7. osa: Misjonitöö pärast John N. Andrewsi saatmist – esimene aastakümme

David: Eelmisel korral rääkisime John Andrewsist ja tema reisist Euroopasse, mis kokkuvõttes maksis talle elu. Tema pühendumine misjonitööle viis selleni, et ta investeeris kõik oma ressursid misjonile, jättes hooletusse enda toitumise, mille tagajärjel ta haigestus ja suri tuberkuloosi. 

Seekord uurime Andrewsi Euroopasse saabumise järelmõjusid ja hindame tema töö tähtsust. Tagantjärele võib otsus Andrewsi lähetamise kohta tunduda küsitav, arvestades kahes esimeses saates kirjeldatud raskusi. Kogudus kõhkles aastaid enne välismisjonäri saatmist. Andrewsi saabumisel avastati, et Šveitsi vennad ei suuda anda vajalikku toetust, mis viis kiireloomuliste taotluste esitamiseni korrapärase rahalise abi saamiseks. Võiks ju mõelda, et kogudus mõtles, et ei, me oleme sellesse liiga kiiresti sisse hüpanud, seda me ei osanud oodata. Tõmbame sellele tööle joone alla. Võib ette kujutada, et seitsmenda päeva adventistid vaatasid oma strateegia üle ja kahtlesid misjonitöö tõhususes Euroopas. Otsus saata Andrews, üks nende kõige võimekamaid liikmeid, oli aga tõenäoliselt strateegia, et tulla toime arvukate väljakutsetega, mille kohta nad teadsid, et paljud neist on ettenägematud. 

Sam: See peegeldab ebakindlust, kui ollakse sunnitud navigeerima tundmatutel territooriumidel ja vastama ootamatutele küsimustele. 

David: Vaatamata arvukatele väljakutsetele jäi Battle Creeki juhtkond misjoni toetamisel vankumatuks. Eriti James ja Ellen White olid veendunud ülemaailmse evangelisatsiooni pooldajad. Nad uskusid, et ei piisa keskendumisest ainult Ameerika Ühendriikide immigrantidele, ja olid veendunud, et misjonitööd tuleb teha kogu maailmas. 

Andrewsi töö Euroopas tähistas pöördelist hetke, murdes läbi olulise barjääri ja tugevdades koguduse pühendumust ülemaailmsele evangelisatsioonile. Sügaval sisimas teadis kogudus kogu aeg, et nad peavad minema kogu maailma. Lõpuks nad teevad seda ja tagasiteed ei ole. Pärast seda hakkavad nad saatma misjonäre eri paikadesse. 

Sam: Kas see muutub kergemaks? Kas neil on välja töötatud poliitikad selle jaoks? 

David: Nii kaugele ma ei läheks. Kogudus on ikka veel väga väike. Nõukogu oli tunduvalt väiksem – seal oli kolm liiget: esimees ja kaks liiget – ja peakonverentsi istungitel osales vähem inimesi. Neil olid iga-aastased peakonverentsi koosolekud, kus käis 15–20 inimest, 25 oli juba väga palju. Nii et see väike grupp pidi neid poliitikaid välja töötama ja nad ei olnud veel sealmaal. Aga kui üks on juba läinud, siis nad saavad hakata jagama teadmisi. Andrewsi saatmine ei ole valestart, see on koguduses olulise misjoniliikumise algus. 

Sam: Keda nad veel saatsid? 

David: Pärast teda saadeti Euroopasse teisi misjonäre, sealhulgas B. L. Whitney ja Henry P. Holster. Holsteri saksa-ameerika päritolu tegi ta eriti sobivaks tööks Šveitsis ja Saksamaal, mis näitab koguduse strateegilist lähenemist kultuurilistele ja keelelistele väljakutsetele. 

Sam: Kuidas nad misjonäre rahastasid? Kas annetuste ja kümnise süsteem oli juba rajatud? 

David: Selleks ajaks, 1870ndate keskpaigaks oli see süsteem paigas, jah. 

