Seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi (PK) kommunikatsioonijuht Sam Nevis ning arhiivi-, statistika- ja uuringutekeskuse juht David Trim lükkasid 2023 veebruaris käima uue taskuhäälingusaate „Misjon 150“ (ing k Mission 150). 2024. aastal möödub 150 aastat ajast, mil seitsmenda päeva adventistid lähetasid välismaale oma esimese misjonäri – Põhja-Ameerikast Euroopasse. Kõigil neil, kes mõistavad inglise keelt, soovitab Meie Aeg kuulata arutelusid originaalis, ent kuna saates arutatakse väga põnevatel koguduse ajaloo ja kujunemisega seotud teemadel, saab sari tõlgitud ka eesti keelde.
David: Eelmisel korral arutasime, kuidas paljud Ameerika adventistid eelistasid tõlgendada Uue Testamendi misjonikäsku igale rahvale kuulutamise kohta nii, et nad piiritlesid suure misjonkäsu ja Ilmutuse 14:6 prohvetliku nägemuse ainult ühe riigi, Ameerika Ühendriikidega. James White oli vähemuses, uskudes, et seitsmenda päeva adventistidel on käsk viia evangeeliumi sõnum ja prohvetlik tõde kogu maailma.
Sam: Kuid James White ei olnud ainuke, kes aitas mõtteviisi muuta.
David: 1869. aastal said Ameerika adventistid teada, et nad ei ole üksi. Advent Christians – teine konfessioon adventkoguduse kõrval – saadab Euroopasse Michael Czechowski , kellest me eelmisel korral rääkisime. Ta võtab nende raha, aga õpetab seitsmenda päeva adventistide tõdesid. Ta reisib läbi Euroopa ja teda saadab edu, ta rajab seitsmenda päeva hingamispäeva pidajate kogukondi Šveitsis ja mujal Euroopas. Šveitsis õnnestub tal luua märkimisväärse suurusega usklike grupp, me räägime vaid paarisajast inimesest, kuid seal on kokku kuus väikest kogudust. Peamine neist on Šveitsis kohas nimega Tramelan. Czechowski on südames koguduste rajaja, ta on evangelist, aga ta ei ole juht ja ta on väga kehv rahaasjades.
Enda hämmastuseks avastavad nad, et tegelikult on olemas terve konfessioon, mis usub seda, mida nemadki, ja et seda kogudust nimetatakse seitsmenda päeva adventistide koguduseks.
Czechowski on üles ehitanud seitsmenda päeva hingamispäeva järgivate usklike grupi Šveitsis, kuid ta ei taha sinna jääda, nii et ta läheb Rumeeniasse ja Ungarisse, kus ta samuti gruppe rajab. Paar aastat hiljem ta sureb seal, nii et ta ei naase Šveitsi. Ta jättis Tramelani kaks kogudusevanemat: Jakob Ertzbergeri, kes on saksakeelne šveitslane, ja Albert Vuilleumier´i, prantsuskeelne Šveitsi mees. Ühel hetkel hakkavad nad läbi vaatama mõningaid dokumente, mis Czechowski oli maha jätnud, ja nad leiavad ajakirja nimega Review and Herald. Enda hämmastuseks avastavad nad, et tegelikult on olemas terve konfessioon, terve kogudus, mis usub seda, mida nemadki, ja et seda kogudust nimetatakse seitsmenda päeva adventistide koguduseks. Czechowski ei olnud neile öelnud, et selline kogudus on olemas. Eelmisel korral rääkisime sellest, et ta oli kokkuhoidlik tõe suhtes. Ta ehitab Euroopas seitsmenda päeva adventistide kogudust, kuid ei ütle neile, et see kogudus on Põhja-Ameerikas olemas ja et ta on need tõed sealt saanud. Nemad arvavad, et need tõed pärinevad Czechowskilt.
