Selle ajakirja numbri jaoks kogemusi pakkima hakates oli mul südamel kirjutada Jumala Sõnast. Juba tükk aega on avaldamist oodanud Tallinna koguduse õe Ester Kvavilašvili lugu, millest selles ajakirjas ilmub osa, milles on muu hulgas juttu sellest, kuidas tema endale võhivõõras Eestist kaugel asuvas linnas eestikeelse Piibli sai. Sinu ees on Estri lugu.
Olin lapsepõlvest saadik Jumalat uskunud. Väikesena laulsime ema ja õega enne magamaheitmist õhtupalve-lauluks salmi:
„Mind tiiva alla võta,
oh, Jeesus, hästi kata
mind kanapojukest.
Kui kuri tahab neelda,
siis lase inglid keelda –
mu laps sa jäta rahule!“
Alati hakkas siis kurgus pigistama ja pisar kippus silma. Suved veetsime maal vanaema-vanaisa juures talus. Kui ilm juhtus vihmane olema ja heinatööle minna ei saanud, kogunesime kambrisse ja laulsime vanaema eestvõttel kirikukoraale. Laulusõnad jäid isegi pähe. Samuti jäid jõululaulude sõnad lapsepõlvest meelde. Suurtel pühadel käisime ikka kirikus, isegi nõukogude ajal. Käisime õdedega ka leeris.
Hiljem Gruusiasse elama asudes ma enam kirikusse ei läinud, kuna õigeusukiriku teenistus oli üdini võõras ja arusaamatu. Suveti Eestis olles käisin emaga adventkoguduse jumalateenistustel, kus jutlused olid väga huvitavad. Küsisin, kas selline kirik võiks olla ka Tbilisis. Vastati jaatavalt, kuid aadressi ei teatud, küll aga anti pastori nimi ja kodune aadress. Kuna pastor elas kaugel linnast väljas, jäi tema otsimine soiku. Aga huvi oli, tekkis soov omada ja lugeda Piiblit. Juhuslikult tutvusin bussis ühe eestlannaga, kes töötas kindavabrikus. Ühel heal päeval oli üks tema paljudest kaastöölistest leidnud oma maja pööningult tundmatus keeles kirjutatud raamatuid. Vaike tundis kõigi üllatuseks ära eestikeelsed gootikirjas raamatud, nende seas oli ka Piibel – 1909. aasta väljaanne, mille tiitellehel oli pitsat „Tiflisi eestlaste vastastikuse abistamise selts“. Tema sellest Piiblist huvitatud ei olnud ja nii sain mina oma suureks rõõmuks selle Piibli endale. See oli Jumala saadetis ja tõesti ime – 1,5 miljoni elanikuga linnas, kaugel Eestist tuuakse äkki koju kätte minu emakeelne Piibel!
Läks veel paar aastat ja juhtus teine ime – ilma minupoolsete otsinguteta viidi mind käekõrval kauges Tbilisi äärelinnas Lotkini mäel asuvasse adventpalvemajja. Mu sealsel sõbrannal Millal oli üks poolatarist tuttav, kellel omakorda oli üks tuttav grusiinlanna, kes oli suvel Batumis puhkusel olles tutvunud haruldaselt meeldiva perekonnaga Moskvast, kes nimetasid end adventistideks. Teda hakkas huvitama, kas selline kogudus võiks olla ka Tbilisis. Pika uurimise peale sai ta jaatava vastuse ja ka aadressi – Zedazeni 12. Ta tuhnis läbi kõik linna kaardid ja kiirabijaamad ja lõpuks leidis koha üles. Milla korraldas minu kohtumise tolle daamiga Rustaveli metroojaama ees ühel laupäeva hommikul ja see naine viis mind kättpidi adventpalvemajja. Meile mõlemale hakkas seal kohe meeldima. Palvelaks oli üks suurem tuba eramajast, kus käis koos umbes 50 liiget 9 rahvusest. Pastoriks oli Volga-sakslane Johannes Dreiling, kes oli oma perega vabanenud sõjaaegselt sundasumiselt Kesk-Aasias. Kaks tema poegadest elas Viljandis ja üks neist on abielus eestlannaga. Nii et maailm on väga väike.