Sam: Kas me võime siis öelda, et just tänu misjonile sai see rahastamise süsteem paika või ei ole need kaks omavahel seotud? 

David: See on õige. Nende misjonäride rahalist toetamist hõlbustas 1870. aastate keskpaigaks kehtestatud kümnise- ja annetuste süsteem. Kuigi see ei olnud veel täielikult välja töötatud, oli see koguduse rahaliste vahendite korraldamisel otsustava tähtsusega, mis oli osaliselt tingitud vajadusest toetada misjonitegevust. Misjonitöö andis impulsi, et uurida sellise rahalise süsteemi lähenemise teoloogiat. See on valdkond, mida keegi pole kunagi uurinud – seitsmenda päeva adventistide majanduslik algus. Me ei tea selle teema kohta eriti palju. Mina arvan, et oli rikkaid adventiste. Me kipume toetuma pioneeride lugudele, nagu James ja Ellen White. Ma mäletan väikse poisina kuuldud lugusid, kuidas nad reisisid väga kehvades oludes. Näiteks mäletan, kuidas mind lapsepõlves paelusid lood nende piinarikkast reisist üle Mississippi jäätormi ajal ja raskused, millega nad talvel silmitsi seisid. Sarnased lood Andrewsi, Loughborough’ ja teiste kohta toovad esile vaimulikke ohvreid, kuid mitte kõik koguduseliikmed ei kogenud selliseid raskusi. Aga need on pastorid, kes pididki ohverdama. 

Sam: Sa mõtled, et nende jutustuste tähtsuse tõttu võib jääda mulje, et kõik seitsmenda päeva adventistid olid vaesunud ja pühendasid kõik oma vara misjonile. 

David: Just. Ja et neil ei olnud misjonitöö jaoks raha, kuna nad olid vaesed. Kuid ma arvan, et oli märkimisväärne hulk jõukaid liikmeid, mitte küll ülemäära jõukaid, kuid piisavalt jõukaid. Paljud olid talunikud, kel oli oma maa ja kellel oli kasutatav tulu, mis on minu arvates otsustava tähtsusega. 1890. aastatel kajastab üks huvitav dokument peakonverentsi arhiivist palvet kõigile kogudustele Põhja-Ameerikas koostada nimekiri teatud netoväärtusega liikmetest, mis viitab ennetavale lähenemisviisile misjoni- ja kogudusetööks vajalike vahendite kogumisele Ameerika Ühendriikides. 

Sam: See on üks kummaline palve. 

David: Tegelikult mitte. Oli soov need inimesed üles leida. Täna tunneksid inimesed õudu, kui saaksid teada, et selline info on kuskil andmebaasides. See andmebaas oli muidugi kaks paberilehte. Aga peakonverents tahab teada sellepärast, et neil on vaja teada, kelle poole pöörduda. See viitab sellele, et juba 1870. aastateks olid olemas üksikisikud, kellel oli vabu vahendeid ja kes panustasid misjonile. 

Võimet misjonitööd rahastada tõendavad märkimisväärsed summad, mis saadeti üle Atlandi ookeani Šveitsi, Skandinaaviasse ja Suurbritanniasse. 

Sam: Seega on inimesi, kes on valmis annetama, ja teisi, kes on valmis ise reisima, näidates sügavat toetust oma usukogukonnale. See usk oli nii tugev, et nad pidasid oma missiooni elu ja surma küsimuseks. 

David: Nende usus ei ole küsimustki. See viis liikumise kiire kasvuni paarikümnest tuhandeni, kes olid valmis võtma suuri ülesandeid, nagu näiteks USA Kesk-Lääne evangeliseerimine. 

