Jumal kingib meile järjest kogemusi, et me Tema kohalolu ja armastust märkaksime ning see meie usku kinnitaks, ja saadab meid siis tunnistusega teisi kinnitama. Kui me sel uuel aastal läbi oma päevade astume, on hea meeles pidada ja jagada ka seda, mida eelnevail aastail oleme kogenud, ja kinnitada, et seesama armastav Jumal, kes meid seni on juhatanud, ei ole oma suhtumist meisse muutnud. Eelnevat kogemust kaasas kandes astume igasse uude olukorda julgemalt ja usklikumalt.
Seda aastat siin rubriigis alustame ka ühe eelmise aasta lõpupoole aset leidnud looga, mis peaks une silmist ja hingest välja raputama ning panema meid oma ülesande peale endisest tõsisemalt mõtlema.
Toon siia tänu kogemuse eest, mis mind sügavalt puudutas.
Ühel hommikul ärkasin sellise enesetundega, nagu oleksin trammi alla jäänud. Palavik, jõuetus, pea huugas valust ja suutsin vaevu silmi lahti hoida. Abikaasa äratas mu koos palvetamiseks ja nii palusin all elutoa põrandal, et Jumal annaks jaksu ja selgeid mõtteid – midagigi! Et Ta annaks mulle Tema enda mõtted, sest Tema teab, mida paluma peame ja mida just praegu vaja on. Senini oli pea tühi ja suutsin vaevu ärkvel olemist taluda. Palvetades tuli korraga jaks ja mõtted hakkasid jooksma. Nii kui tunnine palveaeg oli läbi, vajusin unne ja ärgates oli veel hullem, suure osa päevast magasin lihtsalt rammetuna palavikus maha.
Mõtlesin, kuidas ma järgmisel hommikul palvetama saan. Kas tõesti jääb see üks kord nüüd vahele? Aga tahtsin nii väga, et ei jääks vahele. Palusin Jumalat appi, sest sain aru, et inimlikult ei peaks mul selleks hommikuks mingit jõuvaru olema. Aga hommikul ärkasin selge peaga ja jaksu oli nagu enne haigestumist! Ei palavikku, ei köha! Nii kui palve läbi, tuli raginaga köha tagasi ja enesetunne hakkas jälle kehvenema. Enne hommikust lastele piibliloo lugemist vajus hääl taas täiesti ära. Palvetasin ja taas andis Jumal piibliloo ja sellega seotud kogemuse tarvis täpselt vastava koguse häält ja jaksu!
Miks sellest siin kirjutan? Sest hakkasime abikaasaga mõnda aega tagasi ühe küllalt suure, aga konkreetse ala pärast palvetama. Põhjuseks see, et avastasime, et selle suure ala peale siin Norras, kus meiegi elame, on ainult mõni üksik väike kogudus. Oleme abikaasaga minu tervise ja kolme lapse taustal kogudusest eraldi siin saarel, ka meie mandril olev kogudus on tilluke. Abikaasa tegi ettepaneku, et kuna oleme selle suure ala vaimuliku misjonitöö suhtes äbarikud ja pealegi vaimulikult magamas (tähendamissõna 10 neitsi kohta ütleb, et kõik 10 jäid magama!), siis palvetada saame ju küll! „Palvetame nii kaua, kuni(!) saame vastuse – olgu see või mitu aastat,” oli abikaasa otsus.
Kuna kella 5-st palvetama tulles avastasime end vahel koos lastega elutoast, siis abikaasa pani ette tulla alla korrusele juba kell 4 – seega tund aega varem. Minu esimene vastus oli kindel ei. Mitu aastat kell neli ärgata? Kell neli on öö! Olin selleks hetkeks juba kuid hommikuti normaalsel ajal unise ja väsinuna ärganud ning ei saanud aru, kuidas neljast ärkamine seda kuidagigi leevendada võiks. Niisiis võtsin mõtlemisaega, enne kui abikaasale vastasin.
„Kallis Jumal,” palusin, „Sa tead, et ma lihtsalt ei ole võimeline igal hommikul kella neljast ärkama! Kui see on Sinu tahe, ma teen seda puhtalt usus – aga anna mulle selleks siis ka jõud. Minul minu pisikese peaga seda pole. Näita mulle oma tahet. Kui see on Sinu tahe, et palvetame, pQalun anna mulle prohvetlikke unetunde, et saaksin une täis ka vähema arvu unetundidega!”
