24. augustil 79. aastal ärkas Itaalias mäletamatutest aegadest tukkunud vulkaan Vesuuv ja mattis tuha ning laava alla kolm oma jalamil asuvat linna: Herculaneumi, Stabiae ja Pompeji.
“Üks hirmuäratavalt must pilv paiskus üles kõrgusesse. Pilvest väändusid välja pikad leegid ja välgud sähvisid. Oli tunda põlemise lõhna. Siis hakkas pilv alla vajuma ning meie pilkude all kattis mere, haaras endasse nii Capri saare kui ka Misenumi eelmäestiku. Hakkas sadama tuhavihma, kuigi mitte eriti tihedat.”
“Kui ma tagasi vaatasin, nägin ma rullumas meie järele paksus suitsus voogavat jõge.” See oli Herculaneumi peale vajuv laavajõgi.
“Maa seest kuuldus kõuesarnast kõminat, siis kostus verd tarretama panev ragin. Äkki lõi meri mässama ja kogu taevas mürises. Kirjeldamatult kohutav möire pani mäed hüplema ja üksteise vastu põrkuma. Mägede tippudelt paiskus üles õhku lahtist kivimassi. Tõusis tuul. See keerutas tuhapilvi põldudele ja merele, täites sellega õhku. Linnud langesid alla surnutena. Lained paiskasid välja surnud kalu.”
“Nii võimas oli see tuhavihm, et jõudis isegi Aafrika, Süüria ja Egiptuse rannikuteni,” kirjutas Dio Cassius oma aruandes keiser Titusele. “Rooma kohal täitis see õhku nii, et päike pimenes. Algul tundus, et tuhk endast suuremat ohtu ei kujuta, kuid tuhakiht aina paksenes ja lõpuks tappis see palju inimesi.”
“Kõik põgenesid, kes majast välja, kes majja peitu; kes merest kaugemale, kes merre. Kuidas aga kellelegi julgemana tundus. Herculaneumi ja Pompeji elanikud istusid parajasti teatris, kui kõik see algas. Suitsupilv pimestas õhu ja kattis paikese. Päevast sai öö, valgusest vari...”
“Me püüdsime teedelt kõrvale, põldudele põigata, et mitte inimeste jalge alla tallatud saada. Siis mattus kõik pimedusse. Oli nii pime nagu kõige pimedamal pilvisel ilma kuuvalguseta ööl. Lapsed karjusid. Naised halasid. Kostus meeste hüüdeid oma laste ja vanemate järele. Kes kaebas enda, kes teise saatust. Oli vaid üks karjete kaos. Mõned palusid surmahirmust surma. Teised ahastasid jumalate poole. Enamik meist uskus, et igavene viimne öö on saabunud, öö, mis hävitab nii maailma kui ka jumalad,” kirjeldab Plinius Secundus oma kahes kirjas seda katastroofi, milles hukkus ka tema loodusuurijast onu. Ajaloolane Tacitus on need kirjad alal hoidnud (Väljavõtted Weberś, Weltgesischichte, 1863, III,227).
Juudi ajaloolane Josephus Flavius paneb Vesuuvi katastroofist kirja järgmise loo:
“Vaevalt oli maavalitseja Felix (loe Piiblist Ap 24:24) Drusillat, kes ilu poolest silma paistis, näha saanud, kui ta juba armastusest tema vastu põlema süttis. Ta saatis end nõiana ülesandnud Küproselt pärineva juudi, nimega Siimon, (Loe Piiblist Ap 8 ptk.), kellega ta sõbrustas, Drusillat veenma, et see oma abikaasast end lahutaks ja temaga abielluks. Kui naine tõrkus, lasi ta temale öelda, et suudab tema õnnelikuks teha. Drusilla andis järele... ja abiellus Felixiga. Sellest abielust sündis neil poeg, kelle ta Agrippaks nimetas ja kes keiser Tituse ajal Vesuuvi purskes koos emaga hukkus.” (Josephus´Jüdische Altertümer, XX,7.2)
Purske tagajärjed oli ka sellepärast nii ohvriterohked, et Vesuuvi kustunud vulkaaniks peeti. Umbes 100 aastat varem kirjeldas kreeka geograaf ja ajaloolane Strabon seda paikkonda: “Üleüldse see koht asub Vesuuvi mäel, mis on peaaegu kuni tipuni ehitustest ümbritsetud. Kraatri sisemus on sile ja viljatu, väljanägemiselt tuhane. Kraatri seinad on poorsest punakast kivist, nagu tulest söödud. Arvata võib, et kord on see paik põlenud, olnud tulekraater. Kui tuli oma töö tegi, siis ta kustus.” Kraatri läbimõõt on 4 kilomeetrit.
Tänapäeval on vana Pompeij lähedusse rajatud uus linn, mis sama nime kannab ja ka vana on suures osas välja kaevatud. Mööda mäekülge tõusevad ülespoole viinamarjaistandikud ning aiad, mis 300 m kaugusel tipust asenduvad kastani- ja tammesalude ning männimetsaga.
Keiser Titus (79–81 pKr), kelle valitsuse esimesel aastal see kole õnnetus juhtus, olevat oma loomult hea inimene olnud, kes kaotatuks lugenud iga päeva, mil tal kellelegi head teha polnud õnnestunud. Ometi oli tema see, kes 70. aastal pKr Rooma sõjavägede ülemjuhatajana Jeruusalemma linna ja templi hävitas.
Kui Paulus rääkis Felixile ja Drusillale tulevasest kohtust, “ehmus Felix ja kostis: “Mine seks puhuks ära, kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!” (Ap 24:25).
“Kui nad ütlevad: “Nüüd on rahu ja julgeolek, tabab neid äkiline hukatus...” (1Ts 5:3)