Nende pühendumus viis nad lõpuks Euroopasse, mis peegeldab sügavat veendumust, ilma et nad oleksid pärast misjonitöö algust taganenud. See on nende jaoks elu ja surma küsimus. Ametliku poliitika puudumine ei takistanud nende jõupingutusi; misjonärid õppisid üksteiselt, jagades teadmisi ja kogemusi. Näiteks mees nimega Ludwig Conradi. Ta sündis Saksamaal 1856, tuli teismelisena 1870ndate alguses USAsse, 1878 saab temast seitsmenda päeva adventist ja 1882 ordineeritakse ta pastoriks ja neli aastat hiljem, kui ta on 30-aastane, saadetakse ta misjonärina Saksamaale. Ludwig Conradi on hea näide nende misjonäride pühendumusest ja mõjust. Nelja aasta jooksul sai temast teise saksa päritolu ameeriklase, Hulsa järeltulija koguduse misjonitöö juhina Kesk-Euroopas. 

Sam: See oli märkimisväärne saavutus, eriti arvestades tema noorust Euroopa kontekstis. 

David: Conradi andekus mängis tema kiirel edasiliikumisel otsustavat rolli. Nagu Hulsa, oli ka tema mitmekeelne, mis on kasulik nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ta ei rääkinud mitte ainult saksa keelt, vaid oli Euroopa kultuuris üles kasvanud, ta mõistis seda viisil, mida Andrews, meie koguduse esimene misjonär, ei mõistnud. Andrews koges kultuurišokki ja tal kulus aega kohanemiseks, erinevalt Conradist, kes kohanes kohe. 

Sel etapil hakkas kogudus rakendama poliitikat, kuid algselt, kui Whitney ja Hulsa olid aktiivsed, ei olnud ametlikku poliitikat kehtestatud. Siiski oli neil piisavalt rahalisi vahendeid, mis võimaldas kogudusel edastada vajalikke ressursse, et hõlbustada nende tööd ja teha edusamme. 

Sam: Kes meil veel oli? 

David: Pöördume tagasi 1877. aastasse. Kolm aastat pärast Andrewsi lähetamist sai tähelepanuväärseks taanlane John Matteson. Ta sündis 1835. aastal Taanis ja emigreerus 20-aastaselt 1855. aastal Ameerika Ühendriikidesse. 1863. aastal pöördus ta adventismi ja võttis omaks misjonitöö: temast sai 1872. aastal taani keeles ilmunud ajakirja „Advent Tidende“ (adventistlikud uudised) toimetaja. See ajakiri oli algselt suunatud taani ja norra lugejatele – tulenevalt taani ja norra keele toonasest sarnasusest, nüüd oli see suunatud taani sisserändajatele Ameerika Ühendriikide kesk- ja põhjaosas, eriti Minnesotas, Wisconsinis ja Dakotas. See strateegia oli osa koguduse tööst jõuda sisserändajateni Ameerika Ühendriikides ja täita seega oma tõlgendust Ilmutusraamatu ettekuulutustest ja misjonist. 

Mattesoni töö tõi kaasa adventismi leviku Taanis ja Norras, sest USAs elanud sisserändajatest adventistid saatsid neid ajakirju oma perekondadele kodumaal, kasvatades sealset hingamispäeva pidajate rühma. Matteson, keda inspireeris adventistliku sõnumi ülemaailmne levitamine, nägi võimalust laiendada oma misjonit sisserändajate kogukondadest kaugemale, Vanasse Maailma. 
1877. aastal läks Matteson Taani ja alustas peagi tööd Norras, mis oli tollal Rootsi osa, kuid omas Rootsi kuningriigi piires eraldi identiteeti. Ta laiendas oma jõupingutusi ka Rootsi, kasutades adventismi levitamisel ära Skandinaavia keelte sarnasusi. 

Sam: Ta valmistas pinnast ette meedia abil, eelkõige saates enne oma visiite kirjandust, mis aitas luua Taanis seitsmenda päeva hingamispäeva pidajate baasi. 

David: Just, ja Taani saabudes leidis Matteson tärkava usklike kogukonna, mis andis talle hüppelaua edasiseks evangelisatsiooniks. Ta levitas adventistlikke traktaate ja raamatuid USA kogukonna seas ja sealt edasi Taanis ja Rootsis ja Norras. Kõiki neid trükiti Battle Creekis Michiganis. 

