8 osa: Misjonitöö algus Austraalias

David: Meiega on täna liitunud dr Barry Oliver. Dr Oliver on väga kogenud ajaloolane ja kogudusejuht, ta on pärit Austraaliast ja on teeninud Vaikse ookeani lõunaosas misjonärina. Ta on teeninud Vaikse ookeani lõunadivisjoni peasekretäri ja presidendina, kuid minu kui ajaloolase jaoks on ta kõige paremini tuntud kui mitme olulise uurimuse autor. Tema tööd käsitlevad adventistide ajalugu, eriti adventistide organisatsioonilist ajalugu 1901. aasta koguduse ümberkorraldamisel – töö, mida tehti misjoni jaoks. Barry on kirjutanud palju ka seitsmenda päeva adventistide entsüklopeedia ESDA atikleid. 
Täna räägime esimestest adventistlikest misjonäridest ja varasest adventmisjonist Austraalias. Miks otsustati minna Austraaliasse? 

Barry Oliver: Te mäletate, et meie kui adventistide konfessioon olime 1870. aastatel ja kuni 1880. ja 1890. aastateni misjonist innustunud. Otsus minna Austraaliasse tulenes tegelikult Stephen Haskelli ja Hannah More’i nimelise naise suhtlusest, kellest me oleme varemgi rääkinud. 

More läks misjonärina Aafrikasse, kus kohtus austraallase Alexander Dixoniga. Nad hakkasid koos hingamispäeva pidama. Kui Dixon Austraaliasse naasis, võttis ta hingamispäeva pidamise tava kaasa. Ta elas Uus-Lõuna-Walesis väikeses linnas nimega Maitland. Siiski tundub, et lühikese aja pärast jättis ta hingamispäeva pidamise maha ja sõitis Ameerika Ühendriikidesse, kus ta juhuslikult kohtus Stephen Haskelliga. Haskell suhtles Dixoniga ja sai ise veendumuse, et kogudus peaks hakkama mõtlema Austraalia peale. Haskell oli sel ajal California konverentsi president ja 1884. aasta konverentsi istungil püüdis ta koguda raha ja algatada meetmeid, et panna kokku rühm, kes läheks misjonäridena Austraaliasse. Ja siis, 1884. aasta peakonverentsi töökoosolekul võetigi vastu edasine meede ja pandi kokku see rühm. Stephen Haskell valis töörühma liikmed, kes olid seitsmenda päeva adventistide koguduse esimesed pioneerid Austraalias. 

David: Barry, kes olid esimesed pioneerid ja milline oli nende roll?

Barry Oliver: Esimesed pioneerid olid 11 inimest. Stephen Haskell ise oli selle rühma juht. Ta sõitis Austraaliasse ja jäi sinna suhteliselt lühikeseks ajaks. Hiljem pöördus ta aga 1896. aastal Ellen White’i kutsel Austraaliasse tagasi ja jäi sinna kolmeks või neljaks aastaks. Huvitaval kombel naasis ta pärast esimese naise Mary surma ja Austraalias olles abiellus ta oma teise naise Petty Heardiga. See on nüüd väga huvitav punkt, mida kõik ei tea: Stephen Haskell, kui ta oli teist korda Austraalias, tegi väga tihedat koostööd Ellen White’iga. Kas teadsite, et ta tegi Ellen White’ile isegi abieluettepaneku; tema abikaasa James oli mitu aastat varem surnud. Ellen keeldus viisakalt ja suunas teda hoopis Petty Heardi poole, kes oli tulnud piiblitöötajana Austraaliasse pärast tööd Suurbritannias ja mujal. 

David: Barry, Ellen White siis tegelikult ütles Stephenile, kes tema teine naine peaks olema, kui ta ise keeldus? 

Sam: See on üks naljakas lugu.

Barry Oliver: Just nii oligi. Tema esimene naine Mary oli temast 21 aastat vanem. Tema tervis oli kehv. Haskell oli abielludes vaid 17-aastane. 
Teine mees, kes selles rühmas oli, oli John Corliss koos oma perega. Tema naine oli Julia ja neil oli kaks tütart. John Corliss oli evangelist ja ta tegi hämmastavat tööd, et käivitada kogudusi mitmes Austraalia suuremas linnas. Ta jäi Austraaliasse kuni 1887. aastani, siis tuli ta 1893. aastal tagasi ja jäi kuni 1896. aastani. 

