Ühes südamlikus mõtiskluses, mille ma noore kristlasena kusagilt leidsin ja mis mulle ikka aegajalt meenub, on mõte, et kõikjal, kus me käime, järgib meid Kuninglik Vari. See on üks viis, kuidas kirjeldada Jumala kaitset, mida me enamasti ei märka ja millest enamus inimesi sellel maal isegi teadlikud ei ole. Vari, mis meiega kaasas käib, sobib kirjeldama Jumala kohalolekut meie elus. Pilves ilmaga me varju ei näe ja vahel raskuste või mure pilve sees olles unustame Jumala kohaloleku, mis meid varjuna järgib. „Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted …. Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale,“ (Ps 139, salmid 2 ja 5) ütleb Taavet. Kuna Jumal teab ette, mida me tegema hakkame, saab Tema ka kaitse ette valmistada. Hea on teada, et Jumal mitte üksnes ei tea, millal me istume või tõuseme, vaid Ta saab ka juhatada meid õigel ajal istuma, tõusma, tulema ja minema, et meid häda eest hoida. Just sellest kirjutab Mariel oma värskes Jumala armastuse tundmaõppimise kogemuses.
Päev algas nagu iga teinegi – ärkasime pisipojaga koos, rääkisime armsasti juttu ja palvetasime abikaasaga päeva Jumala kätesse. Kuna minu poeg Eeden ei maganud öösel hästi, olin väsinud ja eriti midagi teha ei jaksanud. Jõudis kätte õue mineku aeg. Eeden jääb tavaliselt kärutades kiiresti magama ja seetõttu otsustasin jalutada väiksema ringi, et saaksin pärast kodus toidu kiiresti valmis teha ja puhata.
Päris tihti kuulan ma jalutades mõnda jutlust, et mõtted Jumala poole suunata, kuid seekord olid kõrvaklapid Miku käes ja nii ei jäänud mul muud üle kui omi mõtteid mõlgutada. Kuna väsimuse tõttu jäi mu hommikune Piibli lugemine ära, igatsesin eriliselt tunda Jumala armastust minu vastu. Palvetasin: „Jumal, palun ütle mulle täna, et Sa armastad mind!” Ma ei kahelnud selles, et Ta armastab, sest ma tean, et Ta armastab mind väga palju! Nii nagu mu kallis abikaasa mulle pidevalt ütleb, et armastab mind, kuigi ma seda tean, tahtsin seda kuulda ka Jumalalt.
Päris tihti olen kogenud Jumala armastust looduses. Näiteks kuulen linnukest laulmas, jään seda kuulama ja siis meenub salm: „Teie olete enam väärt kui palju varblasi!” (Matteuse 10:31) Või hoopis märkan lillekest tee ääres ja mõttesse tuleb kirjakoht mäejutlusest: „Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!” (Matteuse 6:28–30) Ootasin põnevusega, kuidas Jumal mulle täna ütleb, et Ta mind armastab. Jõudsin koju, kogemata Jumala armastust loodusse. Olin natuke pettunud, aga teadsin, et päev pole läbi ja Tal on veel aega seda mulle öelda.
Paar päeva tagasi tegin sellel aastal esimest korda süüa abihoone köögis, mida tavaliselt kasutatakse kevadest sügiseni. Kuna tänagi tundus ilm veidi soojem, mõtlesin sinna kokkama minna. Avastasin, et hommikusöögist oli päris palju alles jäänud ning suurt pingutust ette võtma ei pea. Ausalt, ega ma väga ei viitsinud ka. Abihoone asemel seadsin sammud hoopis voodi poole, et enne söögi valmistamist veidi puhata. Järsku kuulsin õues suurt raksatust. Miku vanaisa oli abihoonesse autoga sisse sõitnud. Hoovi keerates takerdus tema jalg pedaali taha, mille tõttu ta ei saanud pidurit vajutada. Tänu Jumalale ei olnud hoog nii suur, et vanaisa ja autoga midagi oleks juhtunud! Aga abihoone vana sein vajus sisse ja selles väikeses ruumis olid kapid pilla-palla. Mõni hetk hiljem mõistsin, et mina oleksin võinud olla seal kappide all. Värisesin aukartusest, sest see oli see, kuidas Jumal mulle täna ütles, et Ta armastab mind!
Elu, mis meile antud on, on nii õrn. Me ei tea, mis järgmine hetk tuua võib. Aga Jumal pakub meile oma Pojas igavest elukindlustust. Haarakem sellest kinni! „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” Aamen!
Mariel Allak
Oma Poega meile andes on Isa teinud meile hindamatu väärtusega kingituse. Meil on võimalik seda kingitust usus vastu võtta. Ja usk, millega seda kingitust vastu võtta, on ka Jumala tegu, nagu loeme Jh 6:29: „See on Jumala tegu, et te usute temasse…“ Sellest näeme, et Jumal on meid kõigega varustanud ja see kõik ootab vaid meie poolt vastu võtmise otsust.
„Elu, mis meile antud on, on nii õrn,“ kirjutab Mariel ja ainus viis end turvaliselt tunda on anda ennast koos oma õrna eluga väga kindlatesse kätesse – Jumala kätesse, kes meid koos oma meile kingitud Pojaga tahab ja saab hoida. Kirjast heebrealastele võime lugeda, et me oleme „surma kartusest kogu elu kinni vangipõlves“ (vt Hb 2:15) – kuni Kristus meid oma naelaarmidega kätele ei võta ja surmahirmust ei vabasta. Tema armastus on „tugev nagu surm“ (vt Ül 8:6) ja meie eest surma minnes on Ta näidanud, et Tema armastus meie vastu ei lõpe. Õigupoolest elame me iga oma eluhetke tänu Tema elule ja surmale. Paulus kirjutab Rm 5:18: „Nõnda siis, nagu üks langemine (Aadama langemine) on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine (Kristuse õiguse täitmine) kõigile inimestele elu õigustuseks.“ Meil kõigil on õigus elada täna ja homme ja ülehomme Tema tõttu, selle tõttu, mida Tema tegi. Enamus siin maal elavatest inimestest ei tea seda või ei oska seda hinnata. Kui meie seda teame, on meie kohus ja eesõigus sellest rääkida, et kuuljate süda võiks hakata Temale tuksuma. Peale selle on Tema meie eest surma minnes saanud meie jaoks surma võitjaks. Ja isegi siis, kui meie süda peaks ühel hetkel seiskuma, kestab see paus ülestõusmise hommikuni, siis lööb meie süda jälle. Siis on surm neelatud võidusse!
