Mina ei tea, mis mõtted tekivad lugejal kaaskristlaste kogemusi lugedes, aga mina saan neid kogemusi palvete saatel kotikesse kokku korjates alati mõne usku kinnitava vaimuliku kogemuse. Nii ka seekord, kui avastasin, et küll ühest perest, aga üksteisest täiesti sõltumatult saadetud kogemused sobivad teemalt täiesti kokku ning sel moel ka üksteist kinnitavad. Ja nii on seekordne läbiv teema: me peame palvetama üksteise ja kõigi inimeste eest, kellega kohtume.
Jeesusega koos
Soovin teiega jagada oma kogemust sellest, kuidas Jumal õpetas mind püsivalt palves olema. Pastor Mark Finley on ühes oma jutluses öelnud, et „meie tänane päästekogemus ei taga meile homset päästekogemust”. Noore kristlasena vaevas mind tükk aega mõte sellest, kuidas minu suhe Jumalaga peaks olema kogu aeg püsiv ja lähedane, mul oli sellest väga raske aru saada, kuidas ma peaksin iga päev abikaasa/laste/toimetuste/kohustuste jne kõrvalt kogu aeg Temaga suhtlema ja ühenduses olema.
Sellepärast sain palvetades selge vastuse (kuigi mul läks sellest arusaamiseks ikka päris tükk aega), kuidas saan oma elu selliselt muuta, et mul oleks Temaga iga päev lähedane ja püsiv suhe. Lugu sai alguse eelmise aasta sügisel, kui olin otsinguil, kuidas ma siis saan oma ellu rohkem Jumalat siduda. Abikaasa oli parasjagu soetanud lasteraamatute seeria „Venner for livet” („Sõbrad kogu eluks”), mis on Norra adventistide seas väga populaarne juba aastast 1982. Ilusad värvilised pildid ja sügavamõttelised lood lummasid ka meie lapsi nii, et noorem poeg palus mul üht lugu lugeda unejutuks peaaegu kaks kuud järjest. Lugu, mida poeg minult palus, oli Jumala vastus minu palvele. Ja mul läks sellest arusaamiseks tervelt kaks kuud.
Lugu, mis selles raamatus on kirjas pealkirjaga „Laste sõber”, on lugu Jeesusest, kes käis ja jutlustas rahvale Jumalast ja oli selle kõige juures lastega eriline sõber nii, et lapsed teda siiralt armastasid ning Talle igale poole järgnesid. Lugu jätkub eesliga Jeruusalemma ratsutava Jeesusega, kes seisatab üleval mäe otsas ning vaatab uhke ja samas igatseva pilguga alla Jumala templi peale. Kaks kuud oli möödunud, kui mul lõpuks pirn põlema lõi ja ma aru sain, et see tempel olen MINA. Jeesus, kes on üleval taevas ja vaatab alla minu peale ning näeb minus enda loodud hinnalist templit. Ja mida nägi Jeesus templis, kui Ta sinna jõudis? Seal olid rahavahetajad, tuvimüüjad, lambamüüjad ja paljud teised ning seal oli selline lärm, mis ei olnud pühakojale päris kindlasti mitte kohane. Ma sain aru, et ka see olen MINA. Mis on minu peas, Jeesuse templis? Igapäevased mõtted lastest ja muredest ja tööst ja unistustest ja puhkusest ja seda nimekirja võib lõputult jätkata. Kui palju on erinevaid mõtteid, mis meilt meie aja ära võtavad ja meid Jumalast lahutavad. Kurb, aga tõsi.
Kui palju ma siis pühendan päeva jooksul aega Jumalale ja kui palju sellele kõigele muule? Piinlik, aga ausalt tagasi vaadates, siis üle kahe tunni päevas ma seda kindlasti ei teinud. Aga kuidas seda siis muuta? Küsides seda palves Jumala käest, sain vastuseks: palve. Ma olen ikka selles suhtes aeglase taibuga, ega ma sellest kohe aru ei saanud, mis Ta selle palvega mõtles, aga paari nädala jooksul jõudis see mulle õnneks ikka kohale. Ta mõtles palvet inimeste eest, keda ma oma päevas kohtan. Kui ma seda praktiseerima hakkasin, tabasin end mõttelt, et enam ei ole palju aega mõelda igapäeva pahnale, sest kohtan kogu aeg inimesi, kelle eest palvetada. Ja see tegi mind ausalt öeldes õnnelikuks, et mul selline töö on, kus kohtan päeva jooksul ikka päris palju inimesi ja see tähendab ka palju palvetamist.