Siis oli Mendel Crocker Israel, tema naine oli Lizzie ja neil olid tütred Jessie ja Mary. Ta oli samuti evangelist ja üsna võimekas administraator. Ta tegi head tööd; näiteks töötas ta mitu aastat Uus-Meremaa konverentsi presidendina. Ta tegi tihedat koostööd A. G. Daniellsiga, kui too oli Austraalias, ja ta naasis Austraaliasse 1897. aastal, nii et ta jäi sinna 12 aastaks.

Siis oli üks trükkal nimega Henry Scott. Henry jäi Austraaliasse seitsmeks aastaks. Oli ka kolportöör nimega William Arnold. Tema jäi vaid kolmeks aastaks, kuid oli jällegi Austraalias ja tõepoolest ka Vaikse ookeani lõunaosas toimuva kirjandusevangelismi eelkäija. 

Ja ma pean mainima, et Ellen White ise, nagu me teame, tuli Austraaliasse seitse aastat hiljem, 1892. aastal, ja jäi Austraaliasse kuni 1900. aastani. Tal oli Austraalias tehtavale tööle tohutu mõju. Mina usun kindlalt, et töö Austraalias on see, mis ta täna on, tänu sellele hämmastavale mõjule, perspektiivile ja tarkusele.

Arthur G. Daniells, kellest sai 1901. aastal peakonverentsi president, tuli samuti selle esimese grupiga Austraaliasse. Ta läks neljaks aastaks Uus-Meremaale ja oli veidi hiljem Austraalias. Nii et mõned väga olulised, pühendunud inimesed tulid Austraalias tööd alustama. 

Sam: Täheldasime eelmistes saadetes, et kui me läksime uutele missioonidele, siis tavaliselt keskendusime evangelistidele, aga ka arstidele või meditsiiniõdedele, õpetajatele ja kolportööridele. Sa mainisid evangeliste ja kolportööre. Kas selles rühmas oli keegi ka meditsiinivaldkonnast ja kuidas on lood haridusega?

Barry Oliver: Jah, väga oluline strateegia Austraalias ja tõepoolest meie misjonitöös kogu maailmas oli institutsioonide loomine. Need hõlmasid kirjastusi, meditsiiniasutusi ja koole, Austraalia ei erinenud sellest mustrist. 
Üsna varsti pärast esimeste pioneeride saabumist hakkasime kõigepealt asutama erinevaid tervishoiuasutusi. Olen koostanud nimekirja mõnest esimesest tervishoiuasutusest, mis asutati, ja see on üsna pikk nimekiri. Enamik neist kestis kaks-kolm aastat, väga lühikest aega, sest 1890ndatel aastatel oli Austraalia majandus madalseisus ja seega oli väga raske uusi asutusi rajada. 

Aga tervishoiuasutused olid näiteks Sydneys, Melbourne’is, Perthis, Adelaide’is, Newcastle’is. Avondale Health Retreat, mis rajati 1890ndate keskel, töötas kuni 1935. aastani. Ja väga keerulistes oludes rajati 1903. aastal Sydney sanatoorium. Enne seda oli seal olnud tervisekodu, kuid Sydney sanatoorium tegutseb endiselt ja on suurim erahaigla New South Walesis Austraalias. See alustas tööd 1903. aastal ja on nüüd tuntud kui Sydney Adventhaigla. Nii et tervis oli oluline teema, haridus oli samuti oluline. 

1892. aastal, vaid seitse aastat pärast esimeste misjonäride saabumist, rajati kool St. Kildas Melbourne’is. Ja siis muidugi 1897. aastal avati väike kool Avondale’is, mis on nüüd Avondale’i Ülikool. Sellest ajast edasi on see muidugi kasvanud ja saatnud töölisi ja misjonäre üle kogu maailma. Seejärel alustati koolidega Rarotongal Cooki saartel, Tongal, Fidžil, kogu Vaikse ookeani lõunaosas, haridus on olnud väga oluline strateegia.

