Üks Tallinna koguduse liige tõi mulle vana helikasseti tänaseks juba ülestõusmise lootuses puhkama läinud Vaike Puhki jutlusega, mille üheks osaks oli tema tunnistus Jumala imelisest abist ja hoidmisest pealtnäha täiesti lootusetus olukorras. Ma ei tea selle loo toimumise täpset aega, igatahes pidi see olema üle kahekümne aasta tagasi, sest kui mind kakskümmend aastat tagasi ristiti, oli Vaike sellest kogemusest juba läbi käinud. Kirjutasin selle kogemuse lindilt maha, et ka tänased Meie Aja lugejad võiksid selle läbi oma usule kinnitust saada.
Oma töö tõttu olin jälle kord Tartus täiendkoolitusel. Kõndisin parasjagu Tartu bussijaama lähistel kõnniteel, kui ma sain äkki tagant tugeva löögi pähe. Mu pead läbis valu ja samal ajal mõte: kes teeb nii kohatut nalja? See löök oli liiga tugev, et olla nali, aga liiga nõrk selleks, kui keegi tahaks mind tappa. Pealegi toimus see päise päeva ajal, kell oli kolmveerand kolm päeval. Ma pöördusin vaatama ja sain teise löögi ning nüüd mõistsin ka seda, et miski ajab end minule peale. Ma ei osanud täpselt öelda, mis see oli, sest olin seljaga selle poole. Siinsamas kukkusin ma käpuli ja jäin mingisuguse sõiduriista alla. Ma tean tagantjärgi, et see oli kaubik ja kuna see tagurdas, jäin ma selle tagumise silla alla. Ma ei karjunud, ma lausa röökisin nii kõvasti, kui mu kopsud võtsid, et autojuht kuuleks ja jääks seisma. Aga ta ei kuulnud, kuna liiklusmüra kõrval tänaval oli niivõrd tugev. Ja kui ma olin juba paar meetri kaugusel auto silla all, siis nähtavasti tundis juht, et tal on mingi takistus ees ja selle takistuse ületamiseks andis juht gaasi ja siis läks see tagumise sild minust üle. Rattad vuhisesid kahelt poolt üle minu, ma olin auto all ja siis jäin ma auto esimese silla alla. Esimene sild oli madalam kui tagumine sild ja minu jalad suruti esimese silla alt läbi. Mul oli meeletu valu ja pean ütlema, et see valu oli nii suur, et ma olin kindel, et mu jalad on alt amputeeritud. Ma olin täiesti veendunud, et kõik liha koos luudega on täiesti tükkideks ja edasi see valu – sedamööda, kuidas auto mind edasi lohistas – ulatus juba puusadeni. Ma püüdsin end suruda nii maad ligi kui vähegi võimalik, aga suurt see aidanud ja esimene sild jõudis minu roieteni. Ja nii see auto sõitis edasi tagurpidi ja mina kündsin peaga maad. Sinnamaani olin ma kogu aeg karjunud, aga nüüd muutus valu nii väljakannatamatult suureks ja laialivalguvaks, et ma mõtlesin, kas mu mõistus jääb alles. Ja korraga ma ei jõudnud enam karjuda ja mõtlesin ühe oma kaasvõitleja ja õe sõnadele, kes ütles, et sinu elus ei sünni midagi ilma Jumala tahteta, kui sa oled oma elu usaldanud Jumalale. Ja korraga ma tundsin, et ei, ei ,see ei saa olla Jumalast. Jumal on hea, aga niisugust meeletut valu ja niisugust asja saab teha ainult Saatan. Ja seal ma mõtlesin kohe märtritele, et kuidas nemad pidid esimeste kristlasena minema vastu märtrisurmale ja kuidas nad veel suutsid kiita ja ülistada Jumalat. Ja sealsamas ma tundsin korraga, et see valu oli ületanud teatava läve ja ma ütlesin kõvasti: „Ei, kisu mind kasvõi tuhandeks tükiks, aga iga tükk karjub Jumala järele. Saatan, sa ei saa mitte midagi!