Sam: Need kogudusevanemad avastavad selle asja ja nad kirjutavad Review’le…
David: …ja põhimõtteliselt ütlevad, et siin me oleme. Me ei tea, kes oli rohkem üllatunud – Šveitsi adventistid, kes avastavad, et Ameerikas on kogudus, või Ameerika adventistid, kes avastavad äkki, et neil on Šveitsis kaasusklikud. See tuleb šokina. John N. Andrews, kes on Review’ toimetaja, avaldab selle kirja ja ütleb, et me ei saa võtta mingit tunnustust selle käsupidajate grupi tekkimise eest. See on tõsi, nad ei ole teinud midagi, et sellele kaasa aidata. Andrews kirjutab Czechowskist ja ütleb, et me arvasime, et ta on seitsmenda päeva järgimisest loobunud, seetõttu oli meile suur üllatus, kui saime teada, et ta mitte ainult ei pidanud hingamispäeva, vaid et ta oli Šveitsis rajanud hingamispäeva pidajate koguduse. Seal on vastastikune hämming: ameeriklased, kes arvavad, et nad on ainukesed maailmas, ja šveitslased, kes arvavad sama. Nüüd vajasid šveitslased nii vaimulikku kui ka materiaalset abi, nad vajasid täiendavat õpetust, sest Czechowski oli käsitlenud ainult teatud küsimusi ja sellisel moel, mis ei ole seitsmenda päeva adventistide õpetusele omane.
Šveitsis oli vaja ka raha, sest Tramelani kirikuhoone, mis neile kuulus, oli Czechowski poolt, kes oli kohutavalt halb majandaja, hüpoteegiga koormatud. Andrews märgib oma artiklis, et nende kirikuhoone on langemas „maiste meeste kätte“.
Šveitslased paluvad abi, kuid nad teevad rohkemgi. Nad saadavad Jakob Ertzbergeri Ameerika Ühendriikidesse Battle Creeki, kus James ja Ellen White teda oma kodus võõrustasid. Noor John Harvey Kellogg õpetas talle inglise keelt. Ta õppis koos Andrewsiga Piiblit ja läks koos temaga New Yorgi liidu telgikoosolekule, kus ta ordineeriti, enne kui ta 1870. aastal koju läks.
See peab olema pöördepunkt, sest mitte ainult nad ei avastanud, et meil on siin inimesed, kelle eest me peame tundma vastutust, aga see ei ole ainult emotsionaalne. Üks neist käis Battle Creekis ja New Yorgi telgikoosolekul.
Šveits saatis lihast ja verest inimese, mitte ainult kirju.
Sam: See pidi olema võtmetähtsusega – Šveits saatis lihast ja verest inimese, mitte ainult kirju.
David: See on oluline esimene hetk, aga see ei muuda esialgu midagi, see ei muuda midagi pikas plaanis.
Sam: Nad ordineerisid ta ja saatsid tagasi mõttega, et ta on meie mees seal.
David: Just! See pole meie probleem, see on suurepärane, me oleme rõõmsad, et Euroopas on seitsmenda päeva adventistid, aga see ei ole meie probleem. Ameerika erandlikkus lööb jälle välja.
Me oleme rõõmsad, et Euroopas on seitsmenda päeva adventistid, aga see ei ole meie probleem.
Juunis 1869 püüab James White kasutada seda hüppelauana ja kutsub üles rahaliste vahendite saamiseks. Ta ütleb: „Teised maad sirutavad meile abi saamiseks käe.“ Võib ju arvata, et sel hetkel ütlevad Ameerika adventistid, et me peame tõesti midagi tegema, aga juunis 1870 teatab White: „Meie inimesed reageerivad üleskutsele Šveitsi aidata väga aeglaselt. Me oleme pettunud!“ Ta nimetab kolm põhjust. Esiteks on vähesed adventistid jõukad ja paljudel neist, kes tahtsid aidata, ei olnud raha, aga teisest küljest: „Enamik neist vendadest, kellel on raha, ei ole kas kunagi näinud oma kohustust aidata eesmärgi nimel kõigis selle piirkondades…“ ja „kõigi piirkondade“ all mõtleb ta geograafiat, nii et rahvas, kellel on raha, ei taju oma kohustusena aidata misjonitööd kõikjal või on nad kaotanud ohvrimeelsuse. Ma arvan, et kõige tähtsam on see, et Ameerika adventistid lihtsalt ei nõustunud, et neil on kohustus aidata. Kuigi, nagu White ütleb, sirutavad teised maad oma käed välja, ütlevad Ameerika adventistid, et ei, meil ei ole kohustust.