Kirjastamisega alustasime kuus kuud pärast saabumist, kui ilmus esimene ajakiri. Selle nimi oli Bible Echo and Signs of the Times ja see trükiti väikesel trükipressil, mis oli Henry Scotti magamistoas. Üsna varsti osteti hoone ja asutati Echo Publishing House ja see tegutses umbes 20 aastat. Warburtoni kirjastus Signs Publishing Company tegevus algas 1900. aastate alguses ja see jätkab Adventist Media nime all meie divisjoni peamise kirjastusena.

Nii et kümne aasta jooksul tehti mõned väga olulised asjad. Mulle tundub uskumatu, et see grupp inimesi tegi nende esimeste aastate jooksul nii palju. Ma tõesti ei tea, kuidas nad selle kõigega toime tulid.

David: Barry, on hämmastav, et nad tõid kaasa trükipressi, nii et nad plaanisid ilmselgelt kirjastust. Nad mõtlesid tulevikule; ilmselgelt mõeldi väga põhjalikult, kes 1885. aastal sellesse esimesse misjonäride rühma arvata. 

Barry Oliver: Selles pole kahtlustki. Neil oli kindlasti oma strateegia välja töötatud. Meeskonnas oli trükkal ja kolportöör. 1900. aastaks tegutses Austraalias 45 kolportööri, mis on märkimisväärne arv. Nad kõik olid isemajandavad. Neil ei olnud mitte ainult pühendumus minna, vaid ka vahendid kirjanduse trükkimiseks, et neil oleks, mida levitada. Kirjandust trükiti kohapeal; seda kirjutati muidugi osaliselt Põhja-Ameerikas, kuid suur osa sellest valmistati ja levitati ka Austraalias. 

Sam: Barry, kui pikk oli toona reis Austraaliasse? Isegi tänapäeval on Austraaliasse jõudmine õudusunenägu – see on 15 tundi pluss veel 15 tundi; see on väsitav. Kuidas need 11 inimest, kes ütlesid, et me lähme pühendame oma elu järgmised aastad misjonile, sinna said?

Barry Oliver: See oli hämmastav, täiesti hämmastav, nagu see oli kõigi misjonäride jaoks, kes neil esimestel päevadel välja läksid. Austraalia võis olla üks lihtsamaid sihtkohti, kuid sellegipoolest oli see märkimisväärne ohver. Nad lahkusid San Franciscost 10. mail 1885. aastal aurulaeval, mille nimi oli… Austraalia. Nad sõitsid Hawaii, Ameerika Samoa ja Uus-Meremaa kaudu ning jõudsid Sydneysse 6. juunil. Mul on see kuupäev meeles, sest see on minu sünnipäev. Niisiis, see on peaaegu kuu aega ookeanil. Nad jäid Sydneysse vaid lühikeseks ajaks ja sõitsid edasi Melbourne’i, sest nad olid oma strateegia raames eelnevalt otsustanud, et nad hakkavad tööd tegema Melbourne’is. Sinna oli saadetud enamik kirjandusest, mille nad olid ette saatnud, nagu ajakiri Signs of the Times ja muud kirjatööd. Nad üürisid maja Richmondi äärelinnas ja alustasid tööd, elades kõik mõnda aega samas majas. 

David: 11 inimest, sealhulgas neli last, kõik tihedalt koos – see on üks misjonitöö külgi, mille me muidugi sageli unustame, just see isiklik külg. Ometi on inimesed isegi selles aspektis valmis teatud määral ohvreid tooma.

Barry Oliver: Jah, nad tegid seda, aga nad ei jäänud sinna majja kauaks. Need mehed, eriti Israel ja Corliss külastasid teisi linnu, et korraldada evangeelseid üritusi, sest nad olid evangelistid. Üks varaseid strateegiaid koos kirjastustegevuse ja kolportöörimistööga oli muidugi evangelistlike kampaaniate korraldamine. Nad läksid kõigepealt Lõuna-Austraalias asuvasse Adelaide’i, seejärel Tasmaanias asuvasse Hobartisse, Sydneysse, seejärel Queenslandis asuvasse Rockhamptonisse ja Perthi. Nii et neil esimestel aastatel reisisid nad palju ning abikaasad ja lapsed pidid ise enda eest hoolitsema, nagu paljud misjonärid ja nende abikaasad on aastate jooksul teinud.

Sam: Kas kogudus toetas neid rahaliselt või pidid nad seal töö leidma?

