Mulle on juba väikesest peale meeldinud muinasjutud ja eri rahvaste müüdid ning seetõttu armastan väga ka ulmekirjandust, mis tugineb suurel määral kahele eelmainitud žanrile. Kui olen kellelegi oma lemmikraamatutest rääkinud, on minult sageli küsitud, miks ma loen just selliseid lugusid, mitte ei keskendu „päris“ maailma kirjeldavatele juttudele, ning tavaliselt olen selgituseks öelnud, et mul on vaja vaheldust. Ümbritsev maailm jõuab minuni piisavalt suurel määral uudiste kaudu. Raamatuid lugedes soovin kujutlustes võtta osa seiklustest, mis siinses maailmas mitmesugustel põhjustel toimuda ei saaks.
Ulmeteostes juhtub kahtlemata palju põnevat. Enamasti on jutul mingisugune kindel eesmärk, mille poole peategelane liigub: näiteks saab vanemateta leidlapsest lõpuks kuningas või võitleb kangelane kurjade jõududega ja päästab maailma. Aja jooksul olen aga oma lemmikkirjandusvormi osas üha valivamaks muutunud ning raamatukogus riiulite ees seistes olen endalt isegi küsinud, miks ma õigupoolest ulmeraamatuid loen. Hetkeseisuga olen jõudnud järeldusele, et suurimaks lugemispõhjuseks ei ole fantastilised seiklused ega huvitavad tegelased. Peamiselt loen ulmekirjandust tunde pärast, mida see minus tekitab. Mulle meeldib see, kui saan raamatut lugedes ümbritsevast maailmast välja lülituda ja olla kuskil täiesti teistsuguses paigas. Kui hästi läheb, olen pärast raamatu lõpetamist ja igapäevaellu tagasi pöördumist parem inimene kui enne – rahulikum, tasakaalukam, viisakam ja julgem –, aga lugedes ei ole minu eesmärgiks omaenda iseloomu kasvatamine. Kõige olulisem on see, et saan kujutlustes loo sees olla ja mitte mõelda eesootavatele igapäevastele töödele. Tähtis ei ole mitte tuleviku poole tõttamine, vaid olevikus püsimine ja selle nautimine nii suurel määral kui võimalik.
Ka raamatus toimuvatest sündmustest köidab mind palju enam just sündmuste lakkamine. Minu lemmikkohad on niisugused, kus peategelane saab lihtsalt olla – kus ta puutub kokku millegi sedavõrd ilusa ja võimsaga, et kogu tegutsemine ja tulevikule mõtlemine ununeb ning ta elab ainult praeguses hetkes. Inimesed, kes on lugenud C. S. Lewise kirjutatud raamatut „Lõvi, nõid ja riidekapp“, mäletavad kindlasti peategelasteks olevate laste kohtumist Aslani-nimelise lõviga – Jumala sümboliga –, kelle läheduses kaotab kõik muu tähtsuse. Ursula K. Le Guini „Meremaa triloogia“ tegelastes tekitab sarnaseid tundeid lohede nägemine, kes on iidse jõu ja tarkuse allikad. Ma otsin raamatuid lugedes kokkupuudet igavikuga; seda hetke, kui aeg jääb seisma ja tegelased ei tee midagi, vaid lihtsalt on. Need momendid on tavaliselt mingil viisil raamatute kõrgpunktid. Sündmuste käigu osas ei ole need küll eriti tähtsad, sest otseselt ei toimu suurt midagi, aga kuidagi tundub mõnda minutisse või sekundisse mahtuvat rohkem elu kui tavaliselt mitmesse päeva. Tegelane ärkaks justkui oma igapäevaste toimetuste poolunest ja oleks korraks päriselt olemas. Ning kuigi ta ei tee sel ajal midagi peale vaatamise, kuulamise ja kogetu vastuvõtmise, jäävad niisugused hetked veel kauaks meelde ja kujundavad suurel määral kogu tegelase käitumist.
Mulle tundub, et kirjanikud, kes taolistest kogemustest kirjutavad, on mõistnud üht inimese suurimatest igatsustest. Kas teadlikult või alateadlikult paistavad kõik inimesed püüdlevat niisuguste hetkede poole, kus nad ei pea midagi tegema, vaid saavad lihtsalt olla. Sellist olemise ja elu nautimise võimalust taga ajades püütakse teenida raha, mida tuleviku tarbeks kõrvale panna, ning rabatakse olevikus tööd, et saaks ühel ilusal päeval puhata. Kui mõni igasugustest kohustustest vaba hetk aga lõpuks kätte jõuab, siis tekib inimesel sageli küsimus, mida oma vabadusega teha. Enamasti täidetakse kauaoodatud tühjus taas tegevustega – mitte sellistega, mis on ellu jäämiseks või enda hästi tundmiseks päriselt vajalikud, vaid sedasorti tegevustega, mille ainus eesmärk on aega surnuks lüüa. Hiljem, kui vaba aeg on edukalt surnuks löödud ja olevikus olemise võimalus tegevuste alla maetud, on inimene taas rahulolematu, sest ta ei ole saanud seda, mida tahtis. Ning edaspidi pingutab ta veel enam, et kunagi tulevikus saabuks vabadus, mida viimaks korralikult nautida.
