varisere. Inimesed igatsevad ehtsuse järele, sest ehedus ja siirus on heade suhete aluseks.
Peale teistele jäetava mulje ei mõju tunnete allasurumine hästi ka inimesele endale. Kui keegi lubab endal tunda ainult üldiselt heaks kiidetud emotsioone ning lükkab kõrvale kõik selle, mida ta peab halvaks, muutub niisugune pealesunnitud headus tõepoolest rõhuvaks. Rahulolu tubliks kristlaseks olemise üle võib küll mõnda aega jõudu anda ja rõõmu valmistada, kuid sedasorti saavutusvajaduse rahuldamine ei korva pikemas plaanis oma tundeilma pidevat nüristamist. Lisaks toob tunnete pidev eiramine viimaks kaasa rahulolematuse ja kurbuse. Inimene soovib aga enda kõrvale omasuguseid ning see, kes on endale keelanud emotsioone ja muutnud end niiviisi õnnetuks, otsib teiste emotsionaalselt piiratute seltsi, et ta ei peaks oma hädas üksi olema.
Kiriku kontekstis võib selline käitumine tekitada üleüldise teeskluse õhkkonna, kus koguduseliikmed ei julge oma tunnetest rääkida, kartes kaaskristlaste halvakspanu. Niisuguses olukorras tekivad kergesti vastuolud, mis jäävad vahel aastateks või aastakümneteks tuha alla hõõguma. Pingelist sisekliimat tajuvad peale koguduseliikmete ka väljastpoolt tulijad, kes tunnevad seetõttu kiriku suhtes vaistlikku vastumeelsust ja otsustavad pigem eemale hoida.
Jumala juurde tulemine ei tähenda enda allasurumist ega oma emotsioonide olematuks mõtlemist.
Minu kolmes Piibli lemmikraamatus kirjeldatakse palju sääraseid tundeid, mida suur osa kristlasi ei taha tunnistada isegi endale, veel vähem siis teistele. Koguja ja Iiobi raamatus ning Psalmides kohtab kurbust, meeleheidet, viha teiste inimeste ja Jumala vastu, kättemaksuiha, mis võtab kohati väga groteskseid vorme (värvikaks näiteks on siinkohal Ps 137:9, mille autor soovib, et keegi rabaks Paabeli elanike väikesed lapsed vastu kaljut), ning Jumala süüdistamist ja Temas kahtlemist. Ühest küljest võib seda seletada asjaoluga, et Piibli autorid olid inimesed ning osa Piiblisse kirjutatut on mõeldud hoiatavaks näiteks, mitte eeskujuks. Teisalt on Jumal ise lubanud Piiblisse jõuda üpris karmidel sõnadel nii teiste inimeste kui ka Tema enda aadressil ega ole ütlejaid või kirjutajaid tihti mingil viisil karistanud. Minu hinnangul näitab see, et Jumal ei käsi inimestel oma tundeid varjata või teeselda, et neid ei ole olemas. Vastupidi, Jumal julgustab inimesi endasse süüvima ja ennast paremini tundma õppima.
Tänapäeva maailm on muutunud väga pinnapealseks. Kiire elutempo ei soosi süvenemist ning reklaamid ja sotsiaalmeedia õhutavad inimest näitama ainult oma parimaid külgi. Inimene igatseb aga endast aru saada ja koos iseendaga õnnelik olla. Ning kui headusest on saanud piirav ja rõhuv kest, mille all ei ole midagi sügavamat, pöördutakse eheduse otsinguil kurjuse poole. Üks kiriku ülesandeid – praegu võib-olla rohkem kui kunagi varem – on minu meelest inimesele näidata, et ta ei pea iseennast kartma. Jumala juurde tulemine ei tähenda enda allasurumist ega oma emotsioonide olematuks mõtlemist. Vastupidi: Jumala ligidus peaks inimest julgustama iseendasse pilku heitma ja nähtut endale ausalt tunnistama. Jumala abiga ja kaaskristlaste toel saab niisugusest avastusretkest elumuutev teekond. See toob kaasa tõelise, vabastava lahkuse ja headuse, kasvatab inimeses tegelikku kaastunnet teiste vastu ning süvendab koguduses üksmeelt, mis tuleneb ehtsast lähedusest üksteisega ja Jumalaga. •