Barry Oliver: Enamikku neist toetati mõnevõrra, kuid mitte niivõrd kolportööri William Arnoldi, tema elatas end ise. Teistel oli aga mingi stipendium. Ma võin teile aga garanteerida, et see oli väga sporaadiline; seda raha ei tulnud liiga tihti. 

David: Aga see oli koguduse jaoks suur kohustus, mitte ainult misjonäride saatmine, vaid ka nende pereliikmete saatmine. Siis tuli leida viisid, kuidas raha üle Vaikse ookeani saata. See oli väga märkimisväärne kohustus toonase seitsmenda päeva adventistide koguduse jaoks, eriti kui vaadata, et tegelikult on vaid 11 aastat möödas sellest, kui nad üldse oma esimese misjonäri välja saatsid – Andrewsi 1874. aastal. Ja nüüd, vaid 11 aastat hiljem ütlevad nad, et me võtame ette terve uue kontinendi ja saadame välja 11-liikmelise rühma, mis on varustatud, et teha kõike, mida misjonitöö algstaadium vajab. Ma arvan, et peame imetlema varajaste kogudusejuhtide julgust, peaaegu hoolimatust, kes usus edasi läksid.

Barry Oliver: Sul on õigus. Lugedes neid paljusid lugusid misjonist üle maailma, hämmastab see pühendumus ja usk, ja sul on õigus, peaaegu hoolimatus. Kuid tegelikult see ei ole hoolimatus, sest neil oli usk. Ma tean, et kui esimest korda arutati, et Austraaliasse saadetakse misjonäride rühm, tõid California konverentsi kogudused annetusi. Peakonverents andis raha. 

Oli üks noor naine, kelle nimi oli Henrietta Johnson. Ma arvan, et ta oli laagrikoosolekul Californias alles teismeline. Ta müüs oma ehted – ma ei tea, kui palju tal neid oli ja ma ei tea summat –, kuid ta müüs oma ehted maha ja annetas raha Austraaliasse minevale rühmale. Oluline on see, et Henrietta Johnson abiellus hiljem Robert Hare’iga, kes oli esimene Uus-Meremaal ristitud adventist, ja ta elas kogu oma ülejäänud elu Uus-Meremaal, olles teinud selle esialgse annetuse, et kogudus saaks seal misjonitööd teha. 

David: Seega ei olnud misjonitöö toetamine mitte ainult organiseeritud koguduse kohustus; see oli midagi, mis tegelikult motiveeris tavalisi koguduseliikmeid Ameerika Ühendriikides.

Barry Oliver: Selles ei ole mingit kahtlust. Ja ma arvan, et meie siin Vaikse ookeani lõunaosas võlgneme palju tänu Põhja-Ameerika, eriti Ameerika Ühendriikide inimeste pühendumuse ja annetuste eest, et tuua evangeeliumi sõnum meie maailma ossa. 

Sam: Hiljem tuli Austraaliasse ka Ellen White. Sa mainisid, et ta tuli seitsme aasta pärast ja et tema töö oli kogudusele seal väga tähtis. Kas see oli tema esimene misjonireis välismaale?

Barry Oliver: Ellen oli varem Euroopas käinud ja seal töötanud, kuid Austraaliasse tuli ta 1892. aastal vendade palvel, vist mõnevõrra vastumeelselt. Aga veel kord, ma lihtsalt ei saa alahinnata ega ülehinnata Ellen White’i kohaloleku tähtsust Austraalias. Ta oli siin, kui me asutasime Saint Kildas Melbourne’is oma esimese kooli; ta oli kindlasti siin, kui me asutasime praeguse Avondale’i ülikooli, ta andis väga olulise panuse Avondale’i ülikooli planeerimisse ja selle asutamisse. Ta kõneles Avondale’i ülikooli vastvalminud kabelis. 

Tal oli siin väga suur mõju. Ta rajas siia oma kodu, mida me nüüd teame Sunnyside’i nime all ja mis on säilinud imelise mälestusmärgina siinsamas Cooranbongis. Tegelikult saan ma siit, kus ma praegu istun, vaadata aknast välja ja siinsamas minu kodu puude taga on Ellen White’i kunagine kodu, mida Vaikse ookeani lõunadivisjon säilitab Ellen White’i mälestusmärgina. Nii et Ellen andis siin suure panuse. Ja sellest on kirjutatud nii palju lugusid. Minu kolleeg Marion de Berg, kes oli Avondale’i ülikoolis aastaid Ellen White’i keskuse sekretär, kirjutas neist lugudest raamatu. See on suurepärane raamat tema ajast Austraalias ja mõnest perekondlikust olukorrast ja muudest lugudest, kui Ellen White oli siin Austraalias. 

