Eelmisel suvel, pärast kolme aastat Tartu Ülikoolis, pühkisid sa äkki Eestimaa tolmu jalgadelt ja kadusid ühte Skandinaavia riiki. Sinust sai naljatamisi öelduna viking-flicka. Kuidas see juhtus?
Jah, nii see läks. Viimase ülikooliaasta jooksul sai mulle selgeks, et logopeedi või abikooli õpetajat minust ei saa (õppisin eripedagoogikat). Teadsin, et pean leidma mingi alternatiivi, kui ma magistrisse edasi ei lähe. Mõnes mõttes tundsin ka, et tahaks oma elu rohkem Jumalale pühendada ning kuidagimoodi Tema tööd teha. Niisiis sai mu edasine tulevik palves Taevaisa hoolde usaldatud. Olin juba siis kindel, et midagi on Tal minu jaoks plaanis.
Kolmanda õppeaasta keskpaiku kuulsin ühe oma sõbranna käest, et tal on plaanis minna Norrasse misjonikooli. Mul oli tema plaani ja unistuse üle hea meel. See oli ka kõik. Juhtus aga nii, et tema plaanid muutusid. Paar kuud hiljem tuli mulle järsku pähe idee, et miks ma ise sinna misjonikooli ei võiks minna. Suur hirm oli alguses inglise keele pärast, milles tundsin end nõrgana. Üksi välismaale minek tundus samuti kahtlase ning kuidagi süngena. Taaskord otsustasin, et las Jumal ajab kogu seda asja. Äkki on see kõik Tal juba eelnevalt mu elu jaoks valmis planeeritud; miks ma peaksin liiga palju muretsema? Hakkasin tasapisi Norras asuva Euroopa Piiblikooli kohta rohkem infot hankima ning otsast sisseastumise pabereid täitma. Kõik sujus. Olin hämmastunud ja õnnelik ega suutnud päris hästi uskudagi, et nüüd tulebki kodumaalt mõneks ajaks lahkuda. Käsil olid veel ülikooli lõpueksamid ning lõputöö kirjutamine, mis võtsid kogu mu energia. Jumal aitas kõigega ühele poole saada. Kolm nädalat pärast lõpetamist lendasin juba Tallinnast Oslosse – vastu tundmatule tulevikule. Vähemalt see andis julgust juurde, et olin teel ikkagi ”oma inimeste” – adventistide juurde.
Räägi EBS-ist ja selle ajaloost pisut lähemalt.
EBS ehk European Bible School ehk Euroopa Piiblikool on 30 aastat vana. 1979. aastal lugesid kaks adventistist noormeest siin Norramaal Ellen White´i nõuandeid seesuguste koolide ning sanatooriumite vajalikkusest ning otsustasid asjaga algust teha. Eesmärgiks oli rajada kool, mis annaks võimalikult lühikese aja jooksul maksimaalselt suure teadmistepagasi ning ka praktilised oskused misjonitöö tegemiseks.
Käesoleval hetkel on tänu nendele noortele entusiastlikele meestele siin nüüd piiblikool, mahepõllumajanduslik kompleks, tervisekeskus ning pagaritöökoda. Kõik need on omavahel seotud. Kuidas täpselt süsteem administratiivselt töötab, ma kirjeldada ei oska. Igal juhul on Jumal möödunud aastate jooksul pidevalt väiksemaid ning suuremaid imesid teinud ning kogu kompleksi ”surmavarju orgudestki” läbi aidanud. Kel huvi, võib kooli ja selle ajaloo kohta lugeda täpsemalt koduleheküljelt: (www.europeanbibleschool.com).
Kuuldavasti pidid Sa EBS-i pääsemiseks läbi tegema päris põhjaliku ja range testi. Kas sinna ei saagi päris igaüks, kes tahab?
