„Öelge mulle teie, kes te tahate olla Seaduse all, kas te ei kuule Seadust? On ju kirjutatud, et Aabrahamil oli kaks poega, üks teenijaga ja teine vaba naisega. Teenija poeg oli sündinud lihaliku loomuse järgi, vaba naise poeg aga tõotuse kaudu. Siin on võrdpildid: need kaks naist tähendavad kahte lepingut, üks Siinai mäelt orjapõlveks, see on Haagar – Haagar on ju Siinai mägi Araabias ja vastab nüüdsele Jeruusalemmale, sest see orjab koos oma lastega; ent ülalasuv Jeruusalemm on vaba naine, kes on meie ema. Sest on kirjutatud: „Rõõmusta, sigimatu, kes sa ei kanna ilmale; hõiska ja hüüa, kes sa ei ole lapsevaevas, sest üksildasel on enam lapsi kui sellel, kellel on mees!“ Teie aga, vennad, olete Iisaki kombel tõotuselapsed.
Kuid just nagu tollal lihaliku loomuse järgi sündinu kiusas taga vaimu järgi sündinut, nõnda ka nüüd. Kuid mida ütleb kirjasõna? „Kihuta välja teenija ja tema poeg, sest teenija poeg ei tohi pärida koos vaba naise pojaga!“ Niisiis, vennad, meie ei ole teenija, vaid vaba naise lapsed.“ (Gl 4:21–31)
Huvitav on lugeda Piiblit. Loed ja tekib mingi taustsüsteem, mille kaudu tõlgendad ka muud osa Jumala Sõnast. Kuid sageli asjad muutuvad, kui Sõna kasutatakse Jumala Vaimu juhatusel praktilises evangeeliumitöös. Variserid ja saduserid olid nii hädas Jeesuse õpetusviisiga, et vahel nad hämmastusid ning vahel soovisid Teda tappa. Nii viltune tundus see Jeesuse edastatud Vaimu vaatenurk Sõnale.
Teine mees, kelle tõlgendus neid ärritas, oli Paulus. Kuid seda kirjakohta uurides ei ole see ka mingi ime!
Mõtleme hetkeks galaatlastele, kellele kiri on kirjutatud. See piirkond asus praeguse Türgi keskosas ning seal kuuldi evangeeliumit Pauluse misjonitöö tulemusena. Juuda aladest jäi see päris kaugele ning kui ühe õigeuskliku juudi jaoks olid samaarlased paganad, siis seda enam galaatlased. Paulus aga tundis suurt rõõmu, et vaatamata tema puudustele võtsid galaatlased ta evangelistina avasüli vastu: „Te ju teate, et ma esimesel korral kuulutasin teile evangeeliumi oma ihu nõtruses ning teie võitsite kiusatuse ega põlastanud mind mu keha pärast ega sülitanud maha, vaid võtsite mu vastu nagu Jumala ingli, nagu Kristuse Jeesuse.“ (Gl 4:13.14)
Kirja kirjutamise ajal on aga galaatlastel tekkinud uued autoriteedid ning Paulus soovib neid evangeelsesse rööpasse tagasi suunata: „Kas ma olen saanud teie vaenlaseks, rääkides teile tõtt? Nemad ei lipitse teie ümber hea pärast, vaid nad tahavad teid tõrjuda eemale minust, et te innukalt lipitseksite nende ümber. Alati on hea olla innukas hea suhtes, mitte ainult siis, kui mina teie juures olen. Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju! Küll ma tahaksin nüüd olla teie juures ja muuta oma häältki, sest ma olen teie pärast nõutu.“ (Gl 4:16–20)
Nüüd kasutab Paulus seda teksti abivahendina, mille kohta lugesime artikli alguses. Ta alustab küsimusega Seaduse all olemisega, kuid selle mitte kuulmisega. Ning kasutab näidet, mis võiks seada kahtluse alla tema arusaamise Jumala Sõnast, kui see poleks antud Vaimus.
Algus on paljutõotav. Aabrahamil on kaks poega – üks teenijaga (Haagar) ning teine vaba naisega (Saara). Üks on sündinud lihaliku loomuse järgi ning teine tõotuse kaudu. Esimese sai inimlike pingutuste läbi loomulikul viisil ja teise vaid Jumalikus väes, kuna inimlikult oli see täiesti võimatu.
Siiani on kõik korras, kuid võrdpildist edasi muutub asi ootamatuks. Haagariks kui sünnitavaks emaks kutsutakse mitte araablasi, vaid Siinai mäge (Seaduse andmise paik) ja olemasolevat juutide usukeskust Jeruusalemma, nimetades neid orjapõlves olevateks orjadeks. Nad kiusavad aktiivselt taga „vaimu järgi sündinud vaba naise poega“.
Kes on siis vaba naise lapsed Pauluse tõlgenduses?
„Teie aga, vennad, olete Iisaki kombel tõotuse lapsed.“ (Gl 4:28)
Galaatlased on Jeruusalemma vaba naise lapsed, Paulus kinnitab selle üle ka 31. salmis.
Tundub, et ta ajab midagi sassi. Juudid ning Jeruusalemm peaks olema vaba naise järglased ja muud rahvad Haagarist.
Paulus seletab seda Vaimus. Mitte lihalik päritolu ei anna vaimulikus mõttes eesõigust teiste ees, vaid see, kas Tõotaja saab isiklikult teostada tõotuse sisu. Olemasolev Jeruusalemm oli asunud juba Jeesuse ajal tagakiusaja rolli ning jätkas valitud teel kuni hävinguni 70. aastal. Samal ajal tegutses Jumal evangeelses tegevuses suure väega rahvaste keskel – Jeesuses enne ristilöömist ja pärast ülestõusmist ning ka pärast maise Jeruusalemma hävingut.
Paulus kuulutab sellest ning püüab galaatlased Seaduse inimliku täitmise asemel taassiduda Jumala vahetu juhtimisega!
Olavi Laur on Tallinna I ja Rapla adventkoguduse pastor