Sam: Kas austraallased olid sõnumi suhtes vastuvõtlikud või olid nad sellele vastu? Milline see olukord toona oli? Mida nad uskusid? Milline oli peamine religioon? Räägi Austraalia inimestest.

Barry Oliver: See on väga hea küsimus. Muidugi, nagu te võite ette kujutada, oli vastuvõtt kirju. Algusaegadel oli see töö üsna raske, kuigi oli mitmeid, kes astusid kiiresti esile. Näiteks 1885. aasta lõpuks oli hingamispäevakooli klassis 45 inimest. See on kuus kuud ja see tulemus ei ole halb. Esimene ristitu oli William Weinman, minu kodulinnas siin Cooranbongis Uus-Lõuna-Walesis kannab üks tänav nime Weinman Road, mis on nimetatud William Wayne’i järgi, kes oli esimene pöördunu. 

Aga kui nad hakkasid jõudma mõnda teise linna, näiteks Adelaide’i, oli nende sõnumile märkimisväärne vastupanu ja mõnes kohas ei läinud töö väga hästi, kuid mõnes teises kohas läks jälle väga hästi. 

Aastaks 1900 oli Austraalias umbes 2500 ristitud seitsmenda päeva adventisti, võrreldes veidi üle tuhande inimesega California konverentsis sel ajal. Seega kasvas kogudus Austraalia sel ajal tegelikult kiiremini kui Californias.

Sam: See on huvitav.

David: Ma tahaksin nüüd tagasi tulla selle juurde, mis oli nende esimeste misjonäride igapäevatöö. Sa mainisid, et Corliss ja Israel, eriti aga Haskell, kui ta seal oli, reisisid kogu Austraalias. Loomulikult kulub San Franciscost Sydneysse jõudmiseks laevaga kuu aega, kuid tegelikult oli Austraalia enda läbimine tol ajal märkimisväärne ettevõtmine – noh, see on seda ikka veel. Kui sa sõidad Melbourne’ist Perthi, võtab see märkimisväärselt palju aega. Toona sõitsid nad arvatavasti rongiga, ja ei ole väike saavutus sõita Melbourne’ist isegi Sydneysse, veel vähem kuhugi väga kaugele põhja, nagu Rockhampton, või kuhugi väga kaugele läände, nagu Perth. Sa mainisid, et see tähendab abikaasadele teatud ohvreid, kuid see on ka evangelistide endi jaoks märkimisväärne kohustus, kas pole?

Barry Oliver: Kindlasti on see nii, David. Ma ei ole nüüd täpselt kindel, kuidas nad Melbourne’ist Perthi sõitsid. Ma kahtlustan, et ilmselt aurulaevaga. Ma tean, et kui nad pärast San Franciscost saabumist Sydneyst Melbourne’i sõitsid, siis sõideti laevaga. Tõenäoliselt oli sel ajal ka rong, ja võib-olla oli ka rong Adelaide’i, kuigi ma ei ole selles kindel. Aga ma tean, et nad sõitsid pikemaid vahemaid laevaga, nii et sul on täiesti õigus, see oli tõeline ettevõtmine. Siis pidid nad leidma majutuse ja majutus ei olnud alati saadaval. See maksis raha – raha, mida neil ei olnud. Sageli pidid nad linnades püstitama telgi ja korraldama oma evangelistlikke programme telkides, sest saalid olid kallid ja mõnel juhul ei olnud inimesed nõus neid misjonäridele üürima. Ma võtan mütsi maha nende esimeste pioneeride ja nende tehtud töö ees.

David: Vähemalt maine järgi oli Corliss väga märkimisväärne evangelist ja tal oli suur edu. Meie kuulajatele ja vaatajatele, kes ei tea: ma veetsin oma lapsepõlve Austraalias, nii et mul on sellest pisut aimu. Jutt oli sellest, et Corliss oma võimsa evangelismianniga oli eriti vastutav koguduse ülesehitamise eest esimestel aastatel. Kas see on piisavalt õiglane või alahindab see teiste inimeste rolli?

