Tänavuses noortelaagris oli külaliseks Hollandi Uniooni noortejuht Jeroen Tuinstra (33). Hingamispäeval kõneles ta tuntud tähendamissõna kadunud pojast kaasaegses versioonis. Isakoduks oli väikene Eesti külake, õnne läks poeg otsima Amsterdami, tööots seakarjusena oli asendatud McDonaldsi kõige madalamapalgalise tööga ning nuumvasikat peolaual asendas CD hea muusikaga, milleta oleks keeruline üht pidu pidada. Järgnevalt räägib Jeroen oma elu keerdkäikudest, noortejuhiametist ning Hollandi ühiskonnast.
Palun tutvusta end!
Mina olen Jeroen Tuinstra, Hollandi noortejuht. Praeguseks olen olnud noortejuht juba seitse aastat. Ma naudin oma tööd.
Ma ei ole veel abielus, küll aga kihlatud. Seega lapsi mul ka ei ole. Püüan teha asju õiges järjekorras (muigab).
Olen kasvanud adventistide perekonnas.
Sa oled noortejuht, ühtlasi ka pastor. Kui kaua sa pastoriametit oled pidanud?
Alates 2002. aastast. Pastorina tegutsesin kaks aastat. Hollandis on selline asi, et kui sind valitakse noortejuhiks, siis sul ei ole oma kohalikku kogudust, noortetöö on lihtsalt niivõrd suur ja mahukas valdkond. Ma olen jätkuvalt pastor, aga mul lihtsalt pole oma kogudust.
Aga sul on olnud oma kogudus?
Jah, kui ma alustasin, olin pastor Rotterdami, Kagu-Rotterdami ja Dordrechti kirikus. Need kirikud asuvad üksteisele lähestikku.
Kui sa olid laps või teismeline, kas sa siis teadsid juba, et sinust saab pastor või noortejuht?
Ei, kindlasti mitte, eriti noortejuhiks olemisest. Kui ma olin noorem, siis ma ei tahtnud pastoriks saada. Olin alati olnud huvitatud Piiblist ja mulle meeldis piibliuurimine. Aga olin väga tugev ka majandusteaduse alal.
Ma tahtisin majandust õppida. Tegin selleks ka vajalikke ettevalmistusi. Viimane samm oli see, et pidin minema vastuvõtuintervjuule ühte firmasse, sest õpe koosnes samaaegselt nii teooriast kui ka praktikast firmas. Nemad ütlesid, et ma sobiksin raamatupidaja ametisse, aga ainult üks probleem on – ma ei tööta hingamispäeval. See firma töötab seitse päeva nädalas. Ja hingamispäeva pärast see töö mulle ei sobinud.
Ütlesin tollal Jumalale, et see ei ole tõesti probleem, kui Sa tahad, et õpiksin raamatupidajaks, siis Sul on seda kerge korraldada. Ütlesin ka, et kui Sa ei taha, et ma sel alal töötaksin, siis ma töötan Sinu heaks. Mõned nädalad hiljem tuli firmast kiri ning seal oli kirjas, et nad ei saa mind tööle võtta. Nad olid seda ka varem suuliselt maininud, et nad ei saa mind hingamispäeva pärast tööle võtta, aga seda ei saa ametlikult põhjuseks tuua. Ma leppisin olukorraga.
Pidasin oma lubadust. Ütlesin Jumalale, et hästi, ma töötan Sinu heaks, aga enne tööleasumist tahaksin aastaks ära minna. Ma läksin misjonitööle õpetajaks. Mõtlesin, et siis saan endas selgusele jõuda, kas see on tõesti see, mida Jumal minult ootab.
Ma olin üpris vihane Jumala peale, sest ma arvasin, et Ta oli võtnud minult mu unistuse saada raamatupidajaks ja asendas sellega, mida Tema tahtis, et teeksin. Ma olin pahane Ta peale ning rääkisin Temaga päris palju sel teemal, stiilis “Aga miks Sa lasid asjadel nii minna?”
Igatahes otsustasin minna Newboldi õppima ning ma tõesti nautisin neid õpinguaastaid. Seejärel tulin Hollandisse tagasi ning alustasin tööd pastorina. Aga sisemiselt ikka tekkisid kõhklused, et kas see on, Jumal, tõesti see, mida Sa tahad, et ma teeksin? Ma ei ole ideaalne pastor ja ega tee kõike alati õigesti...
Kahe aasta pärast olid valimised ning mind valiti Hollandi uniooni noortejuhiks. Mulle meeldib mu töö ning ma tunnen, et see on minu kutsumus. Aga ma ei tea, võib-olla Jumalal on veel mingeid plaane varuks, mida Ta tahab, et teeksin. Mulle meeldib teha seda, mida Jumal minult ootab. Mulle meeldib Jumal. Ma ei kahetse, et minust raamatupidajat ei saanud.