Ester Kvavilašvili
Nagu alguses mainitud, on selles ajakirjas kirjas vaid üks osa Estri poolt saadetud kogemustest, neid jagub ka järgmiste Meie Aegade jaoks. Jumala arm on tõesti imeline. Tema näeb meie igatsusi, ka neid meie igatsusi, millest me isegi päris teadlikud ei ole.
Mulle meenus aga Estri lugu lugedes aastaid tagasi Rein Käsu käest kuuldud lugu, mis mind tol ajal pisarateni liigutas. Võtsin Reinuga ühendust ja siin on see lugu nüüd kirjas ka Sinu jaoks, Meie Aja lugeja.
Piibli omamine ei ole juba minu pisikese eluaja jooksul olnud nii enesestmõistetav, nagu see uuemale põlvkonnale võib tunduda. Enne sõjaväeteenistust oli mul vaid isiklik Uus Testament. Mäletan isegi, kuis selle sain. 1967.a osalesin esmakordselt koos mõne saarlasega Rakveres koguduse aastapäevaüritustel. Pühapäevahommikusel kogudustevahelisel piibliviktoriinil jäid saarlased paraku viimasteks ja võitjad pärnakad loovutasid auhinnaks olnud Uue Testamendi saarlastele. Kuna mul ei olnud isiklikku Pühakirja, anti see omakorda mulle.
See raamatuke oli mul järgmisel kevadel loomulikult kaasas, kui mind sõjaväeteenistusse kutsuti. Lugesin seda varjamatult ja seisin oma õiguse eest seda teha, kuna see polnud ametlikult keelatud kirjandus. Mul keelati aga seda teistele lugeda anda. Seda keeldu ma ei täitnud, aga ma polnud seda ka täita lubanud. Ükskord küsis pataljonikomandöri asetäitja poliitalal selle enda kätte. Kui väitsin, et ta ei saa sellest eestikeelsest tekstist ju aru, teatas ta, et üks eesti poiss tõlkivat talle. Andsin – olles enne nõutanud temalt ohvitseri ausõna, et ta tagastab selle mulle õige pea – mitte siis, kui ma koju minema hakkan.
Üsna pea juhtus aga see, et kogu meie Kaliningradi armee suundus häire korras välja sõites “Euroopa turneele”. Vaja oli kaitsta “vennasrahva sotsialismisaavutusi” Tšehhoslovakkias. Ma ei näinud oma seniseid kasarmuid enam iial ja ei saa paraku ka tollele majorile ette heita, et minu Uus Testament jäi tal kuskile Tšernjahhovski kasarmu kabinetti; lootuses õhtuks tagasi jõuda jätsid paljud hambaharjadki maha. Enne selle Uue Testamendi omamist oli vähemalt meil kodus Pühakiri, kuid nüüd olin täiesti ilma ning seda vist vähemalt 4 kuud. Võtsin seda “paastuaega” kui paratamatust, aga nukker oli. Palvesuhe õnneks ei saanud nii lihtsalt kaotsi minna. Olin võõral maal; pakke sinna ei saadetud. Aadresski oli välipostiaadress, sest mõnda aega ei tohtinud kodused teadagi, kus me oleme, kuigi “Ameerika Hääl” pasundas sellest kõikjale. Kodustele muidugi kurtsin oma muret.
