2. sajandi keskpaiku pKr ilmnes Väike-Aasia kogudustes märgatav vaimulik elavnemine. Seda ärkamisliikumist nimetatakse montanismiks, Früügia Ardabau kogudusejuhi Montanuse nime järgi.
Montanus oli enne kristlaseks saamist olnud Suure Ema (Astarte) kultuse preester, keda Früügias nimetati Kybeleks. Kui soovime teada, milline oli see Kybele kultus, siis mingi ettekujutuse saame, kui loeme 1Kn 18. ptk-st Baali preestritest, kes palveekstaasis endid veristeks täksisid. Kybele kultuses püüdleti ekstaasi järele. Rooma riigis toimusid Suure Ema austamistseremooniad kuni keiser Claudiuseni range riikliku järelvalve all, sest et neil oli oht muutuda orgiaiks. Ekstaasis prohveti vaim paraku ei ole enam prohveti meelevalla all! (Loe 1Kr 14:32.33) Muide, Kybele kultuse preestrid olid kohimehed. Sadakond aastat tagasi olid Früügias Kristust kuulutanud apostlid Paulus ja Siilas. Nüüd siis oli pöördunud Früügia paganluse preester ise, Montanus, kellest sai kristlane. Pealegi väga siiras kristlane. Üsna loomulik oli, et midagi tema endistest usulistest väljendusviisidest säilis, vähemalt esialgu. Selleks endiseks oli tema püüd askeesile ja ekstaasi sattumised. Tal oli poolteadvusetus seisundis nägemusi. Ta kuulutas hingestatult juba leigusesse kalduvale kogudusele. Jätku kristlased ometi kõik suurusepüüdlused ja rahaahnitsemine! Ilmalikku teadust ja kunsti peaks usklik arvama koguni Saatana pettuseks. Naised olgu kombekad ja ärgu värvigu endid ega kandku ehteid! Neitsid katku oma näod looriga ja parem oleks, kui nad neitsideks jääksidki, sest ajad kristlaste jaoks ei ole Rooma riigis kerged! Kristus nagunii tuleb tagasi kohe-kohe; millennium – tuhandeaastane rahuriik – saabub varsti! Teistkordselt abiellu astumine oli Montanuse meelest juba päris hoorus. Kui keegi jääb leseks, siis jäägu ta üksi elu lõpuni!Paasapühaks valmistumist, et osa saada Kristuse surma mälestustalitusest, mida Idas peeti juutidega üheaegselt, tuli koguduses võtta nii suure tõsidusega, et juba kaks nädalat enne seda võis toiduks tarvitada ainult leiba ja vett; või siis lisaks ka pisut kuivtoitu. Märtrisurma karta ei maksa, vaid sellele tuleb julgelt vastu astuda! Kui keegi aga usust ära taganeb, siis mingu! Ja eluks ajaks märgituks ta jääbki! Koguduse õed Maximilla ja Priscilla kuulutasid harduses, et Montanuse näol on saabunud Püha Vaim inimlikul kujul. Kõige fanaatilisemad siirdusid Pepuzasse lähenevat lõppu ootama.
Uskuge või mitte – montanistlik äratusliikumine levis ja sai ülipopulaarseks nii idas kui ka läänes. Montanus ise ühes tema vaimustatud pooldajaskonnaga lahutati sinodi poolt konfessor Praxease pealekäimisel kogudusest.
Gallia kogudused, kes alati kirjade kaudu Väike-Aaasia emakogudusega ühendust olid hoidnud, kannatasid parajasti keiser Marcus Aureliuse aegsete jälituste kampaania all. Noori ja vanu, mehi ja naisi tapeti nende usu pärast. Neid saadeti tsirkustesse metsloomadele lõhkikiskumiseks. Vana, 90-aastane Lyoni koguduse juht Pothinus heideti vanglasse. Piiskop Ireneus (sünd 142.a. Väike-Aasias, Smürna piiskopi Polykarpose õpilane, kes omakorda oli apostel Johannese õpilane olnud) saatis kirja Väike-Aasiasse, et oldagu montanistide suhtes kannatlikud ja mõistvad – nad on siiski kogudusele vaimulikuks soolaks. 177. aastal külastas Ireneus Roomat ja suutis mõjutada Rooma piiskop Victorit (?) rahukirja kirjutama. See aga võttis oma rahukirja tagasi, kui Rooma saabus äge montanistliku liikumise mahategija Praxeas. Isiklike usuvaadete poolest oli Praxeas modalist. Modalistliku arusaama kohaselt on Jumal inimsoole ilmunud kord Isana, siis Pojana ja seejärel Püha Vaimuna. Hiljem aga leiti, et niisugune seletus Jumalast ka just päris õige ei ole. Victor ei olnud teoloogias tugev. Modalism jäigi mõneks ajaks Rooma seisukohaks. Praxeas aga reisis edasi Põhja-Aafrikasse, Kartaago linna, kus püüdis pidurdada juba sinna jõudnud montanistlikku äratuslainet. See tal siiski ei õnnestunud, sest kogu oma rigoristlikust fanatismist hoolimata tegi montanism Põhja-Aafrikas läbi isegi uue tõusuaja; eriti veel pärast seda, kui 207. aastal tuli montanistide poolele üle tolle aja silmapaistvamaid kõnemehi Tertullianus
Tertullianus (ca 155.a–220.a) oli sündinud Kartaago paganliku tsentuurio pojana. Ta oli õppinud juurat, filosoofiat, studeerinud kõnekunsti. Algul oli ta huvitatud stoitsismist. See teda ei rahuldanud. Kristlaseks saades tegutses Tertullianus esmalt aastaid Roomas, seejärel,
201. aastal, asus elama Kartaagosse. Tertullianus oli pärast apostel Paulust esimene kogudusejuht, kelle töö koguduse vaimulikul ülesehitamisel nii silmapaistev oli. Tema arvates lahutas kristlust hellenistlikust filosoofiast, mida ta väga hästi tundis, otse kuristikusügavune vahe.