Teised maad sirutavad oma käed välja, aga Ameerika adventistid ütlevad ei, meil ei ole kohustust.
James White kirjutab: „Paljude meeles valitseb kahtlus. Need, kes on valmis andma raha, et levitada väljaanded ja aidata tööle kaasa meie oma riigis, ei riski sellega, et anda oma raha, et aidata kaasa tööle Euroopas, kuna see ei tundu nii selge.“ Seega, on inimesed, „kes on valmis andma raha, et levitada väljaanded meie oma riigis ja aidata sõnumi levimisele kaasa meie oma maal, kuid risk anda raha sama asja jaoks Euroopas ei paista neile nii selge“.
Sam: See pinge on alati olnud. PK viimasel aastakoosolekul rõhutati väga palju teiste rahvaste vastutust hakata saatma misjonäre ja ressursse, see on tavaliselt olnud Ameerika ülesanne.
David: Regionaalsus ei piirdu minevikuga ja see on üks põhjus, miks me räägime sellest praegu – see ei ole ainult ajalooline probleem.
Sam: Me näeme seda kõikjal. Evangeelium on juba maailmas levinud, nüüd peame kasutama oma ressursse siin. On Aafrika riike, kes ütlevad nii, ja on riike Aasias, kes ei ole isegi ärganud sellele tõdemusele, et nad peaksid misjonäre ja ressursse välja saatma. Nad ei ole sellele isegi mõelnud, sest seda teevad ameeriklased – nemad saadavad misjonäre teistesse kohtadesse.
David: Jah. Nagu sa ütlesid, Aafrikas on riike, kus öeldakse, et jah-jah, see on hea, et saadetakse rohkem misjonäre, aga meil on siin oma probleemid, nii et ärge paluge meil eraldada ressursse või saata misjonäre teistesse maailma osadesse. On kaks asja, mida ma selle peale ütleksin. Üks on see, et ohvrimeelne vaimsus on oluline ja selleks on vajadus ka oma riigis – see kehtib ka Ameerika kohta, kuid ka Aafrika riikide kohta –, aga kui te vaatate ainult omaenda tagaaeda, siis see mõjub teile ka vaimulikus plaanis. Ellen White ütleb, et „tõe õitsemine kodumaal toetub evangeeiumitöö mõjudele kaugetes riikides“. Nii et kui te pöörate ülejäänud maailmale selja, siis teie vaimulikkus ei õitse, sest te keskendute sissepoole. Aga mis on kristluse mõte? Kristluse eesmärk on väljapoole vaatamine, on alati olnud. Teine asi on see, et tänapäeva maailmas on väga palju erinevate rahvuste ja rahvaste diasporaasid. Aafrika riigid võivad muuta näiteks Euroopat, sest näiteks Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Skandinaavias ja üha enam ka Ida-Euroopas elavad nende rahvusrühmad. Kui nad saadavad välja misjonäre, võivad nad jõuda inimesteni, kelleni eurooplased ise alati ei jõua.
Kui te pöörate maailmale selja, siis teie vaimulikkus ei õitse, sest te keskendute sissepoole.
Sam: Ma arvan, et see on järgmiste aastate peamisi teemasid misjonitöö osas: arusaamine, et sa saad õnnistatud sel määral, et teha misjonitööd väljaspool oma piirkonda, väljaspool kohaliku koguduse, liidu, uniooni või divisjoni piire. Mida rohkem te suudate misjonitööd teha, seda rohkem ressursse Jumal annab. See näib olevat ajalooline muster. Isegi Jeruusalemma algkoguduses oli see probleem.
David: See pinge on kogu aeg õhus olnud. Me teame, et varakogudus suutis selle üsna kiiresti ületada. Nad hakkasid vaatama väljapoole osaliselt seetõttu, et tagakiusamine ajas neid linnast välja.
Sam: Kuid mitte ilma probleemideta.
