Arved Lint on muheda olemisega mees, keda tuntakse ilmselt peamiselt kui Rapla adventkoguduse vanemat ning ettevõtjat. Järgnev vestlus keskendub ühele Arvedi jaoks olulisele teemale – praktilisele kristlusele.
Sajandite, isegi aastakümnete jooksul on osade sõnade tähendus ning varjund mõnevõrra muutunud. Mida tähendab sinu jaoks olla kristlane?
Minu jaoks tähendab kristlaseks olemine eelkõige Kristuse elu edasiandmist seitse päeva nädalas. See tähendab ikkagi endast loobumist, oma tahte ja südame toomist Tema altarile. See on seotud igapäevase võitlusega iseenda juures.
Uuestisünniga tuleb Jeesus oma vaimuliku eluga meie füüsilisse ellu – see on võrratu võimalus. Kui me ei taha elada Tema elu, siis ei ole meil põhjust kristlase nime kanda.
Enne intervjuud ütlesid, et viimased aastad on sind köitnud praktilise kristluse teema. Mis on ajendanud huvi selle teema vastu?
Praktiline kristlus on elu kõrgemal tasandil. Olen oma usuteel teatud ajaperioodid elanud teoreetiliste teadmiste tasandil teoloogias, mida on saatnud teatud rõhuasetused traditsioonilisel teenistusel. See omakorda on mõjutanud igapäevast elu, ja seda ei tahaks enam korrata.
Teadmised ja õppimine on pidevalt vajalikud, aga sellest on vähe, et elada kristliku elu praktikat. See on minu arust nagu interneti teel abielus elamine, kus mitte kunagi ei saa kallimaga kohtuda. Vaatad pilte ja unistad aina, et varsti Ta tuleb ja aina ootad, teadmata, et Ta on juba 2000 aastat tagasi tulnud ja koputab sinu südameukse taga ja pakub seda kõike igal päeval, millest mul on puudus.
Praktilisest kristlusest on kirjutatud mitmeid raamatuid, tehtud uurimistöid, kirjutatud artikleid... Kuidas sa ütleksid oma sõnadega, mis on selle teema peamine sõnum ja olulisemad teesid?
Apostlite teod 4:12 vastab selgelt, et ainult ühes nimes on pääste. Hingevaenlane soovib, et me vahetaks Tema aulisuse endas kommete, traditsioonide, koguduse, pastoriameti, kümnisemaksmise, hingamispäevapidamise, teaduskraadide, traditsioonilise palve, organisatsiooni või mille iganes vastu. Et Jeesus ei oleks sinu elus enam esimesel kohal. Kiriku asjades askeldamine ja teatud ülesannete täitmine on vajalik, kuid see ei lahenda patuprobleemi meis. Head abivahendid ei päästa, vaid nende ülesanne on juhtida Abiandja juurde. Koguduse peamine, keskne ülesanne ja vastutus on ikka endistviisi inimeste juhatamine Jeesuse juurde, ja aitamine igal perioodil usuelus.
Oluline sellel teel saab oluliseks alles koos Temaga. Ka kõige paremad kombed, asjad, teadmised, seltskond jätavad poolikuks meie otsimise tee. Oluline tees praktika kogemisel on minna head sõnumit jagama. Kui naine kaevul oli nõus vastu võtma elavat vett, ütles Jeesus: MINE kutsu teised oma külast, räägi seda, mida nägid ja kogesid.
Usun, et kui kogu pastori teenistus koosneb ainult ühest jutlusest nädalas, täidab see minimaalse osa koguduse vajadustest ja eirab vastutust ümbruskonnas elavate inimeste ees.
Oluline vajadus koguduse ja pastori töös peaks olema liikmete ettevalmistamine ja saatmine nende juurde, kes ei tunne veel oma Loojat. Nõukogude ajal mugandus kogudus enda seinte vahele, olude sunnil. Uute võimaluste avanemisega on siiski jäädud istuma, selle asemel, et vallutada tõotatud maa Jeesusele. Mugav on pingis istuda, otsida uudiseid, mis keegi teinud on, kommenteerida toimunut ja olla pealtvaataja edasi.
Spordivõistlustel ja sõjas aga ei ole kombeks pealtvaatajaid autasustada ja võidukroone anda. Ilmutuseraamatus kirjutatakse, et kes võidab, see saab osa eluveest, kroonist...
Kuidas pastor peaks kogudust ette valmistama? Kas sa tooksid mõne näite, missugust väljaõpet koguduseliikmed hädasti vajaksid?
