Mulle on viimasel ajal üsna palju mõtteainet pakkunud Piibli tekst Ef 2:10: „Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes.“ Inimesed, kes on minu ümber, on seda viimasel ajal minu suust vist küll tüdimuseni kuulnud. Jumal on meid teinud ja meie loomisel olid Tal mõttes need head teod, mida Ta tahtis meie kaudu teha. Patu tõttu on Jumala plaani täitmine võimalik ainult Kristuses Jeesuses, kes igatseb meie elus olla ja kes on Kolgata koleda ristisurma kaudu võitnud õiguse olla meie elus – muidugi vaid siis, kui meie sellega nõustume. Ja kui me nõustume, siis kogeme seda, mida me ei arvanud üldse võimaliku olevat. Jumalal on meie jaoks plaan, iga päeva jaoks plaan – parim plaan, sest armastaval Jumalal saab olla ainult parim plaan – Jumalal on plaanis panna meid heade tegude sisse, et „me käiksime nendes“. Need Jumala poolt valmis pandud plaanid on nagu sussid meie voodi ees, mis me hommikul jalga torkame. Meil pole mõtteski paljajalu minna, loomulikult paneme sussid jalga. Kui sama loomulik on ka usus Jumala plaani sisse astumine, ootab meid ees ilus päev. Ilus selles mõttes, et näeme, kuidas Jumal meid kasutab ja see teeb meele rõõmsaks. Sellest räägib ka järgnev Anne lugu.
Räägiksin ühest seigast seoses minu haiglas viibimisega. Kui ma olin onkoloogias uuringutel, istusin kord koridoris ja nägin samas koridoris üht naist üksinda istumas ja nutmas. Võõras inimene? Kas minna tema juurde? Läksin, istusin tema kõrvale, et teda lohutada. Ta kõneles vene keeles ja ütles, et kardab väga nii enda kui oma tütarde pärast. Julgustasin teda, nii nagu Jumal sõnad andis. Peale enda operatsiooni kohtasin teda uuesti, ta oli minuga samas osakonnas, kuid veel opereerimata. Ja tema tänusõnad mulle olid järgmised: „Anne, ma ei karda enam üldse, kõik on korras ja kõik läheb hästi.“ Olin tänulik, et sain Jumala abiga seal haiglas kellelegi kasu tuua. Au olgu Issandale selle eest.
Anne Männiste
Kui selle lühikese loo peale mõelda, siis poleks selles nagu midagi erilist, aga sellele õnnetule naisele seal vähihaiglas oli see nagu taeva avanemine. Ja see sai võimalikuks sellepärast, et Anne astus sellel hommikul Jumala plaani sussidesse ja käis nendes sussides – just nii nagu selles Piibli tekstis, mida tsiteerisin. Jumalal oli plaan seda õnnetut naist kinnitada ja Ta pidi leidma mõne oma lapse, kelle Ta sai sinna saata ja kellele Ta sai oma julgustavad sõnad suhu panna. Tänu tõesti Temale.
Kui palju rõõmu võime valmistada inimestele endi ümber, kui kuulame seda vaikset häält, mis meie südames räägib, vahel ei kuulegi me rääkimist, vaid leiame end tegemas asju, mida me pole kavatsenud teha. Kord ühe tööpäeva alguses „sattusin“ ma rääkima ühe meie asutuse uue töötajaga, kes oli väga mures tõsise probleemi pärast, mis tal oli oma kaastöötajaga tekkinud. Kuulasin teda ja kuna ta oli väga õnnetu, läksin ja kallistasin teda. Ta oli rõõmus ja jäi mulle kummaliselt otsa vaatama. Järgmisel hommikul jutustas ta mulle: „Eile bussiga tööle sõites olin ma nende tööl tekkinud probleemide pärast õnnetu ja palusin bussis Jumalat: „Jumal, ma vajan nii väga Sinu lähedust, ma vajan Sinu kallistust, seda tunnet, et Sa oled lähedal.“ Ja siis tulin ma tööle ja sina, Eha, tulid ja kallistasid mind. See oli Jumala kallistus.“ Mul oli tohutult hea meel, et Jumal oli mind kasutanud, Tema oli minus ja väljendas minu kaudu oma armastust oma õnnetule lapsele, kes seda hetkel väga vajas. See oli ilus päev.
Samasugune ilus päev oli siis, kui Jumal juhatas mind külastama ühte endist töökaaslast, kes nüüd elab vanadekodus ja on väga õnnetu selle üle, kuidas tema lähedased temaga käitusid. Oli tema sünnipäev ja ma olin otsustanud teda külastama minna, päeva jooksul aga toimus palju muid üritusi ka ning nendest väsinuna istusin arvuti ette kevadpidustuste raamatut tõlkima. Ja planeeritud külastus oligi meelest läinud. Aga ka minu mees oli Jumala plaani sussides ringi kõndimas ja nii ta siis tuletas mulle veidike aega enne vanadekodu külastusaja lõppemist meelde, et ma olin kavatsenud sinna minna. Võtsin koduaiast lilled näppu ja jõudsin veel viimasel minutil vanadekodu uksest sisse. Kui sünnipäevalaps, keda ma peaaegu kakskümmend aastat polnud näinud, mind ära tundis, hakkas ta mind nuttes kallistama ja ütles: „Ma arvasin, et mul enam pisaraid ei ole, aga nüüd ma siin nutan