David: Sul on täiesti õigus. Osaliselt oli see teoloogiline võitlus. Jeruusalemma nõukogus arutati, kas on vaja, et paganad täidaksid seadust. See oleks oluliselt sõnumi levikut piiranud ja kogudusejuhid ütlesid Püha Vaimu juhtimisel, et ei ole vajalik, et paganad peaksid seadust. On oluline, et juudid, kes on sellesse sündinud, peaksid seadust, aga paganad lihtsalt teevad seda ja seda. Aga sellega kaasnes võitlus. Me ei tea, kui pikk aeg jääb Kristuse ülestõusmise ja nelipüha päeva vahele ja teisalt sündmusteni, mida kirjeldatakse Apostlite tegudes, kus Paulus sai volituse minna misjonäriks paganate juurde. Mõned piibliteadlased väidavad, et see on 15 või 20 aastat, mis tähendab, et see on sarnane ajavahemik kui see, mis kulus, kui seitsmenda päeva adventistid hakkavad 1859. aastal ütlema, et pidage, kas see on midagi, mida me peaksime tegema, kuni päriselt tegutsemiseni 1874. aastal.
Sam: Kas Ameerikas oli välismisjonäride eelkäijaid? Kas me saatsime misjonäre Ameerikasse, enne kui välismaale?
David: Kindlasti! Aastal pärast peakonverentsi asutamist saadeti John Loughborough tööle Uus-Inglismaa liitu. Nad nimetavad teda misjonäriks. Kuigi kogudus saab alguse Uus-Inglismaal, on see Uus-Inglismaal tegelikult üsna nõrk. Kogudus on kasvanud New Yorgi osariigis ja Michiganis ja Ühendriikide keskläänes. Nad tundsid, et Uus-Inglismaal oli potentsiaali, seal oli adventiste, nii et nad saatsid Loughborough. Sel ajal koosneb kogudus kuuest liidust. Need kuus liitu on nagu divisjonid tänapäeval. Üks põhjus, miks seitsmenda päeva adventistide kogudus asutati, on see, et koguduse rajajad tunnistasid, et kui meil on kuus liitu, siis on meil tegelikult kuus seitsmenda päeva adventistide kogudust ja ainus stiimul igaühele neist on tegutseda iseenda piirides.
Sam: Nii et struktuur pidi algusest peale teenima misjonitööd teistes piirkondades.
David: Nii rajati organiseeritud kogudus, sest taheti, et misjonitöö oleks edukas. Alguses mõeldi misjonist üksnes Ameerika Ühendriikide piires.
Sam: Kuid mõteviis on sama, põhimõte on sama.
David: Kui uurida meie ajalugu algusest peale, siis me oleme võtnud ressursse sealt, kus kogudus on tugev, ja kasutanud neid seal, kus kogudus on nõrk, et kogudus saaks seal kasvada.
Sam: See kehtib ka kohalikus liidus. Kui on mõni linn, kus ei ole adventistide kogudust, siis teised kogudused selles piirkonnas toetavad misjonäri saatmist sellesse külla või linna. Unioonidel ja divisjonidel ja peakonverentsil on eriprojektid, et jõuda piirkondadesse, kui piirkonnas endas ei ole piisavalt jõudu evangeeliumitööks. Sama põhimõte kehtib 162 000 koguduse suhtes, tol ajal kohaldati seda umbes 3000 usklikule – võrreldes tänase 21 miljoniga. On üsna haruldane, et sama põhimõte kehtib ka suures mastaabis.
David: See on osa meie ajaloost. Ja seepärast teeb mulle muret, kui ma kuulen inimesi maailma eri osadest ütlemas, et ülejäänud maailmaga on nüüd kõik korras, meil ei ole kohustust. Eriti kuulen seda Põhja-Ameerika inimestelt, sest Põhja-Ameerika on materiaalselt väga õnnistatud. Osaliselt just tänu SKP-le on Ameerika Ühendriikidest tulevad kümnised ja annetused palju suuremad kui mujal maailmas. Kui Ameerika adventistid ei ole valmis investeerima, et aidata kogudusel ülejäänud maailmas kasvada, siis seda ei juhtugi või ei juhtu see nii kiiresti.