Lugu raamatus jätkub sellega, kui Jeesus templisse tuleb ja kogu ärimeeste kamp lahkub ise jooksuga templist. Niisiis, kui Jeesus on meie templis (loe: peas), siis on meie mõtted seotud kogu aeg Temaga ja kui Jeesus on meie sees, siis saavad hakata toimuma paranemised. Lugu Jeesusest templis jätkub, Tema juurde tulevad ja tuuakse haiged ning pimedad, kes saavad tervendatud. See ütleb mulle, et kui Jeesus on minu sees, siis algab minu paranemine ja sellega algab ka mind ümbritsevate inimeste paranemine, sest kõik, kelle eest ma palvetan, saavad abi otse taevast. Milline õnn! Samas milline õnn ka mulle, et ma saan niipalju aega ise olla Jumalaga ühenduses, mida muidu oleks väga raske saavutada.
Lugu lõpeb sellega, et tuleb õhtu, templiväravad suletakse ja kõik hakkavad kodu poole minema. Jeesus on väga õnnelik kõigi üle, kes templis kohal olid ja Tema suurim soov on, et nad homme jälle tagasi tuleksid. Mulle ütleb see lugu, et ma pean end iga päev Jeesuse juurde viima, et minus saaks iga päev olla rahu ja rõõm ning et Jumal saaks teha tööd inimestega minu ümber, et ka nemad saaksid päästetud.
Aitäh, kallis Jumal, et Sa kasutasid mu poega kaks kuud selleks, et mulle selgeks teha, kuidas saan päeva jooksul Sinuga rohkem ühenduses olla ja samas ka oma pea puhtana hoida. Palun õnnista iga selle kogemuse lugejat ja aita ka neil oma pea puhtana hoida ning ma palun, et ka nemad lubaksid Jeesuse endasse, et algaks nende ja neid ümbritsevate inimeste paranemine.
Jeesuse nimel, Aamen!
Timo Taidla
Kord noore kristlasena sain ma kelleltki hea idee, et ühistranspordis sõites võiks sõidu ajal kõigi kaassõitjate eest paluda. Kuigi ma bussi sisenedes alati seda kohe ei teinud, tuli mingil hetkel sõidu ajal see kohustus alati meelde. Kutse palvele on alati Jumala Vaimu märguanne, seda tähelepanuta jätta poleks õige, niisiis saigi ühistranspordis veedetud aeg sageli palveajaks. Jagasin oma palvepraktikat edasi noorematele kristlastele ja ühel minu usukaaslastest oli olukord, kus buss peatus, aga juht uksi ei avanud. Kuna vennal oli kiire ja vaja bussist ruttu välja saada, aga see kinniste ustega peatus venis pikemaks kui tavaline peatus, hakkas ta mõtlema, kuidas sealt bussist välja saada – kuni talle meenus, et selle bussitäie inimeste pärast polnud ta veel palvetanud. Kui palve oli tehtud, avas bussijuht uksed. Sellised olukorrad – nagu ka Kristi lugu – näitavad, et eestpalved on vajalikud ja Jumal võib kasutada selle tõe meieni toomiseks erinevaid inimesi ja ka linde/loomi – nii bussijuhte kui ka kotkaid.
Toon siia tänu ühe hingamispäevase kogemuse eest.
Vihma sadas tol päeval lahinal hommikust saadik ja kuna mu tütar haigutas, kuigi ta reeglina päeval enam voodis lõunaunele ei jää, siis mõtlesime perega autoringile minna, et laps saaks silmadele und ja pisut kosuda.
Taevas oli üleni tume ning vihmaga oli Jumal endiselt helde. „Vaesekesed,” mõtlesin korraga paari peale, kes oli natukese aja pärast kirikus abieluliitu astumas. „Kallis Jumal, kas Sa kingiksid, palun, neile kirikust väljatulemise ajaks ilusa päikese, et see naine ei peaks oma ilusas kleidis külmetama.”
Abikaasa ütles, et nende pulmapidu toimub suure tõenäosusega õues peotelgis ja palusime perega neile ka selleks ajaks päikest.