Barry Oliver: Ei, absoluutselt, ta oli väga oluline, eriti Austraalias. A. G. Daniells oli väga mõjukas Uus-Meremaal, nagu ka Mendel Israel veidi hiljem. Aga Corliss korraldas evangelistlikke koosolekuid, nagu ma mainisin, Adelaide’is ja Tasmaanias, Collinsville’i kirik oli üks esimesi Austraalias ehitatud kirikuid. Kõige esimene Austraalias pühitsetud kirik oli Fitzroy North Church Melbourne’is. Nendel varajastel pioneeridel oli sellega palju tegu. Nagu ma juba ütlesin, Corliss tuli kõigepealt kolmeks aastaks, kuid naasis 1890ndatel veel kolmeks aastaks.
David: Barry, kui nad hakkasid saama hulga poolehoidjaid, kui tuli austraallasi, kellest said seitsmenda päeva adventistid, siis tekkis vajadus vaimuliku kasvu järele. Oluline institutsioon Ameerikas, mida tegelikult 1880ndate alguses kopeeriti isegi Euroopas, oli laagrikoosolek. Millist rolli mängisid laagrikoosolekud Austraalias?

Barry Oliver: See on hea küsimus, David. See on teine osa varajasest strateegiast. Neil oli oma strateegias mitu haru, kuid kindlasti oli kirjastamine ja kolportööritöö neil algusaegadel uskumatult tähtis. Haridus sai väga oluliseks, avalik evangelism, telgikoosolekute ja koosolekute korraldamine saalides oli oluline. Ma arvan, et strateegia teine haru oli laagrikoosolek, Ameerika laagrikoosoleku traditsiooni kopeerimine. Austraalias toimus esimene laagrikoosolek Middle Brightonis, Melbourne’i eeslinnas. Uus-Meremaal toimus esimene laagrikoosolek tegelikult aasta varem kui Austraalias, Napieris 1893. aastal. 

Laagrikogunemiste kohta ilmus reklaam kohalikes ajalehtedes, avalikkus oli kutsutud ja laagrikogunemine viidi tegelikult läbi evangeelse programmina. Inimesi kutsuti kõikjalt, sellest kirjutati ajalehes ja see kutsus esile ka vastuseisu, kuid see oli jätkuvalt arenev strateegia. Ma arvan, et sajandivahetuseks oli läbi viidud umbes 11 suurt laagrikoosolekut. Väiksemaid laagrikoosolekuid viidi läbi mitmetes keskustes üle Austraalia. Isegi tänapäeval on laagrikoosolekud Austraalias endiselt väga olulised. Igal koguduste liidul on oma laagrikoosolek. Ma tulin just Põhja-Uue-Lõuna-Walesi konverentsikeskusest, mis on suur laagrikoosolekute keskus, kus igal aastal, kaks või kolm korda, sõltuvalt laagrikoosoleku laadist, püstitatakse telgid; seal on nüüd alaline suur telk.
Siiski oleks õiglane öelda, et laagrikoosolekud on praegu peamiselt kasvatusstrateegia, samas kui neil algusaegadel olid need evangelistlikud strateegiad. 

David: Kuidas see toimis? Mis ajendas Austraalia inimesi laagrikoosolekule tulema? Kuidas toimis see pigem evangelistliku teavitustöö kui pelgalt kasvatuse vahendina?

Barry Oliver: Ma arvan, et inimesed olid uudishimulikud. Nad nägid kõiki neid telke, mis püstitati; ilmselt arvasid mõned, et see on tsirkus, mis tuleb linna. Kindlasti tehti reklaami ja muidugi oli hulk inimesi, kellega Piiblit uuriti, huvilisi, kes olid laagrikoosolekule kutsutud. Inimesed tulid; see oli hämmastav. 
David: See on huvitav, mul oli üks kolleeg, kes rääkis alles hiljuti Lõuna-Queenslandi laagrikoosolekul. Ta küsis minult, kas ma võin talle nende koosolekute kohta infot anda. Niisiis, arhiiviosakond tegi väikese uurimistöö, me avastasime Bible Echo and Signs of the Times’i (ajaleht, mida varem mainisid) aruande esimesest laagrikoosolekust Lõuna-Queenslandis ja sellest, kuidas juba järgmisel aastal osales seal Ellen White. Meil õnnestus leida isegi foto. Me ei ole kindlad, millal see täpselt tehtud on, kuid me arvame, et see oli kindlasti esimese kolme aasta jooksul ja see ilmus ka selles Austraalia ajalehes. Asjaolu, et Ellen White osales, oleks vist olnud tõmbenumbriks.

