Kas mäletad veel päeva, mil alustasid oma kooliteel lõpuklassi? Kuna mulle kool ja õppimine meeldisid, siis tean kindlalt, et ka sel aastal, kui alustasin oma viimast kooliaastat, nautisin kindlasti uute õpikute lõhna, nende paberkaantesse pakkimist ning ainevihikute varumist. Küll aga ei mäleta ma täpselt, milline oli mu gümnaasiumi lõpuaasta esimene september. Eks seal oli omajagu ootusärevust, kuid tean selle kooliaasta üldist meeleolu: nüüd ongi see sügis, talv ja kevad, mil õppida nii, et kevadiste eksamite ees ei peaks hirmu tundma. Ja tõsi ta on, et kuigi ka see kooliaasta oli väsitav ja uue õppeaasta uudsus kadus, siis ühel hetkel olid nii lõpueksamid kui ka lõpuaktus oma pidulikkuses käes.
Gümnaasiumi lõpukevadele järgnes sügis, mil astusin ülikooli. Oma esimesel ülikooliaastal tutvusin aga usueluga ja astusin ka esimesi kordi sisse adventkirikute ustest. Võiks öelda, et see oli mu jaoks nagu mu elu kõige tähtsama kooli algus. Eriliselt nautisin ma nii Piibli uurimise gruppe kui ka hingamispäevakooli – neis oli teatav pidulikkus ja rõõm teadmisjanu kustutamise järgi. Nii palju uut ja tõelist! Kord hingamispäevakoolis istudes mõtisklesin, et huvitav, kas võib juhtuda nii, et hingamispäevakooliks on teinekord ette valmistumata. Noh, et nagu kooliski mõnikord võib juhtuda, et on jäänud tunniks õppimata. Tol hetkel tundus see totter mõte – isegi kui koolitunnid ei tundu vahel huvitavad või kasulikud, siis Piibli uurimine ei saa ju ometi meelest minna või selleks aega mitte jätkuda. Veel vähem saab see olla igav või tunduda kasutu.
Sellest sügisest, mil tutvusin kogudusega, on nüüdseks möödunud 18 aastat – täpselt sama palju nagu oli mu vanus tol aastal. Ehk et andmed räägivad seda keelt, et mu elu Kristust tundes on kestnud sama kaua, nagu see oli enne seda. Ja nii nagu aeg on muutunud, olen ka mina selle sees muutunud päris palju. Kahjuks on juhtunud ka seda, et justnimelt need samad igapäevaselt palavalt oodatud õppetükitunnid on nii mõnigi kord jäänud õppimata. Kas on siis olnud käsil muud vaimulikud raamatud või beebi kõrvalt magamata silmad ja mõistus jaksas südamesse haarata vaid paari salmi Piiblist.
Ja nüüd, uue kooliaasta alguses tabasin end mõtlemast, et kui ma oleksin suhtunud koolitöösse selliselt, nagu mõnikord on juhtunud vaimuliku elu tegevustega, siis kas ma oleksin läinud kooliaasta lõpule vastu täis ootust ja rõõmu? Ilmselt mitte… Pigem oleks ma olnud üks nendest õpilastest, kes klassi viimases reas teiste selgade taha varjudes väldivad õpetaja pilku. Miks on siis nii, et elades lõpuajal kui paralleelis lõpuklassist, ei tunnetakski me justkui nii mõnigi kord lõpuklassi lõplikkust ja erilisust? Nagu ma ühel päeval oma eelkooliealistele lastele selgitasin, me ju ometi läheneme ajale, mil igaühe kohta on näha, kas ta soovib elada taevases õhkkonnas või peab ta seda liiga igavaks. Kui tihedalt on meie elulugu läbi põimitud armastusega Jumala vastu?
Mäletan, kuidas ka koolis juhtus mõnel lapsel ikka vahel nii, et terveks kooliaastaks jaksu ja tähelepanu uute teadmiste ammutamiseks ei jätkunud. Küll oli midagi põnevamat teha või lihtsalt tundus õppimine igav ja raske. Või oli õpetaja kiuslik. Vahetult enne kontrolltöid või eksamit valdas aga neidsamu õpilasi paanika ja justkui soovides aega peatada, asusid nad kärmesti-kärmesti tegudele. Tuues taas paralleeli meie usuelu kooliga: vaatan nii mõnelegi hetkele tagasi piinlikkusega ja näen end seal paaniliselt toimetamas, püüdes aega tagasi teha. Aga Jumala koolis ei ole samasugune hindamissüsteem nagu koolis. Paanilisest kiirustamisest pole siin suurt kasu.