Kuigi ta alustas vaid käputäie järgijatega, oli 11 aastat hiljem, kui ta oma töö lõpetas, kolmes Skandinaavia riigis juba ligi tuhat usklikku, mis tähistas adventistliku usu märkimisväärset laienemist selles piirkonnas. See näitab erinevust, mida me arutasime teises saates. Ellen White märkis: väljaanded on kasulikud, kuid elav ja hingav sõnumitooja, nagu ta seda nimetas, või vaimulik, kes kasutab neid väljaandeid, muudab need palju tõhusamaks. 

Sam: Ma arvan, et kui Jumal tahaks edastada sõnumit otse kogu maailmale, võiks Ta ilmuda taevasse ja seda teha. Ta ei vaja selleks meid. Ta võiks öelda: „Ma tulen tagasi; te teeksite hästi, kui valmistuksite.“ See oleks võimas sõnum, kuid Ta otsustab seda mitte teha. Tõenäoliselt seetõttu, et inimesed hakkaksid kartma ning väga raske on kummardada Jumalat, keda kardetakse. Selle asemel saadab Ta inimesi, kes edastavad sarnast sõnumit: „Kartke Jumalat ja andke Talle au.“ Just inimesed, kes on kogenud Jumala armastust, jagavad seda teistega. 

David: See tähendab, et Jumal on andnud meile uskumatu privileegi ühineda Tema missiooniga. See muudab meie perspektiivi, paneb meid vaatama endast kaugemale, mis minu arvates ongi kristluse olemus. 

Ellen White kirjutas, et töö õitseng kodus (kus tahes see ka ei oleks; tema peab silmas USAd, aga see võib olla ükskõik mis koht) sõltub suuresti kaugemates riikides tehtud evangelisatsioonitöö mõjust. Kui keskendume väljapoole, pigem andmisele kui vastuvõtmisele, teeb see meiega midagi. See mitte ainult ei taga nendes kaugetes piirkondades kogudusele edu, vaid muudab meid võimsamaks meie endi kodukohas. 

Sam: See lähenemine algab kohalikul tasandil, nagu Jeesus ütles: Jeruusalemmas, ja laieneb siis Juudamaale, Samaariasse ja maailma otsa. Neile, kes kuulavad ja kes soovivad olla misjonärid: alustage sealt, kus te olete. Kui te ei tunne koormat aidata oma läheduses elavatel inimestel Jeesust armastada, siis on ebatõenäoline, et te seda koormat mujal arendate. Sest kuhu tahes te lähete, olete te ise ka seal. 

David: Kuid neile, kes on üles kasvanud, kuuldes misjonilugusid ja kes tunnevad, et neil puuduvad oskused, tervis või takistavad muud asjaolud, et minna sellistesse kohtadesse nagu Hiina, India või Euroopa suurlinnad, siis Jumal kutsub teid ikkagi olema see, mida me adventistide kogukonnas tavatseme nimetada kodumisjonärideks. 

Ellen White’i sõnad olid mõjusad, kui ta rõhutas välismisjoni tähtsust. See tähendas evangelistlike jõupingutuste toetamist Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Aasias ja mujal, mis eeldas kodumaa toetust. Tänapäeval viitab „välismisjon“ mis tahes tööle väljaspool oma kodumaad, kuid kodumisjoni mõiste on endiselt oluline. Adventistid on alati rõhutanud, et kodumaa peab välismisjonit toetama. Need, kes tunnevad end misjonitööle kutsutuna, kuid seisavad silmitsi takistustega välismaal teenimisel, võivad endiselt osaleda kodumisjonäridena. Sa saad anda raha, aga sa saad ka palvetada, keskendudes konkreetsetele misjonäridele või riikidele. Need kaks ei välista üksteist. 