Matteuse evangeeliumisse kirja pandud mäejutluses räägib Jeesus lindudest taevas ja lilledest, kes on kaunimad kui Saalomon oma hiilguses. Jeesuse öeldu keskmes on muretsemise lõpetamine: kuigi linnud ei külva ega lõika ja lilled ei näe vaeva ega ketra, hoolitseb Jumal siiski nende eest, järelikult peaks Ta veel enam hoolt kandma inimeste eest. Mina leian aga, et äramärkimist väärivad ka sõnad „pange tähele“, mida Jeesus lausa kahel korral ütleb (Mt 6:26, 28). Enne, kui lindude ja lillede muretust elust eeskuju võtta, on vaja peatuda, kõik muu kõrvale jätta ja neid märgata – ning hoolega vaadata. Lindude ja lillede peamine tähtsus ei seisne mitte inimesele eeskuju andmises, vaid olemas olemises. Nad on ilusad; väärt seda, et neid vaadataks ja imetletaks. Kui inimene peatub ja ei püüa tühja aega enam vägisi täita, vaid lihtsalt vaatab ja kuulab enda ümber toimuvat, õpib ta elu üha enam tähele panema ning leiab peagi ka ise, et elab varasemast täisväärtuslikumalt.
Kõige eelneva juures ei arva ma, et inimesed peaksid teistest kõrvale tõmbuma, oma vara laiali jagama, erakuks hakkama ja ainult elu üle mõtisklemisele pühenduma. Ma usun, et elu on ennekõike mõeldud elamiseks, mitte analüüsimiseks. Samas oleks midagi tehes kasulik vahel mõelda, kas ma teen tõesti seda, mida mul on vaja või mida ma päriselt tahan. On üht-teist, mida peab tegema – näiteks tööl käima, et raha teenida ja selle eest süüa osta. Samuti on meeldivaid tegevusi, millest ei tahaks kuidagi loobuda. Minu puhul on sellisteks lemmiktegevusteks raamatute lugemine, käsitöö tegemine või jalutamas käimine. Olen aga märganud, et suurel osal minu tegevustest ei ole mingisugust mõtet ja nad isegi ei meeldi mulle eriti, vaid nende eesmärgiks on lihtsalt vaba aega kulutada. Loobudes kinnisideest, et kogu mu aeg peab olema mingil viisil sisustatud, olen hakanud oma elus kogema neidsamu ilusaid mitte midagi tegemise hetki, mida ma raamatutes otsin ja ootan. Tavalisest bussisõidust, mille veedan telefonis istumise asemel aknast välja vaadates, saab kaks tundi imelist puhkust. Vabad õhtud, mil ma panen arvuti kinni (või jätan äärmisel juhul vaikse muusika mängima), pikutan diivanil ja ei mõtle mitte millelegi, annavad jõudu ja rõõmsat meelt veel pikaks ajaks.
Kristlastel on tihti kombeks täita tegevusetu aeg palvega, aga minu meelest võiks ka sellest mõnikord puhata. Täieliku puhkuse vajadust on evangeeliumides rõhutanud Jeesuski. Tavaliselt rääkis Jeesus inimestele palvetamise olulisusest ja andis neile selles vallas väga head eeskuju, aga kui Ta oli oma kaksteist jüngrit misjonitööle läkitanud ning jüngrid mõne aja pärast Tema juurde tagasi tulid, kutsus Ta neid üles hoopis omaette olema ja puhkama (Mk 6:31). Palve on loomulikult palju parem kui nii mõnigi muu ajakulutamisviis, kuid vahel on vaja ehtsat mittemidagitegemist. Raamatus „Lõvi, nõid ja riidekapp“ kohtusid lapsed esimest korda Aslaniga siis, kui nad olid kõik muu kõrvale jätnud ja tema juurde läinud. „Meremaa triloogias“ nägid lohesid tavaliselt need raamatutegelased, kes sõudsid avamerele, tühjusse ja vaikusse, oma igapäevastest tegemistest ja eesmärkidest eemale. Piiblilugudest, kus inimesed Jumalaga kohtusid, on mulle jäänud mulje, et ka Jumal armastab tühjust ja vaikust. Neil hetkedel, mis on tegevustest tühjad, võib inimene kõige rohkem nautida olemasolemist. Ning siis, kui oma palved ja mõtted on vait jäänud, saab Jumal kõige selgemalt kõnelda.