Väljaõpe on kahtlemata vajalik. Jutlused ei asenda praktilist õpet. Tahetakse teada näiteks, kuidas alustada vestlust usuteemal. Kuidas vastata teatud levinud küsimustele Jumalast. Kuidas tekitada huvi Jumala vastu, kui vestluspartner on negatiivselt häälestatud. Kuidas jagada head sõnumit oma lastele, sugulastele, töökaaslastele. Kuidas esitada kutse kodugruppi, kogudusse. Kuidas teha piiblitunde ühele inimesele tema kodus jne. Neid küsimusi on tohutult ja tuleb kogu aeg juurde, kui asjaga tegeldakse.
Koguduses või selle juures oleks igati teretulnud selline kooskäimise võimalus inimestele, kellel on hea sõnum südames ja ei taha seda vaka all hoida. Suunitlus peaks olema väljapoole, mitte lihtsalt koos käia ja omavahel juttu ajada. Jagamise kunst vajab õpetamist. Vaadake ainult, kuidas maailm koolitab oma müüjaid ja müügijuhte!
Kas Eestis on sinu arvates praktilisele kristlusele piisavalt tähelepanu pööratud?
Eestis ja Euroopas pööratakse kiriku- ja kahjuks ka usuelus rohkem tähelepanu välisele küljele. Sisu sureb. See on kavalalt asendatud kultuuriliste teemadega, näiteks mida teised meist arvavad, kas see ikka sobib tänase inimese arusaama konteksti jne. Selle suunaks on kahjuks koguduse sobitamine maailma tagasi. Kui Iisrael läks tõotatud maale, pidi ta püsivalt ja kindlalt need maa-alad vallutama ja käituma täpselt Isanda juhatuse järgi. Koht, kuhu nende jalg astus, pidi kuuluma neile. Selle käsu pooliku täitmise tulemus hävitas pärast neid ennast ja tõmbas maailma tagasi.
Meil on sama ülesanne, aga sõjariistad on teised, armastuse vallast pärit – mõõk, kilp, kiiver, kingad, vöö, mis toimivad palve ehk suhte kaudu Temaga. Praktiline kristlus välistab tagalas istumise ja pikutamise.
Kogudusevanemana oled ilmselt kokku puutunud ka inimeste nõustamise ja julgustamisega. Milliseid praktilisi soovitusi jagad kaaskristlastele, kes igatsevad, et nende elud peegeldaksid rohkem Jumala olemust?
Soovitan kindlasti elu tempo maha võtta. Kiirus ja paljudele asjadele pühendumine korraga ei ole lihtsalt võimalik. Meie ressurss on piiratud, poolik lahendus, poolik pühadus, poolik osadus... tavaliselt puudub seal taevane sisu. Rabeletakse selleks, et olulist puudujääki elus mõne muu valdkonnaga tasa teha. Parem elatustase, kõrgem palk, mugavam elukorraldus ei asenda mitte kunagi Jumala pakutavat. Olen neid asju ja olukordi proovinud ning isiklikult kogenud. Võta aega, et saada Temas täidetud.
Rahust tuleb võit ja tasakaal. Meil ei ole midagi, kui meile ei anta ja kui me ei lähe seda vastu võtma. Palvet ei tohi lasta vormi vajuda. Sellest jääb kindlasti väheks, kui ütleme hommikutervituse ja tuletame meelde, et me vajame ka kaitset. Igal päeval uue elu vastuvõtmine vajab ühist pühalikku toidukorda. Vaimulik toidukord vajab planeerimist. Käigu pealt midagi suhu pistmine ei kuulu kalli külalise võõrustamise juurde ja iseennast see ka ei toida. Taevasel Isal on alati meile midagi head ja vajalikku varutud. Päeva parim investeering sellel kujul toob head tulemused kõikidesse elu valdkondadesse.
Vaimulik elu vajab planeerimist... Kuidas sina oma päeva planeerid?
Palvetan õhtul, et Issand ärataks mind hommikul õigel ajal osadust otsima. Ja kui silmad avan ja kella vaatan, näen sageli kella kolmest, neljast või viiest hommikutundi. Aeg oleneb sellest, milliseks päev kujuneb. Mina ei tea seda, Tema teab, millist tarkust või ressurssi ma vajan. Olen ilmselt “pikkade juhtmetega” ja vajan pikemat aega. Iga kord, kui selle hommikuse toidukorra vastu võtan ja püüan ellu rakendada, on õhtul tõeline põhjus tänamiseks. Issand soovib sinu igat päeva aidata planeerimisel. Ta ütleb: proovige mind! Avasta see imeline kohtumine enda jaoks Ülemlaulust 7: 13-14. Kahjuks see ei ole igal hommikul nii olnud, pean püsivuses hoolsam olema.
