„Vaata, Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda, sest Issand Jehoova on mu tugevus ja kiituslaul, ja Tema on minu päästja!...Tänage Jehoovat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod, tunnistage, et Tema nimi on kõrge!” Js 12:2, 4
Kas sulle meeldivad kingitused? Need võivad olla mitmesugused. Luba, jagan sinuga üht kingituse lugu, mis minuga hiljuti juhtus.
„Oo, kui ilus Piibel!” õhkasin endamisi suvel Eestis ema juures olles. Ema oli just kirikust Piibli ostnud ja see meeldis mulle. Kohe väga meeldis. Ema, aimates, kuhu tüürin, kinnitas, et need kaks uut Piiblit on tal ostetud eesmärgiga need kellelegi ära kinkida. Ohkasin. Meie kodune Piibel oli juba kapsaks loetud ja igatsesin endale uut. „Kas võin selle endale võtta?” küsisin siiski kutsikasilmi tehes. Nii saingi endale oma senise elu lemmikpiibli. Kui ma muidu Piibli valgetele lehtedele ei kirjuta, siis selle esilehele kirjutasin südamesunnil: „Js 41:13 Sest mina olen Issand, Su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!” ja lisasin selle aasta 9. augusti õppetüki mõtted Jumalast kui kellestki, kes hoiab meist kinni ja kes on kogu aeg meiega.
„Eesti numbrimärgiga rekaauto, aga haagis on Soome oma,” täheldas abikaasa üle kuu aja hiljem köögist õue kiigates. Vaatasin aknast välja ja tõepoolest, üks veoauto parkis parasjagu meie maja ette bensiinijaama parklasse. „Palvetame selle autojuhi eest,” panin perele ette. „Kallis Jumal, palun päästa see rekajuht ära. Hoia teda teedel ja kanna tema vajaduste eest hoolt,” kõlas ühine eestpalve.
Läksin veelkord akna alla. „Kallis Jumal, palun hoolitse selle mehe eest. Kanna Sina tema eest hoolt,” palusin kogu südamest. Mõne aja pärast oli auto lahkunud.
Saabus öö. „Kas soovid, et tulen alla palvetama?” küsisin keset ööd ärganuna Jumala käest. Hiilisin alla korrusele. Ent inimeste eest palvetama asudes oli äkitselt nagu sein ees. „Mida Sina soovid, et palvetaksin?” uurisin Jumalalt seejärel. Korraga nägin silme ees lambaid. Proovisin uuesti palvetama hakata, ent taas nägin silme ees samu lambaid. „Mida Sa öelda tahad?” küsisin Tema käest, kes teab kõik. Korraga meenus päeval kuuldud kõne täielikust pühendumisest. „Saan aru, Jumal. Aga see on raske. Ma kardan ennast täielikult Sulle pühenduda. Tean, et Sa päriselt muudadki midagi. Et Sa päriselt raputadki mu senist elu.”
„Olgu nii,” alistusin. „Ma ei tea, mida see mu elus muudab ja mis saama hakkab, aga ma pühendan oma elu täielikult Sulle, Jumal. Palun pühitse minu elu nõnda, et see täielik pühendumine ei oleks lihtsalt sõnapaar, vaid et see saaks mu elus ka praktikasse.” Seejärel vestlesime Jumalaga edasi, kuni uinusin.
Hommikul, kui poisid olid kooli saadetud, mõtlesin, et lähen üles toimetama. Ent seejärel tuli tugev tunne, et peaksin hoopis õppetüki avama. „Olgu nii, Sina tead paremini,” alistusin Jumalale ja läksin elutuppa õppetükki lugema. Vaatasin õppetükki avanuna aknast välja ja ennäe, seesama reka parkis end parasjagu taas meie maja juurde bensiinijaama parklasse.
„Palveta ta eest,” helises uuesti tugev tunne. Läksin elutoa akna alla ja põlvitasin. Ent palvetama hakates oli korraga justkui sein ees. „Kallis Jumal, mida Sina soovid, et tema eest paluksin?” uurisin seejärel. „Jumal, palun saada tema juurde keegi, kes räägiks talle Sinust ja Sinu armastusest tema vastu,” palusin siis.
„Mine ja vii talle oma Piibel,” oli korraga mu mõtetes. Raputasin selle mõtte kiiresti maha ja proovisin palvetamist jätkata, ent ükski mõte ei liikunud. „Vii talle oma Piibel,” helises mõte taas. „Kas Sa päriselt tahad, et viiksin talle oma Piibli?” uurisin südamevärinal ja väga ettevaatlikult. „Vii talle oma Piibel,” kordas mõte ennast taas.
Läksin vaikselt Piibli juurde. See lebas laual õppetüki kõrval, ning oli märkmepaberitest ja järjehoidjatest kirju. „Mis siis, kui see on mu enda mõte?” vaagisin endamisi. „Ma kardan, Jumal. Teeme nii, et kui see on mu enda mõte ja ma ei pea seda talle viima, siis tee nii, et ta lahkub enne, kui tema juurde jõuan. Kui Piibli kinkimine on Sinu soov ja tahe, siis tee nii, et ta oleks veel seal.” Värisevate kätega ja väga aeglaselt hakkasin Piibli vahelt järjehoidjaid ja märkmepabereid eemaldama. Kõige lõpuks jäi sinna alles vaid järjehoidja, mis tuli Piibliga juba kirikust ostes kaasa.
