1. osa: Vastumeelsus

Seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi (PK) kommunikatsioonijuht Sam Neves ning arhiivi-, statistika- ja uuringutekeskuse juht David Trim lükkasid tänavu veebruaris käima uue taskuhäälingusaate „Misjon 150“ (ing k Mission 150). 2024. aastal möödub 150 aastat ajast, mil seitsmenda päeva adventistid lähetasid välismaale oma esimese misjonäri – Põhja-Ameerikast Euroopasse. Kõigil neil, kes mõistavad inglise keelt, soovitab Meie Aeg kuulata arutelusid originaalis, ent kuna saates arutatakse väga põnevatel koguduse ajaloo ja kujunemisega seotud teemadel, saab sari tõlgitud ka eesti keelde. 

Sam: Tundub, et on selline eeldus, et kõik seitsmenda päeva adventistid on alates koguduse esimesest hetkest keskendunud misjonitööle. Kas see on nii?

David: Ma soovin, et see oleks tõsi, kuid kahjuks ei ole see nii. Kui me iseloomustame misjonit ainult kui evangeeliumitööd seal, kus kogudus on, siis selles mõttes jah – kogudus on alati olnud misjonimeelne. Aga kui me peame silmas kultuurideülest misjonit, mis laiendab koguduse piire, siis meie varases ajaloos ei ole asi ainult selles, et me ei mõelnud sellele. Me mõtlesime sellele ja me lükkasime selle tagasi.

Sam: Me ei tahtnud minna välismaale.

David: Me ei tahtnud minna väljapoole Põhja-Ameerikat.

Sam: Miks mitte? 

David: See on hea küsimus. Kui te vaatate Ilmutusraamatu 11:10 ja 14:6 keelekasutust, siis tundub ilmselt hämmastav, et me võisime olla nii kitsarinnalised, aga me olime. Selle saab kõige paremini kokku võtta lühikese looga. 1859. aasta talvel kirjutab üks seitsmendat päeva hingamispäevana pidav adventist – me peame neid nii nimetama, sest seitsmenda päeva adventistide nime ei olnud veel vastu võetud, kogudust ei olnud veel asutatud – A. H. Lewis väljaande Review and Herald – see on koguduse leht, mis seob kokku selle väikese liikumise, mis on hajutatud Ameerika Ühendriikides – toimetajale ja küsib, kas kolmanda ingli sõnum on juba antud või antakse tulevikus ka väljaspool Ameerika Ühendriike. Toimetaja Uriah Smith avaldab selle kirja koos toimetuse märkusega, milles ta ütleb: „Meil pole teavet, et kolmandat sõnumit kuulutatakse praegu üheski riigis peale meie oma.“ Ta jätkab ettepanekuga: „Võib-olla ei pruugi selleks vajadust olla, et täita Ilmutuse 10:11 sõnumit, sest meie oma maa koosneb inimestest peaaegu igast rahvusest.“

Sam: Vaadakem siis Ilmutuse 10:11, sest see on oluline salm. Nad mõistsid, et see on nende misjon tol ajal.

David: On huvitav, et nad viitavad pigem salmile Ilmutuse 10:11 kui Ilmutuse 14:6, kuigi nad olid juba otsustanud, et kolme ingli sõnumid on olulised, nagu on näha sellest, et kirjutatakse kolmandast sõnumist. Võiks ju arvata, et ta vastab Ilmutuse 14:6-ga, kuid selle asemel vastab ta Ilmutuse 10:11-ga.

Sam: Loeme Ilmutuse 10:11: „Ja mulle öeldi: „Sa pead jälle ennustama rahvaste ja paganate ja keelte ja paljude kuningate kohta!”“ See on nii ilmselt sellepärast, et nad olid nii lähedal suurele pettumusele. Neil on 15 aastat pettumuse ja oma aja vahel. Ja nad tunnevad seda väikest kirjarulli, mida nad on söönud.

David: Täpselt! See on suus magus, aga kõhus kibe. Aga ka sõnakasutus on huvitav, selles salmis on juttu rahvastest, keeltest ja kuningatest, siin ei ole midagi selle kohta, et nad peavad elama oma riigis. Selle põhjal järeldavad adventistid, et nad ei pea minema kogu maailma.