Ütlesid, et töötasid aasta misjonärina. Kus täpsemalt?
Yapis, see asub Mikroneesias. Tegu on väikse saarega Vaikses ookeanis. See oli 9-kuune programm. Esimesed kuus kuud õpetasin kuuenda klassini, seega õpilasi vanuses 8 kuni 12 või 13. Ja viimased kolm kuud üheksandat klassi ning keskkooliõpilasi. Mulle meeldis seal. Ma kasvasin seal kõvasti.
Kui kaua sa Newboldis õppisid?
Õppisin seal viis aastat. Kolm aastat tegin oma bakalaureusekraadi. Seejärel tegin magistrikraadi, sest Hollandis ei saa töötada pastorina, kui sul pole magistrikraadi.
Mis oli su magistritöö teema?
Magistris saab valida kolme suuna vahel. Ma keskendusin süstemaatilisele teoloogiale. Ma ei kirjutanud lõputööd. Mentorid ütlesid, mida pean tegema selleks, et saada magistrikraadi. Mulle anti nimekiri kursusest, mis olid eelduseks magistrikraadi saamisel. Hiljem sain teada, et oleksin saanud ka lõputöö kirjutada.
Palun räägi, milliseid adventnoorte üritusi Hollandis toimub!
Väga mitmeid üritusi toimub. Aasta jooksul toimub üks laager, mis on rajaleidjatele.
Kas see toimub suvel?
Ei, tegelikult mitte. Meil ei ole suviti laagreid. Seda seetõttu, et valitsus on puhkused seadnud nii, et ainult kaks nädalat on kõigil samal ajal puhkust. Ja sel ajal kõik inimesed puhkavad. Seega on suveks raske midagi planeerida. Meil toimuvad üritused aastaringselt.
Meil toimub siis rajaleidjate laager lastele vanuses 9–18. Laager toimub 5 päeva.
Septembrikuu ühel nädalavahetusel toimub üritus noortele vanuses 14–23, mida nimetatakse Openingskamp’iks. Samuti toimub meil igal aastal ülestõusmispühade aegu noortekongress, mis on umbes samas eas noortele mõeldud. Noortekongressi korraldab Hollandi unioon.
Ja siis on meil kaks korda aastas noorteaktsioonid. Korraldajateks on kohalikud noortegrupid, kes organiseerivad ja vastutavad ürituse sisulise poole eest. Unioon tegeleb info edastamise ja reklaamiga ning katab kulud.
Samuti toimub meil kord aastas ka õpilastekongress. Need on peamised üritused Hollandi noortele.
Hollandis on adventiste umbes viis tuhat. Kui palju neist noori võiks olla?
Noortelaagris on meil umbes 300–350 noort inimest. Noortekongressil on umbes viis-kuussada inimest. Noorteaktsioonidel on olnud seitse-kaheksasada inimest. Me arvame, et Hollandis on noori tuhande ringis, aga see on hinnanguline number, sest kõiki noori ei ole ju kunagi ühel ja samal üritusel kohal.
Täpset arvu on keeruline öelda, aga tuhat noort – see on päris suur hulk, kellega tööd teha.
Kas sul on rääkida mõni huvitav lugu, mis on seotud sinu noortejuhi tööga?
Hollandis on noored väga ausad. Ma olen siin Eestis tähele pannud, et noored on väga otsekohesed. Et kui midagi juhtub, siis nad räägivad sulle sellest kohe, Hollandis on samamoodi. See meeldib mulle väga noortetöö juures.
Kokku kolmel nädalavahetusel aastas toimub meil ka ürituste sari adventnoortele, nimetusega Faith Challenge Weekend, mille eesmärk on julgustada noori usus kasvama. On südantsoojendav näha, kui noored käivad sellel üritusel ning tulevad järgmisel korral tagasi. Ja kui nad tulevad, siis nad on tegelikult oma usus arenenud. Ja nad on seotud kohaliku kogudusega. Seda on rõõm näha.
Kas Hollandis on kerge olla noortejuht?
Jah ja ei. Ma arvan, et see on keeruline igal pool. Noored muutuvad väga kiiresti. Raskeks teeb see, et noored tahavad “noatera peal” käia, minna ühiskonnas levivate vooludega kaasa.
Noortetöös kohtad pidevalt väljakutseid – uus tehnoloogia või uudsed ideed ja arusaamad. Ja see on väga väsitav, sest sa pead noortejuhina olema kergesti kohanev. Sa pead üritama noori mõista, aga neile tuleb jätta ka hingamisruumi.