Te vist juba aimate Jumala tahet. Jumal mitte ainult ei andnud selleks jaksu, Ta hakkas mind ka pisut enne kella 4 äratama, nii et selleks kellaajaks oli pea kenasti selge! Seejärel mõtlesin eneses, et huvitav, kui haigeks peaksin jääma, kuidas ma siis seda jaksan. Nagu eespool kirjutasin, siis paaril hommikul sain ka sellele vastuse! Ühel hommikul saime vastuse ka sellele, kuidas Jumal meid äratab, kui abikaasa või mina abikaasa telefoni hommikust äratuskella-värinat ei kuule. Kui abikaasa siin mõnda aega tagasi majaseina parandas, tegi ta pikemad päevad kui muidu ning oli tavalisest rohkem väsinud. Me kõik olime. Too hommik helises telefon häälega. Abikaasa võttis telefoni ja tahtis häält maha võtta, aga telefon näitas, et häält polegi peal – ainult vibratsioon. „Oleksin kindlasti vibratsiooni lihtsalt maha maganud,“ nentis abikaasa tänulikult, kui taaskord alla korrusele palvetama läksime.
Lisaks sellele on Jumal andnud mulle nii füüsilist jaksu kui hingejõudu, mida mul enne selle palvetöö täitmist polnud. Ja rahu. Ja helgust. Ja kogemusi. Ta on hakanud oma Sõna eriliselt avama! Peale seda on ühte meie pisikesse mandrikogudusse hakanud inimesi tulema! Viimane kord oli kirik, kus muidu oli peale meie vaid ühe käe sõrmedel inimesi, rahvast täis!!! Ma isegi ei tunne neid! Ja kirikus oli nii hea olla, et meie poeg oli õnnetu, et ainult tund aega oli veel teenistust. „Ma tahan terve päeva siin olla!” ütles ta.
Kui abikaasaga selle palveväljakutse vastu võtsime, siis Jumal tegi kohe alguses meile selgeks, et see ei tohi olla meie egolugu – et meie tegime ja meie olime vägevad ja meie tõime inimesi kogudusse. Jumal ütles, et siin pole midagi tegemist meiega, see on Tema lugu!
Tema teeb ja Tema toob! Ja et need kirikusse tulnud inimesed ei tohi kunagi saada kellegi medaliks, saavutuseks – nad on Jumala medaliks ja Tema saavutuseks! Sest Tema armastab neid ja Ta tahab kinkida Tema Poja Kolgata ohvri kaudu igale ühele oma sügava sõpruse ja igavese elu!
Teiseks andis Jumal meile arusaamise, et me ei paluks inimeste kogudusse liitmist meie endi pärast – et meil oleks tore ja vahva rahvast täis koguduses käia, vaid et kui Ta neid sinna saadab, siis ainult ja veelkord sellepärast, et nood inimesed ise ei saaks hukka, vaid et neil oleks igavene elu.
Need hommikud on õpetanud meile abikaasaga kahte asja. Esiteks, Jumal tahab, et me palvetaksime konkreetsete alade pärast ja seda püsivalt, regulaarselt osaduses olles. Teiseks, Ta tahab seda seetõttu, et inimesed, kes elavad pimeduses, saaksid valguse kätte – et ükski ei libiseks Tema lunastusplaanist välja seetõttu, et meie (kell 4) nii füüsiliselt kui vaimulikult sügavalt magame.
Kas see on lihtne? Ma ei tea, kuidas teil on, aga minul ei ole see siiani alati lihtne, aga siis meenutab Jumal mulle palvet, mille Ta esimesest hommikust alates südamele pani: „Kallis Jumal, Sa tead, kuidas ma armastan magada! Aga veel rohkem armastan ma neid inimesi sellel suurel alal! Ma ei taha, et ükski neist hukka saab, sellepärast, et mina magan.”
Ja nii annab Ta meile jaksu – üks päev korraga.