Sügisel asus meie rood Tatra mägedes ja valvas mäemassiivi alla peidetud “Varssavi lepingu” maade kütteaine ladusid. Üle päeva olime vahtkonnas. Vahel toodi polgust paraja hilinemisega posti ka. Ühel kargel sügispäeval oli taas rõõmuhetk – sain kodunt kirja. Olin selle tillukese “sõjaväelinnaku” väravas ja avasin ümbriku. Äkki pudenes kirjakese lehtede vahelt nähtavale paar lehekest piiblitekstidega!!! Ma ei saanud arugi, kui pisarad silmist purskusid – õnneks olin seljaga teiste poole. Esmakordselt elus tajusin, mida näljasele tähendab toit. Mul on jälle tõelist Eluleiba! Seda tõeliselt – see oli Johannese evangeeliumi algus. Õhtul läksin vahipostile ja õppisin selle esimese peatüki suurelt osalt pähe, et kui ma veelkord paberikandjal sellest ilma jään, siis vähemalt niipaljukest on mul olemas. Omaksed olid kuskilt hankinud Uue Testamendi, selle ilusti pookest lahti võtnud ja sestpeale saabus koduste kirjadega alati ka killuke Jumala Sõna. Kojutulekuni sugenes mulle taskusse peaaegu terve Uus Testament. Kuskilt lugesin, et mingis vangilaagris õppisid tagakiusatud kristlased salaja säilitada õnnestunud Pühakirjast osakesi pähe nõnda, et kokku saades “loeti “ seda nii, et iga mees oli ise “peatükk”.
Kuni olin sõjaväes, suri mu vanaema, kelle Piibli ma pärisin ja kui mind 2,5 aastat hiljem jutlustajaametisse saadeti, oli see vanas tõlkes Piibel mu “põhirelvastus”, kuni vist järgmisel või ülejärgmisel aastal kinkis toonane kirikujuht vend Eduard Murd mulle kuskilt salakaubana saadud uues tõlkes Piibli (1968.a väljalase). Ühes koguduses vahendas keegi vend mulle hiljem mitmeid Piibleid (raha eest muidugi) nendelt, kelle ülesandeks oli noid kättesaadud raamatukesi hävitada. 20 aastat tagasi õnnestus meil kaasaga esmakordselt külastada Soomet – õnneks oma Ladal. Veli Martti Tuonose abiga oli mul tagasiteel autos umbes 100 eestikeelset Piiblit ja samapalju venekeelseid. Tollis konfiskeeriti esialgu pea kõik, aga aeg oli juba muutumas. Selgitasin, et olen Aaentkiriku vaimulik ja kirikutöös on neid vaja. Nädala pärast tagastati need – mitte mulle, vaid kirikule. Tänu Jumalale! Paar eksemplari oli kuhugi “ära kadunud”. Tänu Jumalale – keegi Eluleiva järele nälginu sai sellest “leivaautost” “Kakukese” endalegi.
Muide – eelmise aasta emotsionaalsemaid elamusi oli külastada koos abikaasaga oma väikesel autol neid minu jaoks nii tähendusrikkaid paiku ja seista “selles väravas” 40 aastat hiljem. Igal juhul – milline eesõigus meil on praegu nii külluslikult ja vabalt omada Jumala Sõna.
Rein Käsk
Minugi esimene Piibel oli pärit salakauba hulgast. Mulle andis selle Maria Liivlaid, kes toimetas Piibleid Soomest Eestisse oma kasuka voodrisse õmmeldud taskutes. Kui Maria mulle selle meie esimesel kohtumisel andis, olin tõeliselt jahmunud – nii kättesaamatuna tundus see raamat mulle tollel ajal.