Piibelgi hoiatab meid nii lõpuaja leiguse kui ka iseteadliku tegutsemise eest Laodikea kirjas. Kumbki neist pole Jumala igatsus meie elu suhtes, vaid Ta kutsub meid üles elama ja töötama lihtsalt Tema plaanis. Ilmutusraamatu Laodikea hoiatuste kõrval on ju kõige südamlikum üleskutse, mida üks leigeks jäänud kristlane igatseb: Jumal kutsub igaüht endaga lähedasse suhtesse. Suhetes pole tähtaegasid, vaid kasvamine üksteisele lähemale.
Kui oleme oma maiseid teekaaslasi kurvastanud, siis olles saanud andestuse, ei hakka me ju paaniliselt kaotatud aega tagasi tegema. Me otsime lihtsalt võimalusi, kuidas seda suhet uuesti üles ehitada ja see tähendab, et on vaja võtta aega ja südamega kuulata, mis on teisele poolele oluline. Ning loomulikult me väldime neid asju, mille kohta teame, et need teisele haiget tegid.
Sageli ongi teistele haiget tegemise põhjuseks see, et me pole teist kuulanud või osanud märgata. Kõige enam teeme teistele haiget just oma sõnadega. Kord rääkisin lastejutuks kirikus loo sõnade võimust. Näitlikustasin seda hambapastatuubiga. Nimelt iga sõna, mida me välja ütleme, on nagu hambapasta, mis on tuubist välja pigistatud. Kui see juba kord välja on saanud, siis tuubi tagasi seda enam ei saa. Me võime küll väljapigistatud pasta koristada, nagu me ka oma sõnade pärast saame vabandust paluda, kuid sellegipoolest on mööda lastud võimalus selle hinnalise ressursiga midagi head teha. Selle asemel et oma sõnadega teistele liiga teha, kasutagem seda väärtuslikku vara hoopis ülesehitamiseks, kinnitamiseks ja julgustamiseks.
Selleks aga, et teaksime, mis on teisele oluline, on vaja teda tundma õppida ja on vaja ühist aega. Samuti on ju ka Jumalaga – kuidas muidu teaksid, mis on Jumala jaoks oluline, ja kuidas muidu teaksid märgata Tema heategusid, kui sa Temaga koos aega ei veeda? Siinkohal ka üks pisike mõtteharjutus. Mõtle oma kõige lähedasemale inimesele ning sellele, kas teie suhe oleks sama tugev ka siis, kui sa panustaksid sellesse sama palju, nagu praegu panustad suhtesse Jumalaga. Jah, see on trikiga küsimus, kuna tegelikult on ju nii, et kristlase elus võiks olla suhe Jumalaga esimene ja seejärel loksuvad paika ka kõik ülejäänud. Kui see su elus just nii on, siis olgu Jumal kiidetud! Kui aga mitte või tunned hoopis, et oled kaotanud silmist ja südamest oma elu kõige olulisema suhte, siis tea, et Jumal kutsub sind just täna ja just praegu endaga väga lähedasse suhtesse, mis kestab läbi igaviku. Ta kutsub ja ootab sind rohkem, kui see inimlikule ettekujutusele võimalik on. Ta kutsub ja igatseb sind sellise armastusega, nagu maailmas poleks ühtegi teist, keda ta usuelu kooli sisse astuma kutsub.
Me elame ühtpidi nagu maailmaajaloo lõpuklassis, aga teisipidi käime justkui eelkoolis. Ees ootab igavene elu Temaga, kes on kogu meie elu ja rõõmu allikas. Temaga, kes on avanud meile kõik tarkuse allikad, kui me vaid tahame seda vastu võtta. Olenemata sellest, milline on sinu usuelu ja usuelu koolitund olnud täna, siis Jumal kutsub meid kõiki alustama uut suhet Temaga. Suhet, mis saab küll alguse siin ja täna, kuid kasvab ja kestab läbi igaviku. Kui me vaid täna tahame.