Sam: Sest kogu maailm on tulnud Ameerikasse.

David: 1850ndatel ei olnud see muidugi tõsi, see ei ole tõsi isegi tänapäeval. 1850ndatel on Ameerikas ainult inimesed, kes on tulnud Euroopast. Neil oli mõtteviis, et käsku minna kõike maailma saab täita jutlustades immigrantidele Ameerika Ühendriikides.

Sam: Ja nad jutlustasid palju. Neil oli vaade, et aitame nii paljudel inimestel Piiblit mõista kui võimalik. Nad olid avastanud selle ilusa tõe, et iga inimene peaks Piiblist tingimata teadma. Aga kas neil oli vähene kujutlusvõime? 

David: See on osaliselt sellest, kust nad pärit on. Esimesed adventistid on pärit 19. sajandi I poolest Uus-Inglismaalt Ameerika Ühendriikides. Seal oli sel ajal väga levinud mõtteviis, et see piirkond on Jumala silmatera. Näiteks üks silmapaistev kongregatsionalistlik vaimulik ja Browni ülikooli president Edward Griffin küsib 1813. aasta jutluses retooriliselt: kui kirikus toimub ülestõusmine, siis kus on see tõenäolisem kui Ameerika Ühendriikides; ja kui Ameerika Ühendriikides, siis kus kui mitte Uus-Inglismaal? Josiah Litch, kes on üks William Milleri kahest peaväelasest, arendab seda mõtet 1843. aastal, kui ta kirjutas, et „Uus-Inglismaa on Maa kõige vagam koht, mis on loomulikult Päikese ja Kuu pimenemise ja tähtede langemise lava“. Kui te olete Uus-Inglismaalt, siis võib-olla te võtate seda tõsiselt, aga kõik teised muigavad selle peale. Ta jätkab: „Kristuse tulemise kuulutus on kõige tõhusamalt kuulutatud siin.“ Seejärel ütleb ta, ja see on tegelikult üsna ehmatav: „Maailmas on olnud keskööhüüd proportsionaalselt tõelise kristluse levikuga maailma erinevates osades.“ Ta vihjab, et kui te ei ole kuulnud keskööhüüdu, siis te ei vääri täieliku evangeeliumi kuulmist. 

Sam: See on uskumatu väide. Ja see oli 1843. aastal. Seega, meil on grupp inimesi, kellele on vastumeelt saata misjonäre välismaale, aga me otsustame saata oma esimese misjonäri 1873. aastal ja ta läheb aastal 1874. Mis juhtub 1859. aasta seisukoha, et meil ei ole vaja kuhugi minna, ja 1873. aasta vahel, kui otsustati, et on aeg saata välja misjonär? 

David: Esimene asi, mis juhtub, on see, et adventistid loevad teisi lehti, mitte ainult Adventist Review ja Heraldit. Nad loevad kohalikke ajalehti ja ka teisi kristlikke ajalehti, mis on täis lugusid Ameerika protestantlikest misjonäridest Aasias ja Lähis-Idas, aga ka Aafrikas. Ameerika misjonäridest kirjutatakse ka peavoolumeedias, need on täis lugusid misjonäridest. Kuna Ameerika on väga kristlik maa, siis on see midagi, mis huvitab paljusid. Adventistid loevad neid ajalehti, lugusid inimestest nagu Adoniram Judson, kes läheb Birmasse, ja Hudson Taylorist, kes on Hiinas. Ja nad hakkavad mõtlema, kas meie peaksime ka seda tegema, kas selline töö kehtib ka meile? Nii et see on paratamatu, et seitsmenda päeva adventistid hakkavad mõtlema, kas neil on vastutus. Me teame, et mõned seitsmenda päeva adventistide juhid mõtlesid misjonist kui ülemaailmsest vastutusest, sest peakonverentsi esimeses põhikirjas, mis võeti vastu mais 1863, on tsitaat, et on „vajalik eriline järelevalve kogu misjonitöö üle ja misjoninõukogul on õigus otsustada, kus sellist tööd on vaja ja kes lähevad misjonäridena seda tegema“. Kui kasutatakse sõna misjoninõukogu, siis selle laiem kontekst on American Board of Commissioners for foreign Mission, baptistide välismisjoni nõukogu, misjoninõukogud ja -seltsid, mis rajati 19. sajandi esimesel poolel nii Inglismaal kui ka Ameerikas. Nad kõik saadavad inimesi välismaale: Birmasse, Hiinasse, Indiasse, Türki ja Aafrikasse. 