Õnneks on meil Lõuna-Ameerika, mis varem ei olnud huvitatud ülejäänud maailmast. Nüüd öeldakse seal: jah, ma lähen. Seal toimub igal aastal selleteemaline kongress noortele, tuhanded adventnoored ütlevad, et ma lähen. Neid on isegi rohkem, kui meil on võimalusi.
Sam: Meil on vähem võimalusi kui inimesi, kes tahavad minna.
Seitsmenda päeva adventistid hakkavad 1859. aastal küsima: kas see on midagi, mida me peaksime tegema?
David: Kui me tõmbume jälle sellesse paikkondlikkusse, mis ütleb, et ma pean muretsema ainult selle pärast, kuidas jõuda oma piirkonna inimesteni, sest just sinna on Jumal mind suunanud, siis a) teeme sama vea, mille tegid meie pioneerid, ja b) me eirame seda head otsust, mille meie pioneerid tegid, sest kogu oma ajaloo jooksul oleme võtnud ressursse sealt, kus kogudus on tugev, mitte seda ressurssidest tühjaks tõmmanud, vaid võtnud ressursse, ja rakendanud neid seal, kus kogudus on nõrk. Tänu sellele on kogudus kasvanud. Põhimõte on olnud sama ja me ei taha sellest eemalduda, sest see on põhjus, miks meil on kogudus, mis meil täna on.
Lähme tagasi 1860ndatesse. Loughborough saadetakse tööle misjonärina Uus-Inglismaale. 1868. aastal saadab kogudus inimesed, keda nimetatakse esimesteks misjonärideks, need on jälle John Loughborough ja mees nimega Daniel Bourdeau, kes on tegelikult kanadalane, nii et ei ole päris õige öelda, et adventistid on ainult Ameerika Ühendriikides, sest Kanadaski on mõned seitsmenda päeva adventistide rühmad. Aga see on ikka Põhja-Ameerikas ja see on suhteliselt väike grupp.
Loughborough ja Daniel Bourdeau saadetakse Californiasse. Nad ise ütlevad, et me saadame nüüd misjonäre välja. Ameerika Ühendriigid on suur riik ja seal ei ole veel raudteed, nii et nad peavad minema alla Panamasse, minema seal teisele laevale, et jõuda San Franciscosse. Aga teine asi on see, et kui lugeda Loughborough’ kirju, siis on selline tunne, nagu ta olekski misjonär, sest ta imestab pidevalt selle üle, kui erinevad on olud ja ta ütleb korduvalt, kui erinev on kõik siin ja Ameerika Ühendriikides.
Sam: Nii et ta peab Californiat täiesti teistsuguseks maailmaks.
David: Muidugi on California osa Ameerika Ühendriikidest, aga ta räägib sellest, nagu oleks see teine riik. California on Metsik Lääs. Ma arvan, et Jumal liigutab meie koguduse juhte 1868. aastal saatma misjonäre Californiasse, kuid nad on vastumeelsed tegema isegi seda.
Sam: Kas asi on selles, et neil ei ole piisavalt raha?
David: Nad on mures raha pärast. Ei ole kahtlust, et nad on mures, nad on ettevaatlikud. James White kipub olema seisukohal, et kui me liigume edasi usus, siis Jumal annab vahendid.
Kui Ameerika adventistid ei ole valmis investeerima, et aidata kogudusel kasvada, siis seda ei juhtugi või ei juhtu see nii kiiresti.
Sam: Ta ostis 1848. aastal trükipressi, nii et ta läheb edasi usus.
David: Ja siis ostavad nad 1850ndate alguses aurupressi ja nad saavad raha selle jaoks ja kõik kasvab. 1868. aastal saadavad nad Loughborough ja Bourdeau misjonärideks Californiasse. Ma arvan, et Jumal aitab neil oma varvast vette kasta, sest seal on teistsugune kultuur ja sinna on pikk tee. Nii saavad nad harjuda ideega misjonist Euroopas, ilma et nad seda tegelikult teeksid. Enne kui nad kuulevad 1868. aastal Šveitsi adventistidest, on nad tegelikult saatnud välja esimesed misjonärid. Aga kui asi puudutab misjonäride saatmist väljapoole Ameerika Ühendriike, siis on seda ikka veel liiga palju. Ma arvan, et põhjus on jälle tagasi selles Ameerika erandlikkuses, Ameerika paikkondlikkuses.
