Küllap mitmed meie seast, mina nende hulgas, on juurelnud selle üle, kui palju meil tegelikult usku on. Kuidas seda mõõta ja teada saada, kas mul on piisavalt usku Jumalasse? Kas ma julgen toimida kogu mulle teada oleva Tema tahte kohaselt? Kas isegi siis, kui see tähendab millegi käegakatsutava või numbrites arvestatava ära andmist? Kas ma usun ja toimin ustavalt ka siis, kui „numbrid“ lähevad suuremaks ja mulle tundub, et ma ise vajan praegu väga seda, mille äraandmist minult oodatakse? Nendele küsimustele aitab vastust leida Kaido tunnistus.
Malakia 3:10 võime lugeda: „Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!”
See Malakia kirjakoht on tuttav kõigile adventistidele ja ka paljudele teistele kristlastele. Kord küsis minult üks kirikuõpetaja, kuidas küll adventistid saavad hakkama kümnise ehk kümne protsendi maksmisega oma sissetulekust, kuna mujal on probleem ühe protsendi maksmisega toime tulla. Ma ei mäleta enam, mida ma talle tookord vastasin, kuid praegu ütleks, et kümne protsendi andmisega kaasneb Jumala tõotus õnnistada ustavaid. Ja nii see tõepoolest on. Ma ei julge öelda, et kõik on seda kogenud, sest kahjuks mitte kõik ei ole julgenud Jumalat täielikult usaldada ning kogu kümnise Jumala varakambrisse viia, kuid ma usun, et enamus adventiste on seda kogenud ja võivad neist kogemustest rääkida.
See juhtus vist aastal 1987, kui pastor Aarne Kriisk kutsus mind enda juurde ja rääkis, et keegi on andnud raha kellegi toetamiseks, kes tegutseb koguduse töös. Ta pakkus seda raha mulle ja ütles, et ma müüks oma vana auto maha ning ostaks uuema. Tol ajal ma olin tegev kirikute ja palvemajade remontimisel ja seetõttu oli vaja iga nädala algul sõita kodunt välja ja nädala lõpuks koju tagasi. Ilma autota oleks see olnud päris keeruline. Nii ma siis müüsin oma vana auto, võtsin vastu pakutud raha ja panin sellele veel juurde, nii et kokku sai kümme tuhat rubla.
Ma sain teada, et pastor Raivo Kaasik plaanib samuti uut autot osta ning ta kavatseb koos Lobjakas Hillariga sõita Leningradi või Murmanski, kuna seal on autod odavamad. Nii ma pakkusin ka end nendega kaasa minema. Kuid see sõit lükkus mitu korda edasi mingitel põhjustel, mis tegelikult ei olnud õiged põhjused. Mina teadsin, mis oli tegelik põhjus – see olin mina! Asi oli selles, et ma teadsin, et ma pean ära andma kümnise auto ostuks saadud raha pealt, kuid mul oli liiga vähe usku, et seda teha. Jumal mõjutas mind, aga mina võitlesin vastu. Ma kartsin, et mul ei jätku siis auto ostuks. Ma ei mäleta enam, kui kaua see võitlus minu sees käis, kuid mäletan, et sõit lükkus edasi rohkem kui ühe korra. Kuid Jumal võitis ja ma otsustasin kümnise ära anda. Ma häbenesin seda avalikult teha ja seetõttu jaotasin tuhat rubla kahte ümbrikusse, kirjutasin juurde, et see on kümnis, kuid ei kirjutanud oma nime.
