See oli üks neist vähestest kordadest, kus ma palusin ja palusin, et Taevaisa paneks kellegi oma kogemust rääkima või kirjutama, aga ükski lugu, mida ma kuulsin – ja neid polnud eriti palju – ei jäänud kõrvade vahele kinni. Just nagu ühe vana ilmaliku laulu sõnad: „Aga see pole see, pole see…“ Ja siis ma mõtlesin: äkki aitab, äkki on 15 aastast „Kogemuste kotikestest“ küllalt. Kuni korraga tundsin ära Jumala imelise juhtimise, mis väikestest kildudest koosnevana moodustas ühe imekauni kogemuse.
Lugesin meie õppetükki, kus terve kvartali vältel on juttu sulatustiiglist ja sel korral muuhulgas ka Iiobi loost. Avastasin ehmatusega, et 37 peatüki vältel räägivad inimesed ja alles 38. peatükis saab Jumal sõna sekka öelda. Ja sealt, kus Jumal saab rääkida, algab olukorra lahendamine. Sealt tuleb selgus. Kas sina annad Jumalale võimaluse sulle lahendust pakkuda? Selgus, et mina sagedasti ei anna. Neid olukordi ja inimesi, keda tuleb Jumala ette kanda, on nii palju, lisaks minu oma asjad ja mina ise ka. Et ma ometi midagi ei unustaks! See pole ju paha, see ongi meie kohus ja eesõigus, aga mis edasi?
Meenus Pereraadiost kunagi kuuldud tunnistus. Ühel mehel õnnestus kuidagi end igapäevaelust lahti rakendada ja mägedesse minna. Ta oli tänulik, et saab nüüd Jumalaga kahekesi olla ja palju palvetada, st kõik ära rääkida. Kui ta kaks päeva oli rääkinud ja rääkinud, said viimaks sõnad otsa. „Jumal, mul pole enam midagi öelda!“ Selle mehe tunnistuse kohaselt oli Jumala vastus: „Lõpuks ometi!“ ja sellest olukorrast alates muutusid selle mehe palved monoloogidest dialoogideks. Ja see ei tähendanud, et ta oleks nüüdsest füüsiliselt kuulnud Jumala häält, sest Jumal oskab end meile kuuldavaks ja nähtavaks teha, kui me selle suhte jaoks aega võtame.
Meenusid ka „vestlused“ inimestega, kes räägivad oma asja ära ja neid ei huvitagi, mis sa sellest arvad või kas sul on mingit vastust või lahendust pakkuda. Me kõik teeme vast vahel nii teiste inimestega ja me teeme nii suheldes ka Jumalaga.
Sel hommikul otsustasin, et ei kaeba ega nurise ja palvenimekiri peab ka ootama. Esialgu tundus see minu trotsliku otsusena ja ma mõtlesin, et eks ma püüan siis vähemalt leida midagi, mille eest tänada. Tahtsin olla aus ja mitte öelda seda, mida tuleks öelda, vaid mõelda ja öelda seda, mille eest ma südamest tänulik olen. Häbiga pean tunnistama, et alguses meenusid vaid üksikud asjad. Siis hakkas mõte jooksma ja ma sain aru, et juba mõnda aega oli Isa üritanud panna mulle südamesse mõtteid selle rubriigi jaoks ja mina üha palusin juhtimist ega võtnud seda vastu. Mulle meenusid enamasti hiljuti kogetud linnu lood ja õppetunnid, mis ma neist olin omandanud.
Juulis käisime minu tütrelastega juba traditsiooniks saanud Hiiumaa-reisil. Palvetasin lastega, et Jumal kingiks meile võimaluse kokku puutuda lindude-loomade eluga, lisaks lammastele, kes on ikka meie ümber olnud pisikeses roostikuservas asuvas majakeses, kus me tavaliselt ööbime. Lambad olid kohal ja nende toitmisest tundsid lapsed nagu ikka rõõmu. Ja kui me esimesel õhtul palvetasime ja lugesime, kostis meie lähedalt lindude sädinat, mille peale minu tütrepoeg ütles, et pääsukesed teevad ka õhtupalvet. Hakkasime uurima, kust see sädin kostab ja avastasime meie magamistoa akna juurest rookatuse sarika vahelt suitsupääsukeste pesa. Saime kogu seal oldud aja kestel jälgida pesas toimuvat tegevust. Jeesus ütles: „Pange tähele taeva linde, nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad?“ (Mt 6:26) Nägime, kuidas lapsevanemad oma poegadele toitu tõid ja pisikesed sädistavad pääsukese pojad ajasid oma kollased nokad nagu suured trehtlid pärani, et toitu vastu võtta. Niiviisi toidab Taevaisa meid ja oleks meil vaid samasugune ootus ka iga Jumala sõna järele nagu neil pääsupoegadel. Nägime, kuidas ema laotas õhtul pesale istudes oma tiivad üle poegade ja pojad olid tiibade all soojas ja kaitstuna vakka. Niiviisi varjab Jumal meid. Taavet ütleb: „Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju…“ (Ps 91:4)
Sellel suvel elab meil tavalisest rohkem varblasi. Nende tegevust ja kasvamist on ka huvitav jälgida, ehkki nad on ära söönud enamuse meie vähestest vaarikatest. Meil on nende jaoks pesemiseks ja joomiseks aias nõu ja me jälgisime lastega, kuidas nad käivad seal pesemas ning soojas mullas püherdamas. Lapsed söötsid neid isegi pannkoogitükikestega. Mõnikord probleemide sees olles unustame, kui kallid me Jumalale oleme ja et Temal on meie probleemidele lahendus. Ühel hommikul olin sellise uskmatu mõtte küüsis ja lugesin Piiblist: „Ärge siis kartke; teie olete kallihinnalisemad kui palju varblasi!“ (Mt 10:31) ja justnagu selle mõtte kinnituseks hakkas varblaste koor minu akna taga kõik koos valjusti sirtsuma. Nad oleks nagu Dirigendi märguannet oodanud, et Piibli teksti oma lauluga kinnitada.