Sam: Meie pioneerid pidid organiseeruma. Neil oli missioon, ja struktuur, ning see pidi teenima misjonitööd.

David: Kui vaadata põhikirja selle osa sõnastust, siis see tõesti rõhutab, miks nad olid nii vastu struktureerimisele oma kogemuse tõttu milleriitidena. Millerismi ei olnud algselt mõeldud selleks, et tekitada uut konfessiooni või uut liikumist, see pidi olema reformi- ja ärkamisliikumine olemasolevates kirikutes. Seitsmenda päeva adventistid on tänapäeval nii harjunud eeldama, et Kristuse teine tulemine peab toimuma sõna otseses mõttes, me oleme kaotanud silmist asjaolu, et suures osas kristlikust maailmast ei ole seda pikka aega nii mõistetud. Enamus protestantlikke kirikuid Ameerikas oli jõudnud järeldusele, et Kristus tuleb tagasi pärast tuhandeaastase perioodi lõppu, mitte enne seda, nii et seitsmenda päeva adventistid on nii-öelda eel-millennialistid, sest me usume, et Kristus tuleb enne aastatuhande lõppu ja avab millenniumi. Enamus 19. sajandi kristlasi olid post-millennialistid, nad uskusid, et Kristus tuleb pärast aastatuhande lõppu. Milleriitlik sõnum oli tegelikult skandaalne, sest kuulutati midagi, mis oli otse vastupidine sellele, mida on suures osas ühiskonnas juba mõnda aega aktsepteeriti: millennium on kiriku triumf, kristlike väärtuste levik, läänelike väärtuste levik. Teisisõnu: kogu maailmas muutub ühiskond aina paremaks ja moraalsemaks, kuni lõpuks kirik võidutseb see sünnib aastatuhande lõpus – siis tuleb Kristus tagasi. Mitte kõik ei uskunud neist sõna otseses mõttes teise tulemisse, kuid paljud uskusid. 

Sam: Ja nüüd ütlevad adventistid, et maailm läheb halvemaks ja Jeesus tuleb. See on sõna otseses mõttes teine tulemine, mida me näeme pilvedes. Nad ütlevad, et see avab aastatuhande. David: Kui adventistid seda jagavad, suhtutakse neisse nende kirikutes suure vaenulikkusega. Ilmselt on vähemus, isegi märkimisväärne vähemus metodistide ja baptistide hulgas, kes ütleb, et jah, see on piibellik tõde, kuid kõigi nende kirikute hierarhia ja peamised liikmed ütlevad, et ei, te räägite jama. Adventiste välditakse, neid pilgatakse, heidetakse kogudusest välja. Adventistid järeldavad, et probleem on organisatsioonis kui sellises. Põhjus, miks meie sõnumisse suhtutakse sellise vaenulikkusega, selmet seda tervitada, on seotud organisatsiooni huvidega ja meie ei taha organisatsiooni. Varajased seitsmenda päeva adventistid usuvad, et prohvetlik ettekirjutus tulla välja Babülonist on tulla välja organiseeritud kirikutest.