Sam: See on ka noor riik. Me jõuame hetkeni, kus nad otsustasid saata misjonäre. Meeleolu muutumiseks pidi olema kiirendavaid asjaolusid.
David: Kui me läheme 1871. aasta detsembrisse, toimub peakonverentsi töökoosolek.
Sam: Miks nad teevad koosoleku talvel?
David: Nad on talunikud, nii et nad ei taha seda teha ajal, kui peavad töötama põllul. Talvisel ajal võib korraldada koosolekuid. Protokollis on kirjas, et istungil hääletati vend Mattesoni saatmine taanlaste ja norrakate juurde misjonäriks. Nii et võib öelda: suurepärane, nad tegid seda, aga ma jätsin osa välja... Protokoll ütleb ka, et – Wisconsinisse.
Sam: Nii et jälle sama teema. Me läheme sõnumiga taanlaste juurde – Wisconsinis. Silmas peetakse immigrante, kellele tõlgitakse ja avaldatakse materjale.
David: Me jõuame taanlaste ja norralasteni, kes on viitsinud tulla Ameerika Ühendriikidesse. Ellen White reageerib sellele, sest 1871. aasta detsembris kirjutab ta misjonitöö kohta, mida saab lugeda „Tunnistuste“ 3. köites. Ta kirjutab etteheitvalt: „Hingamispäeva pidavate adventistide seas on olnud vähe misjonivaimu.“ Ta nõuab tungivalt, et „noored mehed peaksid end harima, õppima teisi keeli, et Jumal saaks kasutada neid vahendajatena, et edastada oma päästvat tõde teiste rahvaste seas“. Tema lugejad oleksid võinud arvata, et kõik, mida ta ütleb, on keelte õppimine, et tõlkida raamatuid ja ajakirju, sest tegelikult on adventistidel juba plaanis taanikeelne ajakiri, seda hakkab toimetama John Matteson. Sama mees, kes on nüüd just saadetud misjonäriks taanlaste ja norrakate juurde Wisconsinis. Taani-, rootsi- ja norrakeelsed adventistid saadavad neid ajakirju ja raamatuid oma pereliikmetele teisel pool ookeani. Nii et osa adventistide jaoks on see ka kõik, mida on vaja teha, et austada Ilmutusraamatut.
Kogu oma ajaloo jooksul oleme võtnud ressursse sealt, kus kogudus on tugev, ja rakendanud neid seal, kus kogudus on nõrk.
Sam: Tõlkida ja saata seda laiali.
David: Just. Ma ei pea ise minema, ega ükski mu sõpradest või kolleegidest. Me lihtsalt saadame kirjandust ja Jumal teeb töö. See on tõesti vastutusest loobumine, sest see võimaldab end hästi tunda. Põhimõtteliselt öeldakse, et las Jumal teeb töö. Aga Jumal töötab inimeste kaudu.
Meil on algusest peale olnud instinkt kasutada inimeste asemel meediat.
Sam: Ma arvan, et me näeme täna selle vaimu taaselustumist. Ma näen palju paralleele koguduse raskuste vahel mõista, kuidas saata misjonäre füüsilistesse paikadesse. Ma näen sarnasust selles, kui raske on meil mõista, mida me peame tegema, et saata misjonäre digitaalsesse maailma. Palju sellest käte puhtaks pesemisest on seotud mõttega, et kui me saadame inimestele digitaalset materjali ja nad saavad seda ise lugeda ja saavad ise digitaalselt tõe teada, siis see tähendab, et mina ei pea minema või me ei pea saatma inimesi. Meil on algusest peale olnud instinkt kasutada inimeste asemel meediat.
David: Muidugi on vaja kasutada meediat, mis toona tähendas trükipressi, aga peab tegema enamat.