Tahan siinkohal jutustada oma esimesest eredast kogemusest Piibli kui Elava Jumala Elava Sõnaga. Selle loo toimumise ajal olin ma veel tavaline nn “maailmainimene“, nii et ärgu kedagi ehmatagu loo ilmalikud detailid. Mul oli alguses kombeks lugeda Piiblit õhtuti enne magamaminekut. Olin parajasti sellega ametis, kui helises telefon ja toru teises otsas oli üks minu tolleaegsetest tuttavatest, kellel oli probleeme alkoholi tarbimisega. Meie vestluse käigus tuli juttu šampusepudelist, mille olin aastavahetuseks soetanud – oli ju siis kõik defitsiit – ja ta tuli kiiresti minu juurde ja ei lahkunud enne, kui sai selle pudeli vöö vahel kaasa võtta. Mäletan selgesti, et kuigi see oli pisiasi, olin väga vihane ja mõtlesin endamisi: „Ma olen talle kõik tema teod andeks andnud, aga seda ma talle andeks ei anna!“ Ja võtsin oma Piibli ja lugesin edasi sealt, kuhu ma enne seda intsidenti olin jõudnud. Ja seal see oli, mustvalgel: „Siis astus Peetrus Tema juurde ja ütles: “Issand, mitu korda ma pean, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma? Ons küllalt seitsmest korrast?” (Mt 18:21). See käis mul tulena seest läbi ja ma olin tõsiselt ehmatanud. Kuidas oli võimalik, et seal seisis kirjas täpselt see, mida mina hetkel tundsin. Ja pealegi koos noomituse ja lahendusega! Ma sain aru, et Jumal oli minuga oma Sõna läbi rääkinud, kahetsesin oma pahu mõtteid, palusin andeks ja otsustasin andestada oma tuttavale. Ja muuseas, aasta 1989, mis oli algamas, oli viimane aasta, mida ma šampusega vastu võtsin. Jumala Sõna ja selle Sõna Autor aga on saanud mulle väga armsateks ja lähedasteks kaaslasteks.
William Temple on ütelnud, et evangeeliumi lugemine võib olla ja peaks olema meie ja Elava Jumala vaheline isiklik osasaamine. Jumal on meile valmis pannud palad oma Sõnast ja Tema on laua katja ja Tema ootab, et meid teenida ning meiega suhelda. Tema armastuse tõttu meie vastu teab Ta, mida me vajame – just nii, nagu meie arvame teadvat oma laste vajadusi (kuigi vahel ei tea ka), aga Tema teab alati ja valmistab meid päevaks või päevadeks, mis on ees, kui me anname Talle selleks võimaluse. Oma ilusast tavast päeva Jumala Sõnaga alata jutustab nüüd Mare.
Tahan alustada piiblitekstiga Ülemlaul 7:13: „Hommikul vara läheme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!“
Kui ma olin alles usus noor, andis Jumal mulle õppetunde, kuidas õigel teel püsida. Olin harjunud kindlal ajal ärkama, kuid sel hommikul olin kauemaks magama jäänud. Kella juurest mööda minnes märkasin, et aega on vähe. Kuna sel ajal oli meil hommikvalves toodud vaid mõned piiblitekstid, oli mul tavaks ikka Piiblist need peatükid, millest hommikvalves juttu oli, lõpuni lugeda. Sel hommikul mul aga selleks aega polnud. Palvetama asudes tundsin, et pole õigel lainel – valmistab ju Jumala Sõna meie südame Jumalaga palves suhtlema. Nüüd tundus Jumal olevat kusagil kaugel ja noore kristlasena see ehmatas mind. Südamesse jäi kurbuse ja üksioleku tunne, see oli mulle võõras ja mu süda valutas.
Õhtupalves rääkisin Jumalale, et tunnen, et olen midagi valesti teinud, aga ei saa aru, mis see on. Magades nägin und ja tundus, et kohe, kui olin silmad sulgenud, tegin need uuesti lahti ja kuulsin sõnu: „Tõuse nüüd kähku üles, et ei juhtuks nagu eile!“ Tegin unes silmad lahti ja nägin end nagu telerist, nägin, et möödun kellast ja mõtlen, et mul on täna vähem aega Jumalaga olemiseks. Ja mulle sai selgeks, et Jumal igatseb meile anda igasse päeva oma õnnistuse kaasa ja Ta igatseb, et tuleksime seda vastu võtma ja leiaksime selle jaoks aega. Tänu Jumalale, kes nii armsasti meile kõik selgeks teeb!
Mare Venesaar
Keegi on öelnud, et me leiame alati aega selle jaoks, mis on meile kõige tähtsam. Kas on veel midagi tähtsamat kui Jumal, kes meid armastab Kolgata armastusega ja kes kutsub meid uurima Tema imelist armastuskirja?
Soovin Sulle ilusaid ja sisulisi hetki Jumala Sõna ja selle armastava Autori seltsis.