Sam: Hetkel, kui me organiseerume, muutume me…

David: …Babüloniks. James White, kes oli Ellen G. White’i abikaasa ja seitsmenda päeva adventistide kõige olulisem juht, ütles, et tulla välja Babülonist tähendab tulla välja organisatsioonist. Siis nägi ta segadust ja kaost, mis tekkis, kui puudub struktuur ja organisatsioon. Ta muudab oma seisukohta ja ütleb: ei, Babülonist välja tulemine tähendab tulla välja sellest desorganiseeritusest. Ta tuletab Babüloni nime Paabeli tornist, see on segadus – kui inimeste keeled segunevad. Nii et ta ütleb, et see on see, milles meie oleme, sel ajal ta kirjutab mõned oma sisukaimad kirjad. James White’il on imeline teravmeelne sarkastiline sõnakasutus, mida mitte iga toonane seitsmenda päeva adventist ei hinnanud, eriti kui see pöördus nende vastu. Ta ütleb isegi, et mõned meie inimesed, kes tulid kümme aastat tagasi Babülonist välja, on nüüd täiuslikumas Babülonis kui kunagi varem, sest nad on nii segaduses. Ta kirjutab näiteks, et vend Ettevaatlik ja vend Arglik ütlevad, et ei-ei, me ei saa seda teha, siis me muutume selliseks nagu langenud kogudused. White ütleb, et ei, vend Ettevaatlikule või vend Arglikule on otsaette pandud märk. 

Sam: See on üsna tugev sõnakasutus. Kui vana ta on sel hetkel? 

David: James White on sel hetkel oma 30ndate aastate keskel. Nii et see on põhjus, miks adventistid on struktuuri suhtes ettevaatlikud ja siiski on nad 1860. aastaks sellest üle saanud, osaliselt tänu James White’ile, osaliselt tänu Ellen White’ile. Nad veenavad järk-järgult piisavalt palju hingamispäeva pidavaid adventiste, et nad peavad organiseeruma. Selle kulminatsioon on, kui nad asutavad 1863. aasta mais peakonverentsi.

Sam: 1863 loodi organisatsioon. Enne kui me selleni jõuame, tahan esitada küsimuse, mida sa vihkad. 1850ndatel ei uskunud enamus evangeelseid ja kristlikke kirikuid, nagu me märkisime, et Jeesus tuleb pilvedes nähtaval moel enne millenniumi lõppu. Nüüd on 21. sajand, 150 aastat on möödunud ja kristluse üldine olukord on väga teistsugune. Paljud kristlased üle maailma usuvad, et Jeesus tuleb pilvedes. Sa oled adventistide koguduses üks usaldatumaid ajaloolasi – mis on põhjus, miks sa vihkad seda küsimust: mis sa arvad, kas meil oli suutlikkust mõjutada kristlust avama oma silmi ja uurima Pühakirja lähemalt, et näha: Jeesus tuleb varsti? 

David: Ma tahaksin öelda, et selle arusaama üldine levik on tänu meile, aga ma ei usu, et see nii on. Ma soovin, et meil oleks selline mõju, aga ma arvan, et asi on fundamentalistide tekkimises 
20. sajandi alguses ja ka karismaatilise ja nelipühi liikumise tekkimises, kellega meil ei pruugi olla parimad suhted, nii et on peaaegu valus seda öelda. Kuid nad loevad Piibli apokalüptilisi prohvetikuulutusi ja usuvad neid. Nelipühilastel ja karismaatikutel on olnud suurim mõju näiteks Ladina-Ameerikas ja Aafrikas, nad jagavad sõnumit Kristuse tagasitulekust enne millenniumit. See pärineb osaliselt ka adventistidelt, sest neil on olnud teatud mõju nendele gruppidele. Muidugi me räägime 1844. aasta suurest pettumusest ja nimetatud gruppide tekkimine toimub 50 ja 60 aastat hiljem. Võiks öelda, et seal on mõjude ahel.

Sam: Paljud neist liikumistest uurisid Piiblit koos adventistlike misjonäridega. Me alustasime väga tagasihoidlikul viisil, lükates tagasi struktuuri, kuid tänapäeval on meil üsna suur struktuur. Meile meeldib rõhutada, et iga McDonald’si kohta maailmas on neli adventkogudust. Võiks arvata, et kogu selle struktuuriga teab meist rohkem inimesi ja samastuks meie usuliste vaadetega, kuid võib-olla me ei ole selleni veel jõudnud ja see tuleb tulevikus. 1863. aastal on meil struktuur, meil on põhikiri, meil on nimi.

David: Jah, meil on põhikiri, mis räägib misjoninõukogust, mis võib tähendada misjonit indiaanlaste juurde, kuid ka misjonit väljaspool Põhja-Ameerikat. Selle sõna kasutamine ütleb meile, et need, kes asutasid peakonverentsi, mõtlevad misjonile. Me teame, et üks neist on James White, sest nädal pärast peakonverentsi asutamist kirjutab James White Review’s, et võib olla võimalik, et peakonverentsi nõukogu saadab mehe nimega Benjamin Snook – misjonärina Euroopasse enne 1863. aasta lõppu. 