Sam: Me rääkisime põhimõttest, mis pärineb koguduse varasest staadiumist: koondada oma ressursid, et vältida killustumist mitmeks konfessiooniks, ja tegutseda misjoni nimel ühtse organina. Selline misjonikeskne lähenemine võimaldab kogudusel seal, kus ta on tugev, investeerida uutesse valdkondadesse, tagades, et ressursse jaotatakse tõhusalt, et jõuda kättesaamatute rahvastikurühmadeni. Seda tehakse nii unioonide kui ka divisjonide tasandil. 
Kohalikud liidud koguvad ressursse kõigist kohalikest kogudustest, et keskenduda külale või linnale, kus puudub koguduse kohalolek, eesmärgiga rajada sinna kogudus. Samamoodi viivad liidud, unioonid ja divisjonid koos peakonverentsiga ellu projekte, et jõuda piirkondadesse, kuhu muidu ei jõutaks. See on oluline misjoni laiendamisel uutesse piirkondadesse. 

Üks huvitav aspekt on põhimõte, et kui Jumal suurendab ressursse misjoni kasvuks keerulistes kohtades, muutub kellegi pangakonto rikkamaks. Jumal ei saada raha niisama, vaid et pühendunud inimesed annaksid, investeeriksid, palvetaksid ja aitaksid. On tõenäoline, et Jumal õnnistab selliseid kohti, kus inimesed on pühendunud, et suunata raha uutesse piirkondadesse, kuhu Ta kavatseb jõuda. Siiski tuntakse sageli vastumeelsust investeerida välismaistesse projektidesse, eelistame keskenduda kohalikele vajadustele. Ometi võib eelseisev kümnend näidata, et piirkonnad, mis on traditsiooniliselt misjonäre ja ressursse vastu võtnud, peaksid nüüd ise panustama misjonitöö toetamiseks mujal, kasvõi tagasihoidlikult. 

David: Näiteks tundis Itaalias elav ameeriklane H. P. Ribden, et teda on kutsutud viima seitsmenda päeva adventistide sõnumit Egiptusesse. Iseseisva misjonäri ja arstina tegutses ta selle veendumuse alusel ilma koguduse otsese toetuseta. See lugu toob esile tasakaalu koguduse poliitika järgimise ja isikliku kutsumuse täitmise vahel. Ribden pidas kogudusega sidet, mis näitab, kui oluline on mitte olla täiesti autonoomne koguduse struktuurist. Ta läks Egiptusesse 1881. aastal ning rajas Aleksandriasse väikese koguduse. Keegi sellest kogudusest ei olnud moslem, see oli väga mitmerahvuseline linn. Sinna kuulusid kreeka ja armeenia emakeelega inimesed, kes olid ka enne kristlased. 

Traagilisel kombel Ribden mõrvati 1882. aastal Egiptuses toimunud natsionalistliku ülestõusu ajal ja tõenäoliselt mõrvati kogu tema kogudus, mis on karm meeldetuletus misjonitööga kaasnevatest riskidest. See ülestõus puhkes Euroopa kolonisaatorite vastu ja välismaalasi tapeti. Hoolimata sellest tagasilöögist on Egiptuse esimesed jõupingutused, mis küll katkesid kuni 1897. aastani, tunnistuseks nende pühendumusest ja ohvrimeelsusest, kes olid kutsutud oma usku levitama. 1880ndate lõpus hakkab töö pihta ka Konstantinoopolis (praegune Istanbul), sealgi levitatakse sõnumit kreeka- ja armeeniakeelsete inimeste seas. Selle töö algus võib olla Ribdeni tegevuses. 
See jutustus kajastab misjonitöö keerukust ja väljakutseid, see näitab vajadust nii koguduse struktureeritud toetuse kui ka individuaalse veendumuse ja algatusvõime järele, et jõuda evangeeliumiga uutesse piirkondadesse. See on meeldetuletus misjonitöö ettearvamatust iseloomust ja märkimisväärse mõju võimalikkusest isegi keerulistes tingimustes. 

