Eelmise aasta veebruarist saati on minu meediatarbimise harjumused üsna suurel määral muutunud. Varem ei vaevunud ma ajalehti ega uudisteportaale eriti lugema ja kuulsin olulisematest sündmustest enamasti teistelt inimestelt. Nüüd aga avan hommikul kohe pärast ärkamist telefonist uudised ning viin end kurssi sellega, mis toimub Vene-Ukraina sõjas ja Eesti poliitmaastikul. Sedasi iga päev uudiseid lugedes olen tähele pannud, et nii sõjas kui ka poliitikas paistab enamik inimesi olevat meedia põhjal jaotunud kolme leeri – Ukraina pooldajad, Venemaa pooldajad ja rahu pooldajad.
Sarnast jaotust võib näha muudelgi elualadel. Kui uudisekünnist ületab mõni perevägivallajuhtum, on asjasse otseselt mittepuutuvate isikute, näiteks naabrite ja sõprade hulgas nii ohvri toetajaid, vägivallatseja kaitsjaid kui ka kodurahu eest seisjaid. Koolikiusamise korral asub osa pealtnägijaid kiusatu poolele, osa õigustab kiusajat ning mõni soovitab kiusamisest mitte välja teha, eeldades, et lõpuks kiusaja tüdineb ja pinged lahtuvad. Kus iganes inimestele ülekohut tehakse, seal tunneb keegi kaasa rõhututele, keegi pooldab rõhujaid ja keegi muretseb peaasjalikult rahu säilimise pärast.
Kolmanda rühma, nii-öelda rahutegijate eesmärk näib esmapilgul olevat üllas – konflikti summutamine, et vältida edasist vägivalda ja hoida ohvrite arvu minimaalsena. Sellist lähenemist toetatakse sageli ka koguduses. Ütles ju Jeesuski oma järgijatele, et kui neid lüüakse vastu paremat põske, pööraku nad ette teine, ning õhutas inimesi mitte teiste üle kohut mõistma, vaid laskma Jumalal tegutseda. Jeesuse surma, mida kogu kristlik maailm sel kuul meenutab, nähakse aga rahumeelsuse ülima avaldusena, mis viis lõpuks vägivallatu võiduni. Ka mina ei poolda vaenu õhutamist ega kakluste otsimist, vaid usun, et tüli tekkides tuleks esmalt alati mõelda, kas olukorda on kuidagi võimalik rahulikult lahendada. Nii mõnigi kord on vägivallatu vastupanu andnud üle ootuste häid tulemusi, toonud ohvritele liitlasi ning pannud isegi rõhujaid oma eesmärke kaaluma ja ümber hindama.
Samas peitub iga hinna eest rahu nõudmises minu meelest üks üpris suur oht. Niisuguse mõtteviisi toetajad armastavad tõsta end vaenutsevatest pooltest kõrgemale ja rõhutada seda, et Jumala ees on kõik inimesed võrdsed ning maailma ajalikud mured on igavikuga võrreldes tühised. Loomulikult on hea hoida alati meeles Jumala kõikihõlmavat armastust ja inimlike hädade kaduvust ning sellest lähtudes püüelda inimestevahelise lepituse ja rahu poole. Kuid käitumistasandil tähendab rahu asetamine kõigest muust ettepoole häirivalt tihti seda, et inimene pöörab ohvrile selja ja toetab kurjategijat. Õpetaja, kes soovitab koolikiusamise all kannataval õpilasel toimuvast mitte välja teha, ei aita kaasa lahenduse leidmisele, vaid julgustab kiusajat oma tegevust jätkama. Heasoovlik nõuandja, kelle meelest peaks perevägivalla ohver hoiduma teise poole provotseerimisest, õigustab kaudselt vägivaldse pereliikme käitumist. Poliitik, kes õhutab inimesi näitama relvastatud konflikti osas üles erapooletust, täidab tegelikkuses ründaja eesmärke. Niipea, kui abstraktne rahuidee muutub kannatavatest inimestest tähtsamaks, saab rahutegemisest hoopis probleemi kinnimätsimine, ebaõiglase olukorra kinnistamine ja ohvri kannatuste süvendamine.
Sedasorti eelkirjeldatud „rahutegijatel“ on enamasti (kui mitte alati) üks ühine joon – nemad ise ei ole ohvrid. Kui probleem neid üleüldse puudutab, siis kaudselt ja sageli üpris vähesel määral. Sääraselt võrdlemisi turvaliselt positsioonilt on kerge käsitleda teiste kannatusi üksnes teoreetilise arutlusobjektina ning öelda, et vägivald ei lahenda vägivalda, vaevumata seejuures toimuva üle sügavamalt järele mõtlema. Võib ka juhtuda, et nõuandja peab end ekslikult ohvriga sarnases olukorras olevaks: näiteks arvas Mahatma Gandhi, Briti võimu vastase vägivallatu iseseisvusliikumise juht Indias, et juudid oleksid pidanud teise maailmasõja aegsele holokaustile reageerima kollektiivse enesetapuga ja ärgitama saksa rahvast niiviisi Hitlerile vastu hakkama1. Seejuures ei võtnud ta aga ilmselgelt arvesse tõsiasja, et meetod, mis oleks kindlasti mõjutanud (võrdlemisi) demokraatlikku Suurbritanniat, ei oleks toonud kuigi suurt kasu natsi-Saksamaa totalitaarses ühiskonnas2. Erinevalt Suurbritannia tegevusest Indias ei olnud Hitleri ega tema toetajate sooviks juute orjastada ja nende tööjõust pikaajalist kasu lõigata, vaid leida juudiküsimusele lõplik lahendus – hävitada juudid täielikult kõigist Saksamaa kontrolli all olevatest piirkondadest. Niisiis oleks juutide üleüldine vabasurma minek üksnes selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidanud.