Sam: Mis juhtus?

David: See on huvitav. Snook ise avaldab kaks kuud hiljem Review’s artikli „Suur misjonäride selts“. Ta tuletab meelde protestantlikke misjonäride seltse ja ta ütleb, et uus seitsmenda päeva adventistide kogudus peab eelkõige olema misjonäride selts. Ta esitab siis piibelliku misjonimudeli ja ütleb, et „Issand ei kutsu ega saada tavaliselt mehi kogudusest sõltumatult, vaid kogudus kui misjonäride selts toetab oma misjonäre ja teeb nendega hingede päästmiseks koostööd“. Ta lõpetab: „Kõik peaksid soovima teha seda, mida nad suudavad sel viisil teha. Kristuse käsk oma jüngritele on piiramatu, nõudes, et nad peaksid kuulutama evangeeliumi [– ja siin on võtmesõna –] kõikjal.“ Ehk siis mitte igale rahvale, kes on emigreerunud Ühendriikidesse vaid kõikjal. 

Ben: Snook paneb aluse sellele, millest saab traditsiooniline adventistlik misjon.

David: Ja ta paneb paika, et ei lähe üksikisikud, vaid kogudus tervikuna peab neid toetama. See on oluline punkt: on kollektiivne vastutus. Ta ütleb, et kõik peavad panustama ja me peame minema kõikjale. Ja siiski kulub veel 11 aastat, enne kui nad saadavad välja oma esimese misjonäri.

Ben: Kas see ei leidnud kõlapidavõi muretsesid nad esmalt oma kohaliku struktuuri pärast?

David: Seal on mõned põhjused, miks kõik aastal 1863 lihtsalt seisma jääb. Esiteks on kodusõda. Ilmselt on muudki, mis tähelepanu nõuab, sealhulgas asjaolu, et Ameerika Ühendriikide valitsus kehtestab ulatuslikuma ajateenistuse ja seitsmenda päeva adventistid peavad välja mõtlema, kuidas sellele vastata. See tähendas armeekohustust, kuna rindele oli vaja rohkem mehi. Enamus seitsmenda päeva adventiste oli selle vastu, sest nad nägid end olevat rahukiriku traditsioonis, nii et kogudus pidi leidma sellele vastuse. Aga ma ei usu, et asi oli ainult selles. 

Teine põhjus on, et Snook lahkus 1865. aastal kogudusest. Ja väga dramaatilisel moel. Snook ja tema kolleeg William Brinkerhoff lahkuvad Iowa liidust. Neile, kes tunnevad adventistide ajalugu, on nimed Snook ja Brinkerhoff paaris kui esimesed usust taganejad. Nad lahkuvad Ellen White’i prohvetliku teenistuse pärast – nad ei nõustu sellega. 

1865. aastal ei loe enam keegi artiklit, mille Snook kaks aastat varem avaldas ja kus ta ütles, et misjon on tee, kuidas edasi minna, sest Snook on nüüd kuradist.