“ Ja korraga oli mul tunne, nagu vaataksin ennast kõrvalt. Ja korraga ma mõistsin, et täna on minu viimane päev. Täna tõmmatakse kriips alla kõigile minu inimlikele tegevustele. Ei enam mingisugust enda parandamist, ei enam oma pisipattudega maadlemist ja nende mahajätmist, mida ma inimlikus mõttes saaksin teha. Mitte midagi, nii lihtne see kõik on. Tuled lihtsalt suuremast linnast siia väiksemasse linna, auto sõidab sinust üle ja ongi lõpp. Ja kui ma mõtlesin kõigile nendele momentidele, mis mul olid tegemata jäänud, siis hakkas mul meeletult kahju ajast, mida ma olin raisanud, ja hakkasin mõtlema sellele, mida on minu Issandal öelda, kui Ta tagasi tuleb. Ainult vist sellised sõnad: „Sa ei ole olnud ustav!“ Korraga oli selline tunne, et kõik, on hilja. Kuid samas ma tänasin südamest Jumalat, et ma olin oma vahekorrad Temaga selgeks saanud ja nüüd sain aru, mis tähendab mu Issanda Sõnast see, et iseenesest ei suuda sa mitte midagi ja nüüd oleneb kõik vaid Jumala armust. Ainult sellest, kuidas Tema oma armus halastab. Ainult sellest sõltub, kas ma ülestõusmise päeval saan osa esimesest ülestõusmisest. Ma mõistsin seda, et mina ei olnud „vereni vastu pannud“ ja mõistsin , et see valu oli tegelikult palju suurem valu kui minu füüsiline valu. Ja mõtlesin sellele, et kui inimesed kunagi mõistavad seda, et nad on kaotanud Jumala, siis ükski füüsiline valu ei ole võrreldav selle valuga, mida nad siis oma südames tunnevad. Ja siis ma ütlesin kõva häälega: „Jumal, Sinu kätesse annan ma kõik!“ Ja siis peatus auto. Keegi tuli autost välja, kummardus auto alla vaatama ja ütles selle peale: „Oo,Jumal!“ Ma püüdsin kuidagi häält selgemaks teha ja ütlesin: „Palun tõmmake autot natuke edasi, ma ei jõua oma keha raskusega seda autot enam hoida, see lömastab mind.“ Juht tõmbas auto natuke edasi ja siis tõmbasid kaks meest mind rataste alt välja. Ja kui ma siis nägin juhti, kes oli šokis psüühilisest erutusest selle pärast, mis oli juhtunud, siis ma panin oma suu kinni ja lõpetasin oigamise ja tundsin: „Vaene mees, minu olukord oli kergem kui sinu oma, sest minu valu ei ole nii hull kui sinu valu, see, mida sina praegu läbi elad. Kiirabi oli välja kutsutud ja kui nad käskisid mind püsti tõusta ja ma ütlesin, et ei tõuse, siis üks naljahammas, kes nägi mind rääkimas, ütles: “Näe, käis hakklihamasinast läbi ja räägib ka veel!“ Kui mind oli viidud haiglasse ja seal oli tehtud röntgenülesvõtted mu jalgadest ja rindkerest, ja kui selgus, et mu sääreluud olid terved ja vaid üks roie oli katki ja ühes roides oli mõra, siis ma tea, kas keegi, kes ei ole seda läbi elanud, mõistab, kui õnnelik ma olin. Ma olin juba mõttes kõik valmis mõelnud, et kui ma jään ka täiesti invaliidiks, pean ma suutma Jumala Sõna edasi viia. Aga see teadmine, et mu luud olid terved, oli midagi meeletut, see oli selline tänutunne Jumala vastu, et Tema oli mind kõiges selles hoidnud. Kui mu isa mulle hiljem ütles: „Kuis on siis su Jumal, miks Ta lasi seda juhtuda?“ Siis ma mõtlesin, kui kahju, et inimesed ei suuda sellest aru saada, kui suur on minu Jumal, Ta oli mulle nii palju andnud ja kui ma tänaval käin ringi ja vaatan inimeste jalgu, siis ma mõtlen sellele, kas te teate, kui õnnelikud te olete, et teil on jalad all. Kui ma hiljem haiglasse vastuvõtmist ootasin, avastasin, et minu kotis on alles minu Piibel ja ma palusin Jumalalt mulle minu šokis kinnitust. Tegin Piibli lahti ja seal see oli: „Jehoova hoiab teda ja peab teda elus; teda peab õndsaks kiidetama maa peal! Ei Sa anna teda ta vaenlaste meelevalda! Jehoova toetab teda haigevoodis; Sina pöörad kogu tema maasolemise, kui ta haigeks jääb!“ (Laul 41:2–3). Siis ma nutsin suurest rõõmust ja tänutundest, et Ta on tõesti minuga kõikjal, ükskõik millisesse olukorda ma sattun.