Tertullianus on palju kristluse kaitseks kirjutanud; ta on kirjutanud ka usuinimese argivõitlusist. Ta oli imikute ristimise vastane, sest oma valiku peab langetama inimene ise. Tertullianuse stiil on läbitungiv, kujundlik, retooriline, kolmainsusele rajatud. Ta on ka ladina kirikukeele looja.
203. aastal keelas keiser Septimius Severus ülemineku paganlusest kristlusesse. Montanistid olid teda oma fanaatilisusega vihale ajanud. Seda keeldu võeti kui luba järjekordse jälituskampaania alustamiseks. Kogu riigis, ka Roomale allutatud Egiptuses ja Põhja-Aafrikas, algasid jälle kristlaste vangistamised. Numiidias tapeti katehheetide kooli juhataja Leonides, Origenese isa. Aleksandrias läks märtrisurma ilus ja vooruslik Potamiaena sellise meelekindlusega, et see paljusid, seni veel kristluse suhtes kõhkleval seisukohal olijaid Kristust vastu võtma õhutas. Tagakiusamised jätkusid väikeste hingetõmbepausidega keisrite Deciuse (249–251) ja Valerianuse (253–260) ajal, kes võtsid ette jõuga vana-rooma usund taastada.
Kartaago koguduse presbüter Cyprianus, rikkast perekonnast mees, varjas end kusagil Kartaago lähistel, pälvides sellega kaasusklike hukkamõistvaid sõnu. Oma pelgupaigas pani ta kirjakristlaskonna märtüüriumi; ka selle tuntud loo 22-aastasest aadlidaamist Perpetuast, kellest vaimulike laulude kogumikus “Talle kiitus” on liigutav lugulaul. Perpetua oli väikese lapse ema ja montanist. Mõned read sellest laulust:
“Koledast Kartaago rannal
rüüstab timukate mõõk.
Vereojad tapalaval
paneb jooksma surmakaak.
Mõni märter tuleleegis
oma elu kustutab;
mõni sureb ristisambal,
mõnda lõvi purustab.
Vanad mehed pikas rongis
läevad ühes naistega
ja ka teiste seltsis vangis
ilus noor Perpetua.
Nagu roosiõiekene
lahti puhkend palavas,
nõnda väike väetikene
tema rinnal hingamas.
.............................”
Cyprianus kirjutas ka paljudest teistest. Kui Cyprianus 257. aastal oma pelgupaigast välja ilmus, siis ta vangistati ja järgmisel, 258. aastal, tapeti. Lyonis tapeti ka Irenaeus. Irenaeuse õpilane Hippolytus suri 236. aastal märtrina.
Kristlased vastasid tolle aja ühele verisemale vägivallalainele kristluse vastu otse surmapõlgava meelekindlusega. Oma osa oli selles kindlasti ka montanismil. Siiski oli Deciuse-aegses tagakiusamises palju ka neid, kes usust taganesid, sest enne seda oli mõnda aega rahu olnud ja keisri ähvardused olid väga julmad.
Kuid ega need keisrid ise ka just kõige paremat saatust ei nautinud. Septimius Severus tegi sõjakäigu Inglismaale ja jõudis isegi saareriigi põhjatippu. Kuid sealne kliima oli Rooma sõjaväe jaoks hukutav. Nähes enda ümber surma laastavat lõikust, otsustas keiser oma elule mürgi abil lõpu teha. Surm aga ei saabunud talle just kergelt ega kiirelt. Keiser vaevles nii ihu- kui hingepiinades.
Tema süürlannast abikaasa süvenes ta kõrval maagiasse ja nõidumistesse, püüdes abi saada vaimudemaailmast.
“Ma olin kõik,” on kirja pandud keisri sõnad. “ Aga mis kasu on mulle sellest kõigest!” Septimius Severus pärandas oma trooni poegadele Caracallale ja Getale, kuid nemad olid vihanud üksteist juba lapseeast alates ja trooni jagama hakates haudusid nad plaane, kuidas kaasvalitsejast vabaneda. Selle sõjakäigu eest maksis 50 000 roomlast oma eluga. Septimius Severus suri 211. aastal Yorkis.
Kristlased aga võisid öelda, nagu ütles apostel Paulus: “Kristus on mu elu ja surm on mu kasu” (Fl 1:21). Märtrite veri sai kristlusele seemneks.