Kristlased kipuvad lisaks eelnevale ajama omavahel segi andestust– mis on iseenesest suurepärane kristlik väärtus – ning allaandmist ja pimedat usaldust. Palju kergem on pidada moraalijutlust andeksandmisest inimesele, kellele liiga tehakse, kui tegutseda ülekohtu lõpetamise nimel. Nõrgemat on alati lihtsam rünnata kui tugevamat, seetõttu on väga mugav jätta kurjategija roll kahe silma vahele ning mõista hukka ohver, kes pikendab konflikti sellega, et püüab ennast kaitsta.
Siinkohal oleks huvitav pöörata tähelepanu sellele, kuidas käitus Jeesus inimesena maa peal elades. Ühest küljest ei tegelenud Ta ühiskonnas vaenu ega mässu õhutamisega, vaid püüdis viia sõnumit Jumala armastusest kõigi inimesteni. Teisalt ei jäänud Ta vaikides pealt vaatama, kui kedagi halvasti koheldi, ega pannud ammugi mitte inimestele süüks seda, kui nad ülekohtule vastu astusid. Selle asemel kaitses Jeesus ebaõigluse ohvriks langenud inimesi nii sõna kui ka teoga. Ning kui näiteks abielurikkumiselt tabatud naise juhtumit või Jeesuse jalgu võidva Maarja tegevuse õigustamist saab kergesti liigitada vägivallatuks vastupanuks, siis Jeruusalemma templi puhastamine on selles osas juba tunduvalt keerukam olukord. Samuti ei pööranud Jeesus ette teist põske, kui ülempreestri sulane Talle enne ristilöömist toimunud ülekuulamisel kõrvakiilu andis, vaid küsis hoopis sulaselt tolle teguviisi kohta selgitust (Jh 18:22, 23).
Ka oma sõnumit edastades oli Jeesus mõnikord üpris terav ega pehmendanud väljaöeldut selleks, et iga hinna eest vastuolusid vältida. Luuka evangeeliumis kirjeldatakse, kuidas sünagoogis Jeesuse kõnet kuulanud inimesed tahtsid Teda mäerünkalt alla tõugata (Lk 4:29). Johannese evangeeliumis võtsid Jeesuse vestluskaaslased kahel korral maast kive, et Ta nendega surnuks visata (Jh 8:59 ja Jh 10:31). Kuigi Jeesus ei otsinud kellegagi sihilikult tüli, ei tundunud kokkupõrgete ärahoidmine Tema jaoks eriti tähtis olevat. Ta teadis, mis oli Tema maapealse töö eesmärk, ega lasknud sellel rahutegemisse mattuda.
Taoline muster iseloomustab Jumala tegutsemist kogu Piibli jooksul. Jumal on väga pika meelega ja otsib alati ennekõike rahulikke lahendusi. Samas võib Ilm 12:7 lugeda, et kui Saatan alustas mässu Jumala vastu, ei lasknud Jumal tal rahus tegutseda, vaid „taevas tõusis sõda“. Ka ei andnud Jumal inimkonda pärast pattulangemist rahumeelselt Saatanale üle, vaid oli valmis inimeste eest surmani võitlema. Tema peamine eesmärk on olnud kurjuse ja vägivalla lõpetamine ning Ta ei ole lasknud rahutegemisel seda takistada. Suuremat pilti vaadates ei meenuta Jeesuse surmgi enam kuigivõrd vägivallatu vastupanu ülimat eeskuju; rahulikku alistumist saatusele ja Saatanale. Pigem paistab tegu olevat strateegiaga – Jeesus tõi end lahingus ohvriks, et võita seeläbi sõda ning päästa inimesed Saatana küüsist ja patu rõhumise alt. See võit saab lõplikult kinnitatud Jeesuse teisel tulekul, kui kõik kurjus hävitatakse ning õiglus ja rahu maailmas igaveseks taastatakse.
Ühest küljest ei poolda ma probleemide lahendamist vägivaldsel teel, vaid usun, et kristlased peaksid kõigiti püüdma kasutada rahumeelseid meetodeid. Teisalt leian, et maailmas ebaõiglust märgates ei peaks kristlane mõtlema mitte niivõrd sellele, kuidas tuliseks kiskunud konflikti kiiresti maha jahutada, vaid märkama inimesi, kellele liiga tehakse, ja toetama neid õigluse jaluleseadmisel. See ei pruugi alati tähendada aktiivset võitlemist – tihti on palju abi sellestki, kui loobuda ennast kaitsva ohvri hurjutamisest. Praegu, kui kristlik maailm tähistab Jeesuse võitu Saatana üle ja inimeste heaks, oleks eriti kohane pöörata tähelepanu neile, kelle elu ja turvalisus mingisuguse ebamäärase rahu tõttu ohvriks tuuakse, ja andma endast parim, et ebaõiglust vähendada. Ning sedasi, õiglase rahu nimel tegutsedes, astub kristlane välja passiivse rahunõudja osast ja saab tõeliselt rahutegijaks.