Kuna nende pidu toimus meie saarestiku ühel pisikesel sillaga liidetud saarel ja me olime niikuinii autoringil, sõitsime ka sinna vaatama. Tollele väikesele saarele lähemale jõudnud, ahhetasime abikaasaga, sest terve taevas, nii palju kui üle mere isegi kaugele paistis, oli hall ja vihmane, aga selle konkreetse saare kohal oli taevas lahti, pilvitu ja selge! Tänasime Jumalat, kui mulle meenus kõige olulisem palve: „Kallis Jumal, palun tee kõik mis võimalik, maksimaalne, et see värske abielupaar saaks päästetud. Et võiksime nendega kord elupuu all kohtuda.” Samal hetkel lendas meie eest madalalt mööda kotkas.
Veidi hiljem, tagasi oma saarel, kordasin nende eest sama päästepalvet. Abikaasa jõudis palve peale vaevalt “aamen” öelda, kui ahhetasime uuesti – taas lendas samal hetkel madalal, otse meie ees suur kotkas! “Jumal, mida Sa öelda tahad?” küsisin seejärel. Ja korraga sain aru.
Nimelt olin juba mõnda aega olnud kodus nukravõitu, sest palvetasin saaresüdames elades nende inimeste eest, kes majaakendest paistsid: inimesed, kes poodi, kohvikusse, tanklasse läksid, teeserva parkisid, murule parkisid ja ka niisama mööda jalutasid. Rahvast liigub siin saare kohta piisavalt palju. Ent ma ei näinud sageli palvevastuseid ja nii oli palvetuhin raugemas. „Mis on siin saaresüdames elamise vaimulik mõte ja missioon? Kas nende inimeste elus reaalselt ka nende eestpalvete tagajärjel midagi juhtub, muutub?” mõtisklesin endamisi.
Selle hingamispäeva kahe kotkaga kinnitas Jumal mulle aga midagi olulist: kui Ta kuulis meie palvet, et pruutpaar saaks kirikust välja tulles päikese – mida nad täpselt (!) uksest väljaastumise hetkeks ja peale seda kirikuaias pildistamiseks ka said –, siis kui PALJU enam Ta igatseb anda neile igavest elu, seda, mis on tõeliselt oluline. Sain aru, et Jumal oli mu palveid kuulnud. Ei, mitte ainult neid kahte palvet selle kohaliku pruutpaari igavese elu-pääste pärast. Ta oli kuulnud iga (!) mu palvet iga (!) inimese eest, kelle eest olen meie kodumajas ja aias palvetanud!
See kogemus kinnitas, et palved on reaalsed! Palved toimivad ja Jumal teeb tööd!
Märkuseks niipalju, et sel õhtul, kui pulmapidu algas, oli taevas ka tolle pulmapeo saare kohal tumesinine. „Miks?” küsisin Jumalalt. „Me ju palusime selle eest ka?” Ja seejärel mõistsin, et Jumal andis sellele pruutpaarile selle, mis oli nende tõeline (!) vajadus – Ta õnnistas päikesega peale laulatust kiriku juures nende abieluliidu loomist, sest perekond on Jumala silmis püha ja teiseks, Ta kinnitas, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Ehk: Ta teeb tööd, Ta teeb kõik, mis võimalik, maksimaalse, et see pruutpaar ja nende pere ära päästa!
See on Tema tahe meie ja meid ümbritsevate inimeste elus – et me teeksime lakkamatult eestpalveid hingede pääste eest! Olgu nad siis meie koduseinte vahel, tööl, tänaval, bussis, metsas, kus iganes.
Kiidetud olgu Jumal!
Kristi Taidla
Kui me kord oma kalli Päästjaga silmitsi seisame ja näeme Tema kätes naelaarme, mis löödi Talle meie pärast, meie patu karistuse kandmise juures, siis võime vasakule ja paremale vaadates märgata inimesi, keda me isegi ei tunne, kuid kes pole päris juhuslikult meie kõrvale sattunud. Oma kaitseinglilt aru pärides võime saada rõõmsa üllatuse osaliseks, kui meile selgitatakse, et Jumala poolt meile südamele pandud palvete tõttu on Jumalal olnud õigus inimese ellu astuda ja inimene on võinud oma Päästjaga tuttavaks saada. Kõigi meie pärast on palvetatud! Me ei tea sageli, kes on palvetanud – kas pereliikmed, töökaaslased, juhuslikud möödujad või reisikaaslased, aga meid kõiki on maailmast välja palvetatud. Meie kohus on ka palvetada, ehkki meie ei päästa kedagi – Jumala arm ja Tema Poja lunastussurm teevad seda, aga meie eestpalved võimaldavad Jumalale sissepääsu sinna, kus Teda hetkel ei tunta, ei oodata ega paluta.