Küllap saab siin õppida igaüks, kuid iseasi on, kas igaüks tahabki. Ma ei nimetaks kooli tulekul paberite täitmist rangeks testiks. Muidugi on EBS-is kindlad põhimõtted ja reeglid, aga need on just tagatiseks kooli hea maine ja taseme hoidmisel. Minule isiklikult meeldib kooli vaimulik õhkkond väga. Ehkki EBS-is õpib või töötab väga rahvusvaheline seltskond, tunneme end kõik ühe armastava perena. Kogen iga päev, et Jumal on meile kõigile väga-väga lähedal.
Skotselv, Sinu praegune koduküla Norras, pidi olema nagu “valdeslaste org”. Seal olevat ka mingid “palvekaljud”. Mida need sümbolid tegelikult tähendavad?
Oo jaa, ma armastan oma vaikset ”valdeslaste orgu” tohutult! Kuigi meil on siin internet, ei tegele meist peaaegu keegi uudistetulvaga, mis mujalt maailmast tuleb. Mulle tundub, et just liigne infoküllus on üheks stressi ja murederohke elu põhjustajaks. Milleks koormata aju kõigi nende negatiivsete uudistega? Ilma on palju parem.
Meie kooli taga on kaljud, millelt avaneb suurepärane vaade koolikompleksile ning kasvuhoonetele. Sageli üles ronides võib kaljudelt eest leida kellegi lugemas, palvetamas või lihtsalt mõtisklemas. Jumal lõi looduse imekauniks ning Tema eesmärgiks on, et me seda tõesti naudiksime.
Teie kooli praktika on seotud vägagi eksootiliste maadega. Eurooplane ei satu just väga kergesti Aafrikasse ega Ladina-Ameerikasse.
Jah. Meie misjonikooli programm koosneb kolmest osast: evangelismi- ja tervisekursusest ning misjonireisist. Ühe kursuse pikkuseks on sõltuvalt aastast 4-5 kuud. Misjonireis kestab umbes 6 nädalat ning on mõneti jätk evangelismikursusele. Selle käigus elavad ning töötavad õpilased mõnes adventmisjonijaamas. (Näiteks möödunud õppeaastal olid õpilased Tansaanias ja Hondurases.) Tutvutakse kohaliku kultuuri ja tavadega, aidatakse ehitada kirikut, kooli või kaevu, antakse elementaarset arstiabi, õpetatakse kohalikele Piiblit, põllupidamist ja toiduvalmistamist.
Maikuu lõpus puhkuse ajal veetsid sa ühe hingamispäeva päris tõelises valdeslaste orus Põhja-Itaalias Piemonte’is. Kas need paigad on tänapäeval massiturismi objektiks?
Massiturism otsib rohkem atraktiivsust ja kulda-karda. Valdeslaste orgu külastavad enamasti need, kes on ajalooga kursis ja kes hindavad Jumalale ustavaks jäämist igas eluolukorras.
Maikuu viimasel hingamispäeval oli mul võimalus viibida Torre Pellice (valdeslaste oru juures asuv küla) väikeses adventkirikus. Pärastlõunal otsustasime minna otsima ajaloo hõngu.
Kõige liigutavam elamus oli minu jaoks koobas, kus kord grupp ustavaid valdeslasi oma usu eest eluga maksis. Kui Rooma poolt saadetud sõdurid külla tungisid, põgenesid kohalikud elanikud koopasse, mis on looduslikult väga hästi varjatud. Kätte neid sealt saada oli raske. Seega tegid kinnivõtjad koopa avausse lõkke, mille suits koopa sisemusse tungis... Selles peaaegu kottpimedas ning kõledas paigas tegime koos palve. Palusime, et Jumal annaks meilegi vastupidamist, julgust ning tugevust, kui sarnased sündmused peaksid meile endile kunagi tulevikus osaks saama.
Kas reformaatorite jalajälgede otsimine oli sinu puhkusereisi peamine eesmärk? Lisaks Itaaliale külastasite ka Šveitsi.
Meie reisi peamine sihtpunkt oligi tegelikult Šveits. Nimelt toimusid seal meie Norra kooli Fredheimi Tervisekeskuse peakoka pulmad. Pulmapidu oli nagu vanasti – 3 päeva järjest!