Kuid ma arvan, et on veel üks sügavam tegur – see on Ameerika erandlikkus. Tuleme tagasi tsitaatide juurde, mida ma lugesin Browni ülikooli presidendilt Josiah Litchilt. Põhimõtteliselt ütleb ta, et Jumala sõnumit kuulutatakse Ameerikas, sellepärast et Ameerika on eriline. Miks ma järeldan, et see on nii, on osaliselt seetõttu, et misjonärid kukuvad kogudusele peaaegu sülle ja kogudus otsustab nad tagasi lükata. Kogudus ei ütle, et me ei saada Snooki Euroopasse. On ka teisi, kes võiksid olla misjonärid, kuid kogudus keeldub neid kasutamast. Kõige tähelepanuväärsem näide on mees Michael B. Czechowski. Ta oli poolakas, temast sai frantsiskaani munk, kuid ta otsustas, et roomakatoliku kirik on vale. Ta abiellub – kui sa oled munk, siis ei ole dramaatilisemat viisi ütlemaks, et ma lükkan katoliku kiriku tõe tagasi. Tema ja ta pere emigreeruvad Ameerika Ühendriikidesse. Ameerika Ühendriikides saavad Czechowskist ja tema naisest seitsmenda päeva adventistid. Czechowski südames on oma kodumaal ja Euroopal eriline koht, nii et 1864 tuleb ta koguduse juhtide ette Battle Creekis ja ütleb: „Saatke mind Euroopasse. Mina ja mu naine tunneme seal mõnda keelt ja me oleme tuttavad kultuuriga.“ Ta läheks vabatahtlikuna. Battle Creeki juhid ütlevad ei. Me peame ütlema, et nende kasuks räägivad mõned põhjused. Tõe huvides peame ütlema, et Czechowskil olid mõned probleemid. Ta oli juba juhtinud misjonit New Yorgis ja seal tekkisid küsimused tema otsustusvõime ja eriti rahalise otsustusvõime kohta. Kui inimesed Battle Creekis kahtlustasid, et Czechowskil on halb rahaline otsustusvõime, siis oli neil õigus. Järgmises saates, kui me räägime rohkem misjoni tegelikust algusest, saame rääkida usklike grupist, kelle ta leidis Šveitsis ja kelle jättis väga halba rahalisse seisu. Ta ei olnud korrumpeerunud, ta ei omastanud raha ega varastanud koguduse tagant. On ka teatud määral kahtlusi tema moraalse iseloomu suhtes, sest ta hülgab oma naise ja lapsed. Ta jätab nad Ameerikasse, et minna ise tagasi Euroopasse. Võib-olla kogudusejuhid kahtlustasid, et tal oligi plaan jätta oma naine ja lapsed, et minna Euroopasse. Euroopas on tal suhe ühe pöördunuga ajal, kui ta on veel abielus. 

Ben: James White oli aasta varem keskendunud misjonile. Nad lõid misjoninõukogu, nii et kõik olud olid soodsad. Aga ehk oli seal sisetunne, mis ütles, et Snook ei ole meie mees.

David: Kõik see saab kokku selles, mis juhtub edasi. Czechowski läheb gruppi nimega adventkristlased. Adventkristlased, nagu seitsmenda päeva adventistid, on kogudus, mis kasvab välja milleriitide liikumisest ja nad on suurim milleriitidest välja kasvanud grupp Ameerikas. 

Tänapäeval on nad ikka veel olemas, kuid nad on väga pisikesed võrreldes meiega, nii et olukord on täiesti ümber pööratud. 1864. aastal on advendikristlased endiste milleritiide peavool. Czechowski läheb nende juurde ja ütleb, et saatke mind Euroopasse misjonäriks. Ja nad nõustuvad. Aga kui ta jõuab Euroopasse, hakkab ta õpetama seitsmenda päeva hingamispäeva, mille nad on täielikult tagasi lükanud. Ta õpetab ka teisi seitsmenda päeva adventistide õpetusi ja ta saadab adventkristlastele aruandeid, mis avaldatakse nende ajalehes. Review’le ta aruandeid ei saada. Ta saadab aruandeid, kus jätab täielikult mainimata, et ta õpetab oma uutele pöördunutele seitsmenda päeva adventistide õpetusi. Me võime tänapäeval selle loo üle naerda, kuid see ei ole just hea näide väärikast misjonitööst: võtta ühe konfessiooni raha ja õpetada teise konfessiooni õpetusi. Muidugi on neil ühine Kristuse teine tulemine, aastatuhande-eelne tagasitulek, kuid on mõned päris suured erinevused ja adventkristlased ning seitsmenda päeva adventistid on omavahel vastuolus, nii et see on mees, kes on tõega väga laveeriv.Oletame, et inimesed Battle Creekis tajusid seda kõike, nad ei pruukinud seda üldse teada, aga nad tundsid, et midagi on valesti, see seletab, miks teda Euroopasse ei saadetud. 

Ben: Kas oli teisi, kes oleksid tahtnud minna?