Selleks ajaks oli adventistlik misjon jõudnud Suurbritanniasse, kus tööd juhtis John Lough­borough. See oli ameeriklaste jaoks oluline, peamiselt seetõttu, et enamik neist pärinesid inglise, šoti ja iiri esivanematest ning neil oli Suurbritanniaga ühine keel. Pealegi oli Briti impeerium sel ajal väga suur, selles ei läinud päike kunagi looja. Suurbritannia andis misjonitööle strateegilisi eeliseid. Ja mujale reisides pidi nagunii läbi Suurbritannia seilama. Näiteks 1914. aastal pidi üks Ameerika misjonär ja tema perekond, kes suundus Buenos Airesesse, reisima Liverpooli kaudu, sest New Yorgist ei olnud otsereise Buenos Airesesse. See näitab, et Suurbritannias tugipunkti loomine oli strateegilise tähtsusega, see pakkus logistilisi eeliseid misjonitele kogu maailmas. 

Sam: Nii et nüüd mõeldakse geopoliitikale. 

David: Täpselt! Kogudusejuhid tunnistasid, et koguduse kohalolek Suurbritannias on geopoliitiline eelis, kuna see võib hõlbustada misjonitööd Briti kolooniates ja toetada misjonäre, kes läbivad selliseid suuri Briti sadamaid nagu Liverpool, Southampton ja Glasgow. See strateegiline mõtlemine laienes ka ülemaailmse struktuuri kasutamisele misjonitöö toetamiseks. Loughborough saadeti esialgu esimese misjonärina Californiasse, siis saadeti ta 1879. aastal Suurbritanniasse. See tähistas misjonitöö järkjärgulist laienemist, millele järgnesid 1874. aastal Šveits ja 1877. aastal Skandinaavia. Matteson ja Loughborough tegutsesid siiski sõltumatult Andrewsist, kes jäi Šveitsis kuni oma surmani 1883. aastal sealse töö juhiks. Kauguste tõttu ei olnud Andrewsil otstarbekas juhtida tegevust Suurbritannias või Skandinaavias. 

Andrews oli ise Suurbritannias mitu korda käinud, ta käis seal ka 1880. aasta suvel Loughborough’d abistamas, andes talle oma kogemustele tuginedes nõu. Näiteks ütles Loughborough, et see, mis tõi edu Ameerika Ühendriikide Kesk-Läänes ja läänerannikul, toimib ka siin. 

Sam: Ja tal ei olnud õigus. 

David: Jah, ei olnud. Ta läks Southamptonisse, sest seal oli inimesi, kes olid lugenud seitsmenda päeva adventistide kirjandust. Ta otsustas üles panna telgi. USAs kasutati seda palju. Kuid Suurbritannias ei suutnud ta telgiga keskklassi kuulajaskonda ligi meelitada, see kõnetas töölisklassi inimesi. Keskklassile seostus telk tsirkuse või karnevaliga. Loughborough peab töölisklassi inimesi enne lugema õpetama, kui saab nendega Piiblit uurida. Sellised inimesed tulid telki. 

Andrews soovitas üürida kalleid saale, et meelitada ligi laiemat ühiskonnagruppi, märkides, kui oluline on töölisklassist kaugemale jõuda. Mitte et ta ei oleks tahtnud töölisklassile kuulutada, aga oluline oli jõuda ka teiste ühiskonnagruppideni. Loughborough ei võta tema soovitust kuulda. Ta annab endast parima, kuid soovitud edu jääb saavutamata. Ta arvab, et see, mis töötab Uues Maailmas, töötab ka Vanas Maailmas. See episood rõhutab kultuurilise kohanemise keerukust misjonitöös. Ta on seal neli aastat ja kasutab ikka samu meetodeid. Loughborough’ ees seisvad probleemid näitavad meile, et misjonärid peavad mõistma ja integreeruma uue keskkonna kultuurikonteksti, kus nad töötavad. Seda õppetundi rõhutas Ellen White oma nõuandes Norra suunduvatele misjonäridele. Ta kasutas Suurbritanniat hoiatava näitena selle kohta, et uute misjonite eduka rajamise tagamiseks tuleb lähenemisviise hoolikalt kaaluda. 