Mõnikord on see raske, kui sul on olemas visioon, milline kogudus peaks olema. Ja millised adventistid olema peaksid. Aga sa ei saa kontrollida noori ning nende arusaamu. Selle asemel, et püüda vormida nende adventismi selliseks, nagu minu arusaam sellest on, pean õppima, et neil tuleb kujundada ise oma adventism. Ja mõnikord see on hirmutav. Sest nad teevad asju teistmoodi. Teisalt, nad on teine generatsioon ning teevadki asju teismoodi. Ka mina ei tee kõike nii, nagu minu vanemad tegid. Aga leppida sellega, ma arvan, see on väga raske.
Hollandis on väga multikultuurne ühiskond. Ja kirik on samuti väga multikultuurne. Kultuurid toovad erinevaid ootusi. Mõnikord on halb see, et vanematel on oma laste suhtes teistsugused ootused. Mõistad, et lapsed on olenemata kultuurist samasugused – nende mõttemaailm, unistused, vajadused kiriku suhtes, aga vanemad on need, kes ootavad oma lastelt hoopis midagi muud. Nemad näevad kultuurilisi erinevusi väga tugevalt. Toon ühe näite.
Meil on Amsterdamis kirik, seda kutsutakse Amsterdami Ghanaks. Nad kõik räägivad tvii keelt, see on keel, mida ghanalased räägivad. Nii et kui sinna kogudusse minna jutlust pidama, siis sa räägid inglise keeles ja nemad tõlgivad selle kohapeal tvii keelde. Iseenesest on see ju tore. Ja kui mõnikord on jutlus hollandi keeles, siis nad tõlgivad selle inglise keelde.
Aga kui tuleb lastejutu aeg, siis see on hollandi keeles. Sest väikesed lapsed, kui kuulad neid, ei räägi mitte tvii keelt, vaid hollandi keelt Amsterdami aktsendiga. Seega need lapsed ei ole enam ghanalased. Nad on multikultuursed. Nad kasvavad üles ja õpivad koolis kui hollandlased, aga kodus on nad jätkuvalt ghanalased. Ja vanemad eeldavad, et kirik säilitaks nende Ghana traditsioone. Aga nende lapsed tahavad midagi muud. Noortejuhina on raske, sest töö hõlmab nii lapsi kui ka nende vanemaid. Seega mõnikord on tõesti raske. Sa pead olema väga paindlik.
Oskad sa öelda, millised teemad on praegu Hollandi noorte jaoks aktuaalsed?
Jaa, nii nagu Eestis, on ka Hollandis muusika kuum teema. Ja arutelu käib selle üle, missugune on sobilik muusika. Teistest teemadest kerkib esile ka riietus – mida peaks kirikus kandma. Aga see sõltub kultuurist, kust noor tuleb.
Samuti räägitakse palju lõpuajast. Noored on väga huvitatud lõpuaja sündmustest ja nende rollist selle kontekstis. Ja see nõuab mõnikord teravdatud tähelepanu, sest on olemas organisatsioone, mis kuulutavad, et noored on viimane generatsioon ja need organisatsioonid usuvad, et noored peavad tõestama, et nad suudavad peegeldada Kristuse tõelist iseloomu. Ja neil on väga kõrged ootused noortele.
Me ei saa süüdistada noori selles, et nad ei ole ideaalsed eeskujud ja sellepärast teised inimesed eksivad ja patustavad. Mina ei nõustu selle mõtteviisiga, sest ka noored võivad mõnikord eksida, mis ei tähenda ju seda, et nad ei võiks jälle tõusta ja edasi minna. Öeldakse ju, et noortel on oluline roll lõpuaja sündmustes ning osasid noori tõesti huvitab see teema. Nad on huvitatud uuest tõlgendusviisist Taanieli ja Ilmutuse raamatu kohta, mis on täiesti erinev sellest, mida nad meie kirikus on kuulnud.
Ja loomulikult, üks suur probleem Hollandis on kooselu. See ei ole vaidlusküsimus mitte niivõrd noorte jaoks, nemad teevad seda niikuinii. Aga adventkoguduses on suur arutelu, et kas see on lubatud või mitte.
Seega jutt on paaridest, kes elavad koos, ent ei ole abielus?
Jah, inimestest, kes elavad koos nagu abielupaar, aga ei ole abielus. Selle teema ümber käib päris kõva diskussioon, et mida me tegema peaksime.
Kui mina ütleksin oma noortejuhtidele, et te ei tohi vabaabielus elada, siis ma kaotaksin pooled oma noortejuhtidest. See on keeruline olukord, kuidas seda lahendada? Kas kõige otstarbekam on nad oma ametist kohe vallandada? Nad leiavad, et paljud abielud ei ole nii õnnelikud. Seega nende arusaama järgi pole abielu ainuke võimalus. Ja ühiskonnas on väga palju purunenud abielusid ja üksikvanemaid. Ning väga raske on öelda, et abielu on teie jaoks parim lahendus, kuhu tüürida. Kui nad vaatavad oma vanemaid, ütlevad nad, et vaata reaalsust. Miks sa ütled, et abielu on ainuõige? Ma tahan ise mõne teise võimaluse leida, mis on palju parem.