Sel suvel on väga palju toonekurgi, vähemalt minu teele satub neid tavalisest enam. Kui see lind maa peal liigub, ei ole ta eriline vaatamisväärtus, aga õhus tiibu sirutades – ja lendama on Jumal ta loonud – on teda nauditav vaadata. Ja neid madallennul kurgesid olen maal olles sagedasti imetlenud. Linnud on loodud lendama, veelinnud lisaks ka ujuma ja meid on loodud Jumalaga koos elama. Usu läbi peame jalad maast lahti saama. Mitte selles mõttes, et kaotame reaalsustaju, vaid usus elamise mõttes. Keegi on ütelnud, et kotkas ei mõtle, kuidas jõge ületada. Ma elan mere ääres, meil on enamasti tuuline ja ma olen sagedasti jälginud õhuvoolus liuglevaid lende. Meie võime Jumala tahtele alludes ja Temasse uskudes olla Tema juhitavad ja kantavad – nagu linnud õhuvoolus. Ja võib-olla polegi juhus, et Jumala Vaimu kohta kasutatakse Piibli originaalkeeltes sama sõna mis tuule kohta.
„Juuspeen ühendus maailmaga võtab meie elust kogu vaimuliku jõu ära,“ on ütelnud üks kristlik kirjanik. Ka selles mõttes peame jalad maast lahti saama, kogu oma lootuse Jumalale panema ja hingama Temas. Kui räägitakse ühendusest või selle puudumisest maailmaga, siis ei mõelda ju sidemete katkestamise peale inimestega, kes on maailmas, vaid sidemete katkestamise peale maailma viiside ja suhtumistega, päritud ja omandatud lihalike kalduvuste järgimist.
Lõpetuseks veel kaks eelmise sügise linnulugu. Ühel hingamispäevahommikul olin kodunt lahkumas, mul oli üks vaimulik kohustus täita ja ma tundsin end täiesti väärituna seda tegema. Olin teinud asju, mida nüüd kahetsesin, ja tundsin eriti teravalt sama, mida Paulus koges kirjutades: „minus, see on minu lihas, ei ela head“ (Rm 7:18). Ometi tuli minna ja ma vajasin kinnitust, et Jumal on kaasas ja juhatab. Meie tänavast tuleb allamäge mereni kõndida või sõita ja just sel hetkel, kui ma autoga hakkasin mäest alla sõitma ja merele vaatasin, lendas madalal mere kohal luigeparv ja minu autoraadiost hakkas parajasti mängima E. Griegi „Hommik“ sümfoonilisest süidist „Peer Gynt". See Jumala saadetud muusika Pereraadiost, see Jumala hommik ja need Jumala saadetud luiged seal olid mulle tõeline Jumala kingitus päeva kaasa. Ma teadsin taas, et olen Talle kallis, nii kallis, et Ta andis minu päästmiseks oma kõige kallima – oma Poja.
Sügis on rändlindude lahkumise aeg ja see toob ikka pisut kurbust hinge. Ühel eelmise aasta septembrilõpu õhtul istusin ühe sõbraga Punakivirannas. Oli loojangu aeg ja meie üllatuseks langes kaste otse seal mererannal meie peale ja äkitselt oli madalal mere kohal kureparv oma kurva kluu-kluuga. Olen neid tavaliselt näinud kõrgel lendamas, aga nüüd olid nad otse meie pea kohal. Aitäh, Jumal!
Täna alustasin sellest, et laseksime Jumalal ka rääkida. Kui lasin Tal meenutada mulle seda kõike, mis siin kirjas on, oli mul palju tänu tuua. Nagu Iiobi loos, viib Tema loodu jälgimine meie mõtted Tema, meie Looja juurde ja see täidab südame tänuga.
Meie oleme ka nagu rändlinnud. Me rändame koju. Linnud kuuletuvad oma Loojale, meie ka. Jumal teab koduteed! Meil tuleb usutiivad sirutada ja usus minna sinna, kuhu Tema meid juhib! Ja kui tulevad kurjad ilmad, on meil Tema tiibade kaitse!