„Äkki ta on juba läinud?” lootsin vaikselt südames, kui vahepeal salamisi aknast välja piilusin. Ei, auto parkis ikka veel oma kohal. Veelgi vaiksemalt ja veelgi suurema südamevärinaga panin v-ä-g-a aeglaselt jalanõusid jalga. Avasin värisevate kätega värava ja kõndisin ettevaatlikult maja nurga tagant välja. Auto oli ikka veel seal. Just samal hetkel astus autojuht tankla kõrval asuvast poest välja. „Oh, Jumal, ma loodan, et ta pole minuga kuri,” palvetasin arglikult. Jõudsin auto kabiini juurde samal hetkel kui selle juht.
„Tere hommikust,” hüüdsin talle rõõmsal häälel, endal süda saapasääres. „Tere!” sain vastuseks. Ei, see autojuht polnud sugugi kuri. Ta oli, vastupidi, sõbralik ja avatud. „Teate, see on nüüd imelik asi, aga nägin teid üleeile siin parkimas ja mul oli tugev tunne, et pidin teie eest palvetama. Täna hommikul, kui teid siin uuesti nägin, tundsin taas, et pean palvetama ja seejärel pani Jumal südamele, et peaksin teile kinkima oma Piibli. See on tegelikult mu ainus Piibel ja ema kingitud. Pean tunnistama, et mul käed värisevad, sest ma ei tee seda iga päev. Tegelikult on see mu elus esimene kord kellelegi niimoodi Piiblit kinkida.”
Autojuht võttis Piibli vastu. „Jah, see on tõepoolest natuke kriipi (hirmutav),” tunnistas ta. „Huvitav, et ma kolin just kahe nädala pärast Mo i Ranasse,” lausus ta seepeale. „Oo, see on ju meie lähedal!” nentisin rõõmsalt. „Siin Norras on nii ilus!” tunnistasin talle. „Jaa, sellepärast me perega siia kolimegi. Mu naine on protestant, kas see on sama usk?” küsis ta. Jätkasime temaga veel juttu ja seejärel jätsime hüvasti.
Astusin tuppa ja vaatasin laual lebavaid märkmepabereid. „Mida Sa soovid, et selle mehe eest paluksin?” küsisin Jumalalt. „Kallis Jumal, palun tee, nii et see raamat muudaks selle mehe ja tema perekonna elu. Palun, et võiksime selle mehe ja tema perega kord taevas elupuu all kohtuda.” Korraga meenus mulle öine täieliku pühendumise palve ja lammas, kes korduvalt mu silme ette tuli. „Oh, Jumal, anna andeks, et oleksin oma arguse ja mugavuse pärast sellele mehele Piibli kinkimata jätnud. Et oleksin Su lamba üksinda jätnud. Anna andeks, et olen läbi elu olnud mugavustsoonis ja teinud asju, mis on turvalised. Kuidas võin minna läbi elu nii, et teised mu ümber Sinu ja Sinu võrratu armastusega nende vastu eales minu ego pärast ei kohtu.” Pisarad voolasid mu silmist, kui mõistsin korraga, et täielik pühendumine ei ole grammivõrra ka vähem kui 100 protsenti pühendumine.
Vaatasin meie mugavast soojast toast õue. Seal sadas lahinal vihma. Ja äkitselt adusin, et Jumal annab oma hilist vihma ja igatseb igat (!) oma last sellega kasta. Aga kus Tema lapsed on? Ei, nad pole seal selle vihma käes. Nad on sellesama hilise vihma eest peidus – soojas, mugavas ja turvalises maises kodus, oma maja küljes kinni. Sest olgem ausad, vihma käes on ebamugav ja see ei paku just ülearu sooja ja mugavat turvatunnet. Mõistsin, et olin läbi elu pugenud Jumala hilise vihma ja Tema tahte eest sellesse mugavasse tuppa. Siia, nende turvaliste seinte vahele. Ent siin, selles soojas toas on ohtlik uinuda ja kaotada igaveseks taevaväravad! Inimesed meie ümber kaotavad meie mugava ja piisavalt turvalise elu tõttu oma taevaväravad!
Mõistsin, et Jumalale pühendumine tähendabki sinnasamma õue, vihma ja tuulte kätte minemist, Talle täielikult alistumist ja oma senisest turvatsoonist täielikult loobumist. Jeesus on öelnud: „...kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.”
Jeesus palus oma maapealses elus mugavustsooni pärast ainult üheainsa (!) palve – Ketsemani aias Tema kuulsa karika palve (Mt 26:36–46). Ja see oli ainuke palve, mida Jumal, Tema Isa ei täitnud. Sealsamas, peale sellele ainsale mugavustsoonipalvele vastamata palvet alistus ja pühendus Ta Jumala plaanile ja tahtele täielikult! Kurvalt ja kaastundlikult noomis Ta oma jüngreid: „Te ikka veel magate ja puhkate!”
Kuidas on sinuga, armas sõber? Kas oled ka nõus õue Jumala hilise vihma kätte tulema? Suure tõenäosusega ei saa meil seal olema uinutavalt mugav ega soe. Suure tõenäosusega nõuab see meilt paljudest senistest turvaelementidest loobumist. Suure tõenäosusega nõuab see meie enda minale suremist – ja rohkem kui palju kordi. Suure tõenäosusega nõuab see ohvreid. Aga tea, et sa pole seal üksinda! Jeesus seisab seal vihmas koos sinuga, naelaarmides käed väljasirutatud, et neid iga hetk sinu pihku panna ja sind edasi juhtida. Kuhu? Ainult meie armastav Jumal teab.
Millist imelist Jumalat me teenime!