Barry Oliver: Oh, absoluutselt, ta rääkis mitmetel laagrikoosolekutel üle Austraalia ja tema vastupidavus oli uskumatu. Ta oli selleks ajaks pea 80. Aga ta rääkis üsna võimsalt, ja laagrikoosolekutest kirjutati Bible Echo’s ja hiljem Australasian Recordis, mida hakati avaldama 1898. aastal ja mida avaldatakse tänaseni. See on Vaikse ookeani lõunaosa koguduse peamine ajakiri. Neid koosolekuid külastati hästi ja ta oli kindlasti populaarne kõneleja.

David: Barry, üks asi, mis mind Austraalia koguduse puhul paelub, on see, kui väljapoole suunatud see oli. Me rääkisime Ameerika kogudusejuhtide julgusest, kuid ma arvan, et me võiksime rääkida ka Austraalia kogudusejuhtide ja adventistide julgusest. Nad hakkavad väga kiiresti vaatama väljapoole Austraaliat – võiks öelda, et enne, kui nad on isegi Austraaliat edukalt evangeliseerinud. Nad püüavad ise misjonärideks saada.

Barry Oliver: Sellele aitas kindlasti kaasa Avondale’i kristlike töötajate kooli asutamine, sest juba algusest peale hakkasid selle kooli lõpetanud minema misjonäriks, alguses peamiselt Vaikse ookeani piirkonda. A. H. Piper oli esimene misjonär.

Kuid hiljem läksid Austraalia misjonärid Aasiasse, Indiasse. David, sa ise olid oma perega mõnda aega Indias. Niisiis, jah, kogu maailmas olid Austraalia misjonärid pühendunud, ja seda tööd tehti visiooniga. 

David: Kuulus episood adventistliku misjoni ajaloos on misjonilaev Pitcairni saatmine. Kas Pitcairn oli üldse seotud Austraalia misjoniga või oli see mõnevõrra eraldi? 

Barry Oliver: Nimel Pitcairn on seitsmenda päeva adventistide südames soe koht, mis põhineb John Tay ja Pitcairni saare elanike lool, kellest said seitsmenda päeva adventistid. Misjonilaev Pitcairn võeti kasutusele 1890. aastal ja tal oli kuus misjonireisi Vaikse ookeani lõunaosas, külastades enamikku Vaikse ookeani lõunaosa saarerühmi ja mängides koguduse rajamisel väga olulist rolli, viies misjonäre nendele saareterritooriumidele. Nad külastasid küll Austraaliat, kuid põhirõhk oli Vaikse ookeani saartel: Tahitil, Fidžil, Cooki saartel, Tongal ja vähemal määral Uus-Meremaal. 

Esimene misjonireis viis välja kolm väga olulist misjonäriperekonda: John Tase, kes läks Fidžile ja jäi sinna kuni Johni enneaegse surmani; perekond Gates, vanem Gates andis paljude aastate jooksul väga olulise panuse Vaikse ookeani lõunaosas; ja siis olid Reedid. Nemad olid esimene grupp, kes reisis. Kuid pärast seda reisisid mitmed rühmad Pitcairnil Vaiksesse ookeani. 
Laev ise oli kahemastiline kuunar, see oli 104 jalga ehk 30 meetrit pikk ja maksis umbes 47 000 USA dollarit, ja see on 1890 USA dollarit. See on õige, väga suur investeering.

David: See on tohutu summa. Ma ei oska seda välja arvutada, aga täna oleks see miljonid. 

Sam: Neil oli julgust öelda, et see on investeerimist väärt. 

David: Tulles tagasi selle idee juurde, kuidas misjon mobiliseeris tavalisi adventiste, misjonilaev Pitcairn ehitati suuresti Põhja-Ameerika üksikute adventistide annetustel.