Ja seejärel Jumal avas tee. Kõik takistused olid kadunud ning me asusime kolmekesi rongiga teele Leningradi poole. Meie eesmärk oli sealt edasi sõita Murmanski, kuid kõik piletid olid välja müüdud ja meie plaan muutus. Me leidsime samal õhtul Leningradis kasutatud autode müügiplatsi, kuid sealne valik oli üsna kesine, sest oli esmaspäev. Suurem äri toimus seal nädala lõpus. Kuna Raivo oli pastor ja nädala lõpus toimus tol ajal mitu jumalateenistust, siis ei olnud meil võimalik nädala lõpuks ära sõita. Nii olimegi jõudnud Leningradi autot ostma kõige ebasobivamal ajal. Kuid Jumalal on oma plaanid, mida me sageli ei mõista enne, kui need teoks saavad. Kasutatud autode müügiplatsi ääres oli müügikuulutuste tahvel, kus oli kuulutus, milles pakuti müüa poolteise aasta vanust autot koos haagisega. Hind oli täpselt kümme tuhat rubla. Kuna Raivo seekord omale soovitud autot ei leidnud, siis ta laenas mulle puuduoleva raha ja me sõitsime koju tagasi minu uue kasutatud autoga, millel oli lisaks haagis järgi, mis samuti hiljem osutus vajalikuks laagri varustuse vedamiseks.
See oli aeg, mida tänapäeva noored ei ole näinud. Siis oli kõik defitsiit, autod samuti. Minu jaoks oli see auto tõeline Jumala õnnistus. Samuti kogesin ma selle kaudu veelkord Malakia kirjas oleva Jumala tõotuse paikapidavust. Ja see ei olnud minu jaoks viimane kogemus.
Kui mõni adventist on öelnud, et Jumal pole talle midagi andnud, siis on asi pigem selles, et ta pole seda märganud. Ellen White on kirjutanud, et iga meie hingetõmme ja südamelöök sõltub Jumalast, aga meie mõtleme mõnikord, et oleme ise oma jõuga midagi saavutanud. Ma võin selliseid lugusid palju rääkida ja olengi neid rääkinud ning kirjutanud. Ma ei mõista, miks paljud ei näe Jumala juhtimist või ei taha sellest rääkida. Need läbielud kinnitavad rääkijate endi usku ja samuti kuulajate ning lugejate usku. Ka mul juhtub, et ei märka iga päev Jumala juhtimist ning kaitset, sest olen keskendunud millelegi muule. Ma olen palunud Jumalat, et Ta avaks mu silmad ja näitaks mulle, kuidas Ta minu elus tegutseb, et mul oleks millest rääkida, ja Ta on mu soovi täitnud.
Ellen White on kirjutanud, et meie tunnistused Jumalast inimeste ees austavad Teda ka siis, kui me räägime ühte kogemust mitu korda. Austagem siis Jumalat oma suuga ja sulega. Tänapäeval küll suuga ja arvutiga või mõne nutiseadmega!
Kaido Kask
Realistlikult mõtlevale inimesele on raske selgitada, kuidas 90% saab olla palju rohkem kui 100%. Kui see inimene aga toimib nii, nagu Jumala Sõna ütleb, siis ta kogeb taevaluukide avanemist ja küllastuseni välja kallatavaid õnnistusi. Ja 90% koos Jumala õnnistusega on tunduvalt rohkem kui 100% ilma Jumala õnnistuseta. Jumal pole vaene, et peaksime Teda kuidagi oma piskuga toetama, Ta tahab, et me tunnistaksime enda sõltuvust Temast ja märkaksime tänulikult seda, mida Ta teeb ja milline Ta on. Peale selle kogeb iga Jumalale ustav laps rahu ja rõõmu Jumala tahtes olemisest.
Kui me aga otsustame numbrite maailmast ja rahas mõõdetavast kaugemale ja kõrgemale vaadata ning oma usule Jumalasse niiviisi kinnitust otsida, siis Jumal ise on kõige suurem kinnitus, mille võime saada. Tema mõõtmatu ja igavesti kestev armastus meie vastu ilmneb Tema Poja andmises meile. See on kingitus, mille väärtust keegi meist mõõta ei suuda, kuid võime pisut mõista, kui lubame Tal meile avada just samasugusel kevadisel ajal, nagu praegu, ühel künkal Jeruusalemma lähedal aset leidnud sündmusi. Jumala Poeg kannatas ristil täiesti ülekohtuselt meie pattude lepitamiseks ja meie päästmiseks igavesest surmast. Jumalal oli üks ainus Poeg ja Ta andis Tema täiesti meile. Mitte 10%, vaid kõik 100%.