Sam: Mäletan neid tsitaate. Kui olin Inglismaal pastor, siis uurisin, kuidas White kirjeldas tööd Inglismaal. Ta mainib, et kui te töötate linnades, on vaja rohkem investeerida – kulutada rohkem raha kui tavaliselt. 

David: Ta kirjutab neile kahele noorele misjonärile Inglismaa kohta, öeldes: „Kui vennad ei oleks leppinud nii odava lahendusega, oleks töö Vana-Inglismaal palju kaugemale jõudnud, kui see praegu on.“ 

Sam: Just seda ta kirjutabki. 

David: See on torge Loughborough’ suunal, kuigi ta ei tõsta teda eraldi esile. Loughborough ütles: „Mul on piiratud vahendid. Ma tean, mis töötab. Ma ostan lihtsalt telgi.“ Aga teate, ma saan aru. See on osa sellest, mis juhtub, kui sa saadad misjonärid välja ja nad töötavad kohas, kus nad pole kunagi varem töötanud. Mõnikord teevad nad vigu. 

Sam: Ellen White oli selles mõttes väga pragmaatiline. Vaatame, mis toimib ja mis mitte, ning võtame õppust ja muudame seda, kuidas me edasi läheme. 

David: Ma arvan, et Ellen White on alati väga pragmaatiline. Kuid see näitab ka seda, et ta ise on harjunud telkides jutlustama, ja tegelikult ta ütleb välja selle, et ta oleks pidanud üürima kalleid saale. Siis ütleb ta: „Ta oleks pidanud käituma nii, nagu oleks tal olnud kuulsusrikkaid tõdesid, mis oleksid võidukad.“ Teisisõnu, mitte vabandada ja varjuda kusagil vaeses kohas. Võtke parim koht, käituge nii, nagu oleks teil midagi, mida kõik tahavad kuulda, ja ta ütleb, et Jumal oleks andnud vahendid. 

Sam: Me ei mõtle enamikus maailma osades ikka veel nii. Meil on tavaliselt kolm või neli perekonda, kes alustavad kusagil äärelinnas, ja kui meil on kesklinnas peatänaval kirik, kus kogudus on kasvanud, siis müüme selle hoone sageli maha, et saaksime toetada rohkem kogudusi äärelinnades. Me ei mõtle sellest vaatenurgast, et oleme seal, kus on inimesed. Ja ma ei tea, kui kaua läheb aega, et me oleksime natuke pragmaatilisemad. 

David: Ja ma arvan, et probleem on selles, et me tegelikult ei pööra väga tihti tähelepanu Ellen White'i kirjutistele. Me loeme ikka ja jälle samu tsitaate ja me kasutame neid enda tõdede tõestamiseks. Me kasutame neid tõestustekstidena ja põhimõtteliselt me ei vaata tegelikult tema nõuandeid. Ja ometi on need olemas ja need on väga pragmaatilised. Suur osa neist on ikka veel rakendatavad tänapäeva maailmas, kuigi ta kirjutas 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. 

Sam: Kui tegemist on misjonimetoodikaga, mis minu arvates on tema peamine eesmärk, on adventkogudusel täita oma missioon. Arvestades, et Piibel on iga inimese jaoks, kehtib sama ka siin. Kui sa loed Piiblit ja sind ei häiri miski ja sa oled sellega päris rahul, siis sa ei loe seda õigesti. 

David: Hästi öeldud. 

Sam: Ellen White’iga on minu arvates samamoodi. Kui kõik, mida sa loed, on vaid sinu enda uskumuste tugevdamine, siis sa ei loe õigesti. Seal peaks olema asju, mis kutsuvad üles astuma järgmist sammu ja olema paremad. 