Sam: See on alati seotud inimestega.
David: Meedial iseenesest on väga piiratud viljad. Sellel on mõned viljad, sest me teame, et lõpuks, kui Matteson 1877. aastal Skandinaaviasse misjonäriks saadetakse, saab ta teada, et seal on juba hingamispäeva pidavad adventistid – inimesed, kes lugesid kirjandust, kuid me räägime käputäiest inimestest ajaks, kui ta misjonärina sinna jõuab. Selleks ajaks, kui ta tuleb tagasi, on seal mitusada koguduseliiget ja kolm liitu, nii et see võtab kohe kokku erinevuse trükitud sõnumi saatmise ja inimese saatmise vahel.
Sam: Võib ette valmistada pinnase, võib teistega ühendust pidada, kuid mingil hetkel peab selles protsessis osalema inimene.
David: Ma arvan, et see on ka põhjus, miks evangeelsed koosolekud on endiselt koguduse jaoks olulised. Kohalikud koguduseliikmed peavad külastama naabreid ja sõpru, et valmistada ette pinnast. Et innustada inimesi pühenduma, tuleb aidata teha viimane samm avalikus evangeeliumikampaanias. See on sama põhimõte: sa võid külvata seemne, panna aluse, kuid et see toimiks, on vaja, et keegi läheks ja teeks tööd.
Sam: Ma ei usu, et on vastuolu jutluse ja kõigi teiste kunstide vahel. Mõned inimesed ütlevad, et jutlus ei saa olla kõige tähtsam kunstivorm, sest kõik teised on olulised. Just sellepärast, et kõik teised asjad on ka olulised, sest kui kõik teised otsad kokku saavad, on jutlus ehk kõige võimsam viis, kuidas keegi punktist A punkti B viia. Maailmas ei ole ühtegi turundustehnikat ega -agentuuri, mis võiks kellegi elus esile tuua samasuguse muutuse nagu rida jutlusi. Ilmselt on see üleloomulik asi, mis juhtub. Kõik, mida meie teha saame, on esitada tõde ja Püha Vaim teeb oma töö. Päris inimestega kohtumine on oluline.
David: Pöördume tagasi 1871. aastasse. Kui Ellen White oleks jäänud selle juurde, et noored mehed peaksid end harima ja õppima keeli, oleksid tema lugejad võinud arvata, et ta peab silmas taani, rootsi, saksa immigrante. Aga ta jätkab: „Ajakirjanduse kaudu saab palju ära teha, kuid veel rohkem saab saavutada, kui sellega koos käib elava jutlustaja töö. Misjonäre on vaja, et minna teiste rahvaste juurde ja kuulutada hoolikalt tõde.“
Sam: Tasakaal meedia ja inimese vahel. See on suurepärane arusaam.
David: Märtsis 1873. aastal on peakonverentsi 11. töökoosolek. Seekord nad on saanud kirja usklikelt Šveitsist ja selle on kirjutanud Albert Vuilleumier.
Sam: Teine kogudusevanem.
David: Jah, seal oli kaks vanemat: Ertzberger ja Vuilleumier. See kiri on allkirjastatud veel kahe mehe poolt. Kõigist kolmest saavad hiljem seitsmenda päeva adventistide koguduse juhid, praegu esindavad nad kuut väikest kogudust Šveitsis. Nad kirjutavad: „Me palume teid Jumala juhtimisel kaaluda, kas ei ole vaja saata Ameerika sõnumitooja Euroopasse, et juhtida tõe levitamist“ – nüüd märkate seda, et nad ei küsi raha, nad paluvad Ameerika sõnumitoojat, see tähendab jutlustajat. Enne nad palusid raha ja moraalset toetust, nüüd nad ütlevad, et te peate saatma Ameerika vaimuliku, et suunata tõe levitamist.
Ei ole väga euroopalik paluda, et saatke meile ameeriklane, kes meid aitaks.
Sam: Ei ole väga euroopalik paluda, et saatke meile ameeriklane, kes meid aitaks.