Üks olulisi kohti, kus kristlane saab anda elava tunnistuse temas elavast Jumalast, on kodu. Inimestega vesteldes on nii mitmedki aga tõdenud, et võõrastega on palju kergem käituda nii nagu üks kristlane peaks. Näiteks kipub lähedastega kannatlikkusest või mõnest muust omadusest vajaka jääma. ...
Kodu on usu, kasvamise ja elu lihvimise koht, eeskuju tunnistamise koht. Ka pastoril on kergem jutlustada koguduses, kui oma kodus. Kodus oled sa selles kirjas, kes sa tegelikult oled. Sinu kristlusest kõige täpsema iseloomustuse saab anda abikaasa ja lapsed. Seal ilmnevad su vead ja puudused praktilisel kujul. Iseloomust pärinevad puudused ilmutavad ennast igapäevaselt, samas Kristusest sündinud uus elu tahab just seal peaosas ennast ilmutada.
Kodus sa ei saa esineda sellena, kes sa tegelikult ei ole. Koguduses ka ei tasu mängida usuinimest. Näitlemine on töö ja see väsitab. Jeesus tunneb meid kõiki, parem on tulla Tema juurde nii nagu oled, igapävaselt ja alati. Tema armastus ei vähene grammigi, kui me ka eksime, ehkki see ei valmista Temale samas kunagi rõõmu.
Mäletan, kui minust sai üle paarikümne aasta tagasi Tallinna koguduse liige, siis kutsuti mind kohe laulukoori laulma. Üsna pea selgus, et mul on viisipidamisega probleeme ja ma ei saa kaasa aidata muusikateenistusele. Sellegipoolest mitmed vennad järjepidevalt kutsusid mind koori laulma, kohale tulema ja seal nn “mööbliks” olema. See ei ahvatlenud mind kuidagimoodi ja noore kristlasena mõtlesin, kas Jumala eesmärk ikka on panna mind laulukooris “mööblit” mängima. Jumalal on oma kõrgemad eesmärgid meie suhtes nii kodus kui ka koguduses.
Oled abikaasa ja isa. Milliseid ühiseid ettevõtmisi olete perega teinud, mille läbi olete nii üksteise kui ka Jumalaga lähedasemaks muutunud?
Koos reisimine, looduses käimine ja millegi huvitava koos tegemine seob elusid. Jalutamine rannas või mõnes Eestimaa ilusas paigas, neid on õnneks palju ja tihti paremad kui ennast välismaal väsitamas käimine. Töökorraldused viivad päeviti teineteisest eemale, seda tuleb korvata koosolemisega.
Oleme abikaasaga kogenud, et mõnegi raske probleemi lahendamine meie elus ja meeleparanduse läbielamine seob suhted tugevamalt ja kahte elu jäägitumalt kokku, võrreldes heade ja mugavate päevadega. Kui kutsud Jeesuse suhtekorraldajaks, aitab Ta ehitada sillad meie elu varjukülgedesse ja valgustada need täielikult oma kohalolekuga.
Kuna kristluse praktiline aspekt on sulle juba mõnda aega mõtlemisainet pakkunud, siis mida uut oled enda jaoks avastanud?
Kogu aeg avastan midagi iseendas ja Temas. Meie Jumal on niivõrd suur ja võrratu, et Tema avastamisega näen kogu aeg oma puudulikkust, rumalust ja samas Tema suurust, mis võib laieneda armastuse kaudu kõikidesse minu elu valdkondadesse. See tingib arusaamiste ja suhtumiste ümberhindamise.
Suhtumistest saavad alguse suhted. Kui armastus on suhtumise platvorm, siis suhe valmistatakse sisemises anumas, taevaste maitseainetega ja seda rooga ei ole vaja reklaamida, selle järgi janunevad kõik. Mõtle, sind kutsutakse selleks kanaliks olema!
Piiblist loeme, et kristlane ei saa kõike seda head, mis Jumalalt tuleb, enda teada hoida. Et peaksime teiste inimestega jagama kogemusi Jumalast ning Tema tegudest meie eludes. Mis võiks mittekristlasi huvitada kõige enam? Kuidas tutvustada neile Jumalat?