Sa rääkisid ühe traagiliselt lõppenud loo, mis on väga erinev sellest, mida me tavaliselt misjoniaruannetest loeme. Kaks küsimust. Esiteks, mis on ajendanud sind pühendama oma elu sellele, et neid lugusid rääkida, et me hoiaksime neid ja mäletaksime neid? Mis äratas sinu huvi ajaloolasena? Ja teine küsimus: kuidas saavad sellised traagilised lood meid aidata? 

David: Ma arvan, et see on tingitud sellest, et mu vanemad olid misjonärid; ma olen sündinud Indias. Ma lahkusin sealt, kui olin väike laps, nii et mul on sellest vaid mõned mälestused, kuid väga oluline osa minu identiteedist on alati olnud see, et mu vanemad olid misjonärid. Ma sündisin misjonäride perre, kes teenisid misjonipõllul. Minu onu, ja tädi ja tema abikaasa teenisid misjonäridena, ja tegelikult suri ta misjonärina Paapua Uus-Guineas, kui läks tagasi, kui ta ei olnud enam hea tervise juures. Nii et teatud mõttes andis ta oma elu, isegi 1980ndatel aastatel võis see veel juhtuda. Nii et see on olnud väga oluline osa minu identiteedist. Ja ajaloolasena olen alati tundnud, et ajaloolased saavad tuua postuumselt õiglust inimestele, kes on unustatud või keda on valesti kujutatud. Ajaloolasel on võimalus ja seega peaaegu kohustus tuua postuumselt õiglust neile inimestele, keda on kas valesti kujutatud või kellest on mööda mindud. 

Ja teine küsimus: miks on misjonitragöödia lood olulised? Ma arvan, et me rääkisime sellest eelmine kord ja olen kindel, et me räägime sellest veel, et tänapäeval ütlevad inimesed teatud maailma osades, et misjonitöö on tehtud, ma ei pea enam panustama. Ma ei pea andma. Ma ei pea teenima. Ma lihtsalt ootan Jeesuse teist tulemist. Ma töötan ainult oma kohalikus piirkonnas. Misjonitöö on tehtud. Ma pean lihtsalt siinsele keskenduma. See on väga sissepoole suunatud vaade. See on kristluse vastand, kristlus peaks olema väljapoole suunatud. Ja ma arvan, et osaliselt on see tingitud sellest, et me oleme rääkinud ainult lugusid misjonäride võidukäigust. Meil on olnud väga võidukaid jutustusi. Me oleme rääkinud ainult lugusid misjonäride edust. Seega ei ole üllatav, kui inimesed arvavad, et misjon on õnnestunud. Jah, Ladina-Ameerikas, nüüd Lõuna-Ameerikas, Kesk-Ameerikas, Kariibi mere piirkonnas, Ida-Aafrikas, Lõuna-Aafrikas, Kagu- või Kagu-Aasia saartel, Filipiinidel ja Indoneesias on kogudusel läinud imeliselt hästi. Ka Vaikse ookeani lõunaosas. Kuid Lääne-Aafrikas, Põhja-
Aafrikas, Lähis-Idas, Kesk-Aasias, suures osas Hiinas ja Indias ning tänapäeva Euroopas, mis oli varem misjoni südamepiirkond ja on nüüd misjonipõld – kõigis neis kohtades ei lähe koguduse misjonil nii hästi ja seepärast on vaja, et kõik annaksid oma panuse, mida iganes nad suudavad. Mõne meie kommunikatsiooniga tegeleva kolleegi meelest võib see olla vastutöötamine, aga me peame rääkima lugusid misjonitöö ebaõnnestumisest. Me peame rääkima mõningaid lugusid misjonitragöödiatest, et me saaksime aru, et jah, meil läheb teatud maailma osades fantastiliselt hästi, kuid teistes maailma osades ei ole misjon veel lõpetatud ja seal on veel väga palju teha. •