David: On naine nimega Hannah Moore ja meil on eraldi saade Hannah Moore’ist. Ta oli protestantlik misjonär, kes juba teenis Lääne-Aafrikas ja ta veendus seitsmenda päeva adventistide tões. Ta kirjutab Lääne-Aafrikast ja ütleb, et võite arvestada, et Aafrika rannikul on seitsmenda päeva adventiste. Ta kirjutab kogudusejuhtidele 1864. aastal ja väljendab lootust, et „teie selts saab teha midagi ära hingamispäeva pidamise heaks selles Aafrika piirkonnas“. See on päris suur vihje – see on avaldatud Review’s. 

Ben: Review sai kirja ja mõeldi, et räägime sellest õige.

David: Just. Ta ütleb, et ma loodan et teil on hingamispäeva pidamise missioon Aafrikas. Tema ise on juba seal, ei oleks vaja leida kedagi, ta korraldaks kõik. Nad võiksid lihtsalt võtta ta misjonäriks, aga nad ei tee seda. Tegelikult ei ole tõendeid, et nad isegi mõtleksid sellele. Aga siin ta tõstatab idee, sellest ei tule midagi välja ja paar aastat hiljem tuleb Hannah Ameerika Ühendriikidesse tagasi, kuna ta tervis ei ole kõige paremas seisus. Me räägime tema loost hilisemas saates. 1864. aastal on keegi, kes tuleb ja ütleb, et saatke mind Euroopasse, ja on keegi teine, kes on juba Aafrikas, ja ütleb, et kas ei oleks tore, kui Aafrikas oleks hingamispäeva pidav misjon. On kaks võimalust, aga nad jätavad need võimalused kasutamata.

Ben: Jah, aga see peab neid kuidagi mõjutama, sest me oleme nüüd jõudnud hetkeni, kus nad tegid lõpuks otsuse.

David: Ma arvan, et põhjus, miks nad seda ei tee, on, et Ameerika adventistid lihtsalt ei aktsepteeri ikka veel, et Piibli fraasid nagu iga rahvas ja kogu maailm tõesti tähendavad seda, mida nad ütlevad. Nad on ikka veel kinni Ameerika erandlikkuses ja isegi välismaalased, kes olid USAsse immigreerunud, võisid sellesse takerduda. Me teame seda, sest Czechowski ise, kui ta töötab New Yorgis immigrantide heaks, kirjeldab ennast kui misjonäri, kes teeb tööd välisrahvaste seas. See on tema enda kirjeldus: välisrahvaste seas. 

Ben: See kajastab Uriah Smithi mõtet paari aasta tagusest ajast. 
David: Novembris 1863 emigreerus USAsse mees nimega John Mattisson, kes oli sündinud Taanis. Tema pere pöördus, kui John oli teismeline. Ta tahab levitada kolmanda ingli sõnumit Skandinaaviasse. Ta teeb ettepaneku – ta kirjutab Review’le ja ütleb, et „ma tahaksin näha, et kolmanda ingli sõnumit kuulutatakse üle kogu maailma“, kuid tegelikult teeb ta ettepaneku tõlkida traktaadid taani ja rootsi keelde, et müüa neid immigrantidele Ameerika Ühendriikides. 19. sajandi keskel on USAs üsna suur Skandinaavia sisserännanute osakaal. Nii et isegi need kaks inimest, kes on ise Euroopast pärit ja kes räägivad, et nad tahaksid, et misjon läheks väljapoole Ameerika Ühendriike, räägivad tegelikult misjonitööst sisserännanute seas, pidades nende all silmas välisrahvaid. Mattison kirjutab, et ta soovib, et kolmanda ingli sõnum viidaks kuni maailma otsteni. Aga kuidas me seda teeme? Me tõlgime materjale siinsetele immigrantidele. 

Ma arvan, et idee, et Ameerika ongi see koht, on väga valdav ja see mõjutab isegi neid, kes ise tulevad Euroopast.

Ben: See on pinge, mis areneb 1860. aastatel koguduse algusest. Järgmises saates vaatame arengut, mis juhtub siis, kui me lõpuks otsustame saata misjonäre igasse keelde, iga hõimu ja rahva juurde, nagu Ilmutuse 14:6 ütleb. Muidugi me loodame, et ka teie ise osalete seitsmenda päeva adventistide koguduse misjonitöös. •