Ütlesid, et oled kihlatud. Millal sul on plaanis abielluda?
Meil pole veel kuupäev paigas. Mu kihlatu õpib veel. Ta alustab sügisel magistrikraadi tegemist. Ja me leppisime kokku, et ei abiellu enne, kui tal on kool lõpetatud. Seega, mul tuleb veel oodata.
Noortelaagris rääkisid jutluses kadunud poja loost. Mainisid ka Eestit kui kadunud poja kodukohta ning Hollandit, kuhu poeg oma varandusega siirdus. Seega, kas Amsterdam on tõesti nii halb linn?
Mõned inimesed vastaksid, et jah. Hollandis on suur kontrast. Kui turistid tulevad Hollandisse, külastavad nad ainult Amsterdami. Ja loomulikult näevad nad punaste laternate tänavat ning külastavad coffeeshop’e ehk kanepikohvikuid. Hollandi kohvikupoes mitte ei jooda kohvi, vaid suitsetatakse kanepit. Hollandis on lahjade narkootikumide tarbimine seadusega lubatud.
Turistid käivad sellistes kohtades ja mõtlevad siis, et Holland on nii liberaalne. Nii palju prostituute, sekspoode, kanepikohvikud... Selles linnas on kõike ja see on linn, kus võib kõike juhtuda. See on õige, et Hollandi ühiskond on väga liberaalne.
Aga samas on Põhja-Hollandis ka linnu, kus näiteks pühapäeval autoga sõita ei tohi, see pole lubatud. Inimesed lähevad kirikusse pikkades kuubedes, neid kutsutakse mustsokkideks (blacksocks ingl k), sest nad kannavad pikki musti sokke.
Holland on kontrastide maa. Siin on ekstreemselt konservatiivseid kirikuid, kalvinistlikke kirikuid ja teisalt väga liberaalseid. Mulle Amsterdam meeldib, see on ilus linn. Seal on väga ilus vanalinn, aga ma saan aru ka turistidest, kes arvavad, et see on väga amoraalne linn. Ja ilmselt seetõttu kasutasin ma Amsterdami ka oma näites.
Mis sa arvad, millised isikuomadused peaksid noortejuhil olema?
Ma arvan, et esimene asi peaks olema paindlikkus. Ja teine asi on see, et ta peab teadma, et kogu usk tuleb ülevalt.
Kui mõelda ainult reeglitele, arvates, et usk oleneb reeglite järgimisest, siis on väga raske olla paindlik. Loomulikult peame me õigeid reegleid ja doktriine teadma, nii et kui noored tulevad meie juurde küsima, siis räägime neile, mis on õige.
Ma arvan, et reeglid ei võrdu usuga. Et need on ainult osa sellest. Need on nagu poid meres, mille ümber saab ujuda. Ma usun, et usk on palju rohkem seotud Jumalaga. Siis hakkab midagi juhtuma. Noortetöös mõistad, et sa pead olema paindlikum ning jätma neile ruumi, et nad avastaksid enda jaoks tõe ise.
Ja loomulikult, sa pead olema huvitatud noorte inimeste arengust. Pead teadma, kuidas nad arenevad, milliseid staadiume läbivad, kuidas sa saad neid kaitsta, kuidas neid julgustada arenema elu eri valdkondades.
Lõpetuseks, kas sul on mingeid soovitusi meie noortejuhtidele?
Mida ma siin Eestis tähele panin ja mis mind üllatas, on see, et te ei ole konservatiivsed. Teil on see paindlikkus, mida te ei tohiks kaotada. Näen, et siin saavad noored olla vastutavad paljudes asjades. Seda on hea näha. Samuti sain teada, et teil on siin mitmeid noori pastoreid, kel tõesti on noored südamel. Ja nad tõesti tahavad midagi noorte heaks ära teha. Ja selle üle te peaksite rõõmustama. Mitte sellepärast, et mina olen noortejuht, arvan, et noored on koguduse tulevik. Me peaksime investeerima oma noortesse nii palju kui võimalik. Et noortel on tunne, et see pole mitte kellegi teise kogudus, vaid et see on ka nende kogudus.
Ja laagrites nagu see noortelaager – siin on nii pingevaba atmosfäär. Te tundute olevat loomingulised. Ja seda ma Hollandis mõnikord igatsen. Kui meil on kogunemisi, siis alati on probleeme, me tahame võidelda ja vaielda üksteisega teoloogilistel teemadel. Aga seda ei pea tegema.
Te peaksite hoidma seda, mis teil on!