David: Tänapäeval oleks seda raske ette kujutada, aga isegi siis olid eurooplased üsna ettevaatlikud Ameerika kultuuri suhtes, nad nägid Ameerika Ühendriike kui Metsikut Läänt.
Sam: Kas see on sellepärast, et nad näevad koguduse kasvu? Kas Püha Vaim juhib neid seda palvet esitama? Seda on ilmselt raske öelda.
David: Ma arvan, et nad näevad enda probleeme, oma rahalisi raskusi, mille Czechowski neile jättis. Aga ka seda, et neil ei ole edusamme. Selleks ajaks loevad mõned neist Review’d ja nad näevad, et kogudus Põhja-Ameerikas kasvab. See mõjutab lugejaid. Kiri jätkub ja viimases osas on kirjas: „Oo, kallid vennad, palvetage meie eest ja töö eest Euroopas See on teie innukate vendade tõsine palve Jeesuses Kristuses, me kinnitame teile oma kristlikku armastust.“ Kuidas sellele ei öelda? See on ilmselt selguse hetk ja abi on ka sellest, et James White, kes peab selle istungi peakõne, ütleb: jah, misjonitööd peab tegema kogu maailmas. 1866. ja 1867. aastal on James White’il insult. Ta on alles noor mees, aga ta on väga halva tervisega ja tema hääl eemaldatakse. Tema oli kõige valjem hääl, mis sel teemal sõna võttis. Ta on avaldanud oma artiklid 1869. ja 1870. aastal, küsides raha.
James White on tagasi ja peab selle uskumatult võimsa kõne.
1873. aastaks on James White tagasi, ta peab peakonverentsi koosolekul peakõne ja huvitav on see, et ta viitab pidevalt sõnumi viimisele maailma. Ta ei räägi teistest rahvustest, ta räägib tööst, mis on seotud sõnumiga, mille me peame viima maailmale. Ta ütleb, et kolmanda ingli sõnum on sõnum, mida me kanname maailmale. Ta tsiteerib Ilmutuse 14:6 ja ütleb, et see on ülemaailmne sõnum. Ta ütleb seda korduvalt. Ma arvan, et osaliselt mõjutab järgnevat see, et James White on tagasi ja peab selle uskumatult võimsa kõne, aga ma arvan ka, et me näeme selguse hetke, mis saabub nüüd, 11 aastat pärast koguduse asutamist.
Sam: Ma kujutan ette, et Püha Vaim juhtis kõiki neid sündmusi. Selleks ajaks, kui nad langetavad selle otsuse, on Püha Vaim päris õnnelik. Võtab veel aega, kuni nad tegelikult misjonäri välja saadavad. Praegu nad ei tea täpselt, keda saata.
Nad otsustavad saata koguduse kõige silmapaistvama teadlase, peakonverentsi endise presidendi, mehe nimega John Andrews.
David: See võtab veel 18 kuud. 1873. aasta märtsiks on tuule suund muutunud. Nüüd võtab aega küsimus, keda saata. Ja nad otsustavad saata koguduse kõige silmapaistvama teadlase, peakonverentsi endise presidendi, mehe nimega John Andrews. Ta oli Review’ toimetaja, kui šveitslased sinna kirjutasid.
Võtab veel aega, kuni kogudusejuhid ja Andrews ise töötasid välja praktilised üksikasjad, mis olid muidugi väga märkimisväärsed, sest ta on esimene. Ei ole midagi, mida ta saab sisse lülitada, kõik on vaja alles välja töötada. Andrews pidi paljud asjad ise pärast Šveitsi jõudmist paika saama.
Septembris 1874 sõidab Andrews koos oma kahe lapsega Bostonist välja, kaasas Šveitsi usklik nimega Adam Vuilleumier, Albert’i vend. Andrews oli esimene misjonär, kelle seitsmenda päeva adventistide kogudus lähetas. Me olime astunud suure ja olulise sammu ja kogudus ei ole pärast seda enam endine.•
Taskuhäälingut „Mission 150“ saab alla laadida taskuhäälinguäppidest,
aga vestlust saab ka vaadata YouTube’ist Adventist Review TV kanalil.