Esimese päeva hommikupoolik kulus ettevalmistustele (külalisi umbes 130). Mina aitasin köögis toimetada ning dekoratsioone teha. Laulatus oli uskumatu! Kõigepealt hilines peigmees pool tundi, sest tema kingad olid jäljetult kadunud ja leiti lõpuks kusagilt kapist luku tagant. Viimaks seisis uhke pruutpaar siiski altari ees. Laulatuskõne kestis täpselt 1,5 tundi! Veel oli lõpmata palju sõnavõtte ning muusikalisi ettekandeid. Kokku oldi kirikus 4 tundi. Omajagu aega võttis tõlkimine, kuna peigmees oli pärit Šveitsist, pruut Prantsusmaalt ning enamus külalisi kõikvõimalikest erinevatest riikidest üle maailma. Kõik tõlgiti saksa, prantsuse ja inglise keelde.
Teisel päeval toimus tervele seltskonnale mägedematk. Õhtupoolikul oli koosviibimine, kus pruutpaar jutustas koos pika ja põhjaliku slaidiprogrammiga oma kokkusaamise loo. Peab ära märkima, et esimest korda nähti teineteist Norras piiblikoolis...
Kolmandal päeval, hingamispäeval, toimus lisaks tavalistele teenistustele suur kontsert ning eriline koosolek, kus erinevad abielupaarid jagasid oma muljeid ja vaateid elule ning armastusele.
See oli üks mu elu huvitavamaid pulmaelamusi, kuigi... Kerstini ja Indreku kodumaine pulm oli ikkagi parem! :)
Sinu eriala ülikoolis oli eripedagoogika. See tähendanuks tulevikus õpetaja-ametit. Jätkad sa pärast EBS-is õppimist poolelijäänud kurssi?
Poolelijäänud kurssi võib-olla et isegi jätkan. Kuid päris kindlasti ei tähenda see magistriõpingute jätkamist Tartu Ülikoolis. Ehk õpetan ühel päeval palmi all pisikesi armsaid aafrika pisipõnne... näiteks käsi pesema. Muide, täpselt seda ma ülikoolis ka õppisin – kuidas õpetada primaarseid enesega toimetulekuoskusi isikutele, kes selles vallas erilist õpetamist vajavad. Olen kindel, et kunagi, kusagil ja kuidagi saan ülikoolis omandatut praktilisse ellu rakendada.
Kuidas tunneb noor inimene selgelt ära, milline on Jumala tahe tema elus?
„Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea!“ (Jeremija 33:3) Ma arvan, et kui hinges on tõesti siiras soov ja tahe teada saada, milline on Jumala plaan, ning kui selle pärast palvetada – näitab Jumal kätte õige tee. Kuid palvetamises tuleb olla järjekindel. „Püsivus palves on palvekuulmise tingimuseks. Kui tahame kasvada usus ja rikkamaks saada kogemusis, peame alati palvetama“ („Tee Kristuse juurde“, lk 42). Iga noore inimese jaoks peaks olema esimeseks küsimuseks oma eluplaanide tegemisel: kuidas saan ma teha midagi Jumala heaks? Asjaolud ning võimalused on erinevad. Mitte kõik ei pea misjonikooli minema. Jumal vajab tunnistajaid erinevais paigus ning töötamise viis võib olla samuti erinev. Juhtiv põhimõte peaks aga kõigil olema nagu kunagi valdeslastel: „Kõik võimed kuuluvad Jumalale ja neid kõiki tuleb kasutada ning arendada Tema teenistuseks“ („Suur võitlus“, lk 53).
Olen tänulik nende kogemuste ja võimaluste eest, mis on mulle osaks saanud siin Norras. Minu plaanide kohaselt lähen siit ära umbes aasta pärast. Üksikasjades on mu tulevik teada ainult Isale taevas. Kuidas Tema elul minna laseb, nii see läheb. Temaga ühendust hoides läheb kõik suurepäraselt! Ükskõik siis, kuidas täpselt.