Mulle tundub aina enam, et Ta kohe väga igatseb meie püsivat palveelu meie koguduste vaimuliku seisukorra pärast, hilise vihmaga kastmise pärast, Püha Vaimu väljavalamise pärast. Inimeste Babülonist välja toomise pärast. Ta vajab vaid meie jah-osa. Ülejäänud teeb kõik Tema! Tema annab jaksu palvetamiseks,
Tema annab tarkust, mida igal hommikul paluda (nii nagu Piibel ütleb, et me ei tea ise, mida paluda), Tema annab osaduse ja Püha Vaimu! Tema hakkab inimestes ja ka meis endis tööd tegema. Tema toob oma kadunud lapsed koju tagasi! Tema teeb kõik!
Kellel vähegi südamel, armsad, palvetame koos Püha Vaimu väljavalamise eest – igaüks nii nagu Jumal südamele annab – kes eraldi, kes kahekesi, kes kolmekesi, kes koos terve kogudusega! Olen veendunud, et Jumal saab niimoodi meie ellu tuua kõik need vägevad lood ja päästed inimestega, mida Ta juba ammu on igatsenud realiseerida! Palvel on vägi, armsad. Meie endi kogemus on seda ainult kinnitanud!
Ilusat aastat käsikäes Isaga!
Tänulikud Kristi & Timo Taidla
Enne kui Kristi ja Timo kogemus minuni jõudis, mõtlesin, et kirjutan seekord kahest Õnne Kivinurme ja minu ühisest kogemusest Jumala teenimisel. Kui hakkasin siis Kristi ja Timo saadetud lugu lugema, siis märkasin, et nemad tunnistavad muu hulgas ka samadest asjadest, mis mul mõttes olid.
Nimelt meie Õnnega pidime ühel pühapäeval Pereraadios saadet tegema, kuid reedel saatis Õnne mulle sõnumi: „Saan ainult vaevaliselt sosistada, seetõttu ei saa ka helistada, vaid kirjutan.“ Selle peale meenus mulle üks aastatetagune kogemus. Mina pidin tookord korraldama hingamispäevast misjonikoosolekut Tallinna kirikus ja Õnne oli üks neist, kes pidi sel koosolekul oma tunnistust jagama. Peale Õnne pidi veel üks inimene oma tunnistuse andma, kuid ta ei saanud seda teha. Kui Õnne sel hommikul kirikusse tuli, ei suutnud ta muud kui sosistada ja paistis, et sel koosolekul polegi ühtki rääkijat. Ma ei mäleta, kuidas täpselt me sellele otsusele jõudsime, igatahes otsustasime, et Õnne läheb usus pulti. Õnne läks ja kui ta rääkima hakkas, oli tal hääl tagasi. Kui ta oli oma osa teinud, oli hääl jälle kadunud.
Üks päev enne saate tegemist kirjutasin sellele vanale kogemusele toetudes Õnnele: „Vaatame usus homseni, mäletad, ükskord tuli Sul hääl tagasi…“ Ja pühapäeva hommikul oligi hääl olemas ja me saime saate valmis, seegi kord läks tervis peale salvestust jälle viletsaks.
Hiljuti lugesin Philip Neri mõtet, mis just sarnaste olukordade puhul kehtib: „Heida end Jumala käte vahele ja sa võid olla väga kindel selles, et kui Tema sinult midagi tahab, teeb Tema sind selle töö jaoks sobivaks ja annab sulle selleks jõu!“
Ühel mehel oli raske hommikuti tõusta ja seetõttu oli tal äratuskell kuidagimoodi raadioga ühendatud. Kui ta kellahelina peale ei ärganud, hakkas raadio mängima. Ühel hommikul äratuskella ignoreerides kuulis ta tööle hakanud raadiost laulu, millel olid umbes sellised sõnad: „Jeesus tõusis hauast üles ja sina ei saa voodist üles!“ Selle peale oli mees hetkega püsti. Ärme siis meie ka palveaega maha maga!
Olgu see aasta enda Jumala käte vahele heitmise aasta, et Tema saaks igaüht meist kasutada oma tahte elluviimiseks. Tema tahe on päästa inimesi vaevadest, hädadest, koormatest, patust ja Ta on oma Poega meie eest surma andes näidanud, kui tõsiselt Ta seda päästmist võtab. Meie palved võimaldavad Talle ligipääsu meile endile ja veel paljudele, kes ise paluda ei oska või ei taha.