Barry Oliver: Jah, nii oli, David. Kindlasti oli väga suur osa sellest annetustest. Osa tuli peakonverentsilt, kuid mitte midagi sellist nagu pool, võib-olla kolmandik või vähem tuli peakonverentsilt. Kindlasti tuli suur osa üksikisikute annetustest, mis, nagu sa juba märkisid, näitab meie inimeste pühendumust misjonile neil esimestel aastatel. 

Sam: Samuti oli neil visioon, perspektiiv, et investeerida varasse, mida kasutatakse mitte ainult järgmisel või ülejärgmisel nädalal, vaid ka pikas perspektiivis. 

Barry Oliver: Jah, sul on õigus. Misjonilaev Pitcairn oli tõenäoliselt ainult 12 või 13 aastat koguduse kasutuses. Selle viimane misjonireis oli 1899. aastal. Nii et seda ise ei kasutatud kaua aega, kuid see oli eelkäija laevadele, mida on kasutatud misjoniks kogu maailmas. Ma mõtlen näiteks Lõuna-Ameerikale ja kindlasti ka Vaikse ookeani lõunaosale. Adventistide entsüklopeedias oleme kirjutanud Graham Wrighti artikli – suurepärase artikli Vaikse ookeani lõunaosa misjonilaevadest. On sõna otseses mõttes sadu misjonilaevu, mida on kasutatud Vaikse ookeani lõunaosa saartel reisimiseks. Paljudel juhtudel on see ainus viis saartele pääsemiseks; kõigil neist ei ole lennuvälju. Vaja on misjonilaevu, ja tänaseni moodustavad need jätkuvalt väga olulise osa meie misjonitegevusest. Pitcairn on esimene.

David: Ühel Pitcairni reisil oli kaasas dr Merritt G. Kellogg, kes oli asutanud Saint Helena sanatooriumi, meie esimese meditsiiniasutuse väljaspool Battle Creeki. Kuidas läks meditsiinimisjoni töö Vaikse ookeani lõunaosas? Sa rääkisid enne Austraaliast, kuid kas see oli oluline ka Vaikse ookeani lõunaosas?

Barry Oliver: Jah, sul on õigus, David, seal oli Samoa ja eriti Tonga, kus Kellogg oli oluline. Saksa arst nimega Braucht oli see, kes mängis Samoas olulist rolli, kuid Kellogg ise sai väga oluliseks Sydney sanatooriumi ja haigla, praeguse Sydney Adventhaigla loomisel. Kui te täna sinna lähete, siis seal on väike muuseum, mille nimi on Kelloggi muuseum, mis on nime saanud Merritt Kelloggi järgi. Nii et ta oli tõepoolest väga oluline Vaikse ookeani lõunaosas. 

David: Ja me peaksime märkima, lihtsalt nende huvides, kes tunnevad adventistide ajalugu, et ta on kurikuulsa John Harvey Kelloggi vanem vend. Seega nad olid vennad, kuid vendi oli vist kuus või seitse, nii et Kelloggeid oli üsna palju.
Barry, kui sa vaatad tagasi nendele esimestele misjonäridele ja koguduse algusaastatele Austraalias, siis mis kõige enam silma torkab? 

Barry Oliver: Ohverdus. Me juba vihjasime sellele. Inimeste ohverdus. Esiteks, et neil oli visioon saata välja oma pojad ja tütred; teiseks, et nad andsid vajalikud vahendid, sest ilma rahaliste vahenditeta ei saa siin maailmas midagi teha; ja kolmandaks, nende inimeste endi pühendumus, kes läksid, teadmata tegelikult, kuhu nad lähevad või mida nad teevad. Nad olid valmis seda ohvrit tooma. Meie kogudus sai alguse ja kasvas ohvrite toel. Oh, kuidas me sooviksime, et sama vaimsust jätkuks ka tänapäeval, ja ma usun, et nii ongi. Ma usun, et see jätkub, ja seda on näha nii paljudel erinevatel viisidel, kuid ometi on inimsüdames seesama ohvrimeelsus, ja ma olen kindel, et me jätkame selle koguduse kandmist. 

Sam: Ja me näeme seda kogu maailmas. Barry, suur tänu, et sa täna meiega liitusid ja meid koguduse algusaegade osas Austraalias juhatasid. •