Vaike Puhk
Selle loo lõppu sobib veel üks Jumala tõotus Laulude raamatust: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja! Ta hoiab kõiki tema luid-konte, ükski neist ei murdu!“ Ps 34:20–21.
Vaike lugu kuulates ja üles kirjutades meenus mullegi peaaegu 20 aasta vanune lugu Jumala imelisest hoidmisest liikluses. Olin tol ajal üsna väheste kogemustega juht ja olin teel ühte piiblitundi läbi viima. Minu taga sõitis teise autoga Veljo (ka Lobjakas), nii et tema on selle loo tunnistaja. Selle koha peal, kus praegu asub Balti Misjonikeskus (metodistikirik), läheb trammitee risti üle sõiduradade ja loomulikult tuleb seal trammile teed anda. Kogenematu juhina ei märganud ma trammi ja ei andnud seetõttu sellele ka teed. Olin risti trammiteel, kui nägin otse auto kõrval suurt tulipunast liikuvat trammi ja igasuguse loogika kohaselt oleks see tramm pidanud minu autole sisse sõitma. Veljo, kes seda olukorda pealt nägi, otsustas, et tuleb raske liiklusõnnetus ja sõitis oma autoga sõiduraja kaugemasse serva. Samal hetkel kui mina märkasin oma kõrval trammi ja sain aru, et olukord oli kriitiline ja ma olen trammil risti ees ja tramm ei saa nii ruttu pidurdada, toimus midagi maiselt täiesti mõistetamatut – minu auto tagumine ots kerkis maast lahti ja minu auto nagu visati trammiteelt ära. Sõitsin edasi vaiksesse kõrvaltänavasse, kust Veljo mind leidis ja küsis: „Kas sa said üldse aru, mis praegu juhtus?“ Ütlesin, et sain aru, et Jumal saatis oma ingli autot trammiteelt maha tõstma ja kuidagiviisi varjas mind trammi eest.
Kui Vaike vaatas peale oma õnnetust inimeste jalgu ja pidas neid õnnelikeks, sest neil olid jalad olemas, siis mina olen alati tänanud Jumalat ja imetlenud hoidmist liikluses, paljudel kordadel olen näinud, kuidas mind hoitakse ja usun, et veel enam on kindlasti neid kordi, millest minu kaitseingel mulle kord taevakodus jutustab. Tal on minu kaitsmisega tükk tegemist olnud.
Igal juhul hoiab Jumal meid ja iga eluhetk on kingitus Temalt – küllap mõistame seda kõige selgemini siis, kui seisame surmaga silmitsi. Ja tegelikult ei tea keegi meist, kas me järgmisel hetkel ka veel siin oleme. Iga hingetõmme on Kolgata kingitus – Jeesus on tulnud, et meil oleks elu (Jh 10:10). Tema läks surma, et meil oleks elu ja mida muud Ta meilt ootab, kui et me iga oma elu päeva pühendaksime Temale ja lubaksime Temal meid saata kuulutama Temast – sellest imelisest armust, mis meie elusid on puudutanud. Isekalt elatud päev on raiskuläinud päev, armastuses elatud päev on tõeliselt elatud. Kustumatult on minu mälus üks stseen filmist „Schindleri nimekiri“. Mees, kes II maailmasõja aegses Poolas oli kogu oma kokkuaetud varanduse kulutanud selleks, et rohkem kui 900 surmamõistetud juuti rahaahnete sakslaste käest elule osta, ja on nüüd natsi kurjategijana sunnitud põgenema liitlasvägede eest, nutab lahinal, sest leiab, et ta oleks võinud veel midagi maha müüa, et inimesi päästa. Märgates väikest haakristiga hõbedast märki pintsaku revääri küljes, lausub ta nuttes: „Selle eest oleks ma võinud veel ühe inimese päästa.“
Mida teed sina oma allesolevate elupäevade ja tundidega ja kõige sellega, mis kuulub sulle? Vaadates Kolgata ristil rippuvat maailma pattude eest surevat kogu universumi Loojat ja Jumalat, mõistad inimhinge väärtust. Kes ütleks neile nii paljudele Teda mittetundvatele inimestele, et nad on Jumalale kallid, nii kallid, et Jumal andis ennast nende eest surma? Kes armastaks neid ennastsalgava armastusega, mis tuleb meisse koos Jeesusega, kui me Talle oma südame ukse avame? Kui me mõistame, kuidas meid armastatakse, ei pea vastust sellele küsimusele kaua ootama.
„Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja Ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud“ (2Kr 5:14-15).