Kõik see headus, mis tuleb ülalt, ongi mõeldud teiste jaoks. Kui me seda ei jaga, läheb see haisema ja ussitama nagu manna Iisraeli rahva ajaloos, kui seda ei tarvitatud õigeaegselt. Ilma jagamata, see, mida me tõeks peame, hävib nagu peidetud talent. Kuidas tutvustada oma Jumalat teistele? Esiteks peab surema, loobuma endast ja oma ambitsioonidest. Kui meil ei ole midagi, siis Tema päralt on kõik. Tema ju elab uuestisünni kaudu sinus. Kas sa arvad, et Ta ei suuda ennast ise kellelegi teisele tutvustada? Ta tahabki ja igatseb meie kaudu ennast jagada. See on palju pingevabam ja hirmuvabam tunnistamine. Palu, et Püha Vaim kasutaks su mõtteid, huuli, tundeid ja olukordi. Proovi ennast igapäevaselt avada Temale. Südameukse taha jäämine ei valmista kellelegi rõõmu. Sulgemine jätab sind ka Tema ukse taha. Lugege Ilmutuseraamatust 3:20. Meie kuulutus on Tema, mitte mina ja meie.
Oma kõnedes oled rõhutanud pühendumise olulisust. Kas pühendumiseks piisab sisemisest otsusest või on oluline veel mõni aspekt? Kas ja milline osa on näiteks kogudusel ja jumalateenistusel?
Pühenduda tasub ainult ühe suunas, ühele isikule – Jeesusele Kristusele. Peale selle on meile tõotatud kõike muud... Koguduseliige võib ennast pühendada kogudusele, koorilaulule, Piibli õppimisele, koguduse organisatsiooni administreerimisele, pastoriametile, vormilisele palvele, jutluste kuulamisele jne. Ilma Kristuseta võib sellest saada omanäoline oma “pühade klubi”, millega kaasnevad omad eeskirjad. Ja ei ole ime, et väljastpoolt kogudust nii vähe selle vastu huvi tuntakse.
Mitmed nooremad inimesed on mulle kurtnud, et nad ei julge oma sõpru kogudusse kutsuda, et kogudus ei suuda midagi elulist pakkuda. Miks? Keda või mida tulijad näevad koguduses? Inimesi või Jumalat, uut elu või vana elu? Teooriast ja kombetalitusest ei piisa ju meile ega neile.
Kogudusel ja jumalateenistusel on oluline koht ja osa meie kasvamisel, aga paraku on need head vahendid teekonna tarvis, mis juhatavad peamise eesmärgi poole oma Looja juurde. Me kõik kasvame, sest oleme puudulikud ja vigadega. Ma ise õpin kogu aeg sellest, mida teistele jagan, sest olen puudulik ja puudustega. Mitmedki raskemad läbielud on korrigeerinud minu arusaamu ja teed näidanud Jumala tõelise usalduse juurde.
Muret teeb see, et kogudus on ehitanud väga kõrged müürid enda ja inimeste vahele, kes ei tunne veel Jumalat. Kohati on olukord nii tõsine, et ei suudeta suheldagi nendega, kes on väljaspool.
Piibel räägib selgelt, et kristlane on sool ja valgus. Soolast ei ole mingit kasu, kui ta on kotis või kõrgete servadega topsis. Sool tuleb soolatava ümbruse sisse segada. Sool, mis ei leia õiget kohta, tuimub. Kui me ei anna head mõju edasi, oleme kasutud, väljaspool Jumala plaani.
Millist raamatut sellel teemal soovitaksid lugeda?
Raamat, mis on andnud väga positiivse ja avatud pildi tänapäevase toimiva koguduse võimalustest, samas vajadustest väljaspool kogudust ja Jumala plaanist koguduses, on “Nihe koguduses”. Autoriks on Sunday Adelaya. Soovitan igaühele. Raamat peaks eriti juhtidel käepärast olema.
Raamat räägib Euroopa suurimast kogudusest Kiievis, kus on ca 30 tuhat liiget 15 aastaga. Raamat on Eesti keeles ja saadaval Logose kauplustes.
Kas sul on mõni soov või unistus seoses Eesti kogudustega?
Soove ja unistusi on mitmeid, peamine, et Eesti kogudused oleks Jumala plaanis ja täidaks oma vajaliku eesmärgi tänases sekulaarses maailmas. Keegi teine ei saa koguduse ja kristlase isiklikku kohustust Jumala ees täita, kui nad ise. Hea sõnumi edasiandmine on kolme ingli kuulutuse peamine osa. Jumal on selle meile usaldanud. Kui me seda ei tee, siis leitakse teised.
Kas peaksid sellepärast hakkama kivid kisendama? Nihe peab tulema nii suhtumistes kui ka meie endi tegudes. Siis saame oodata ka teiste otsuseid, paremaid valikuid koguduse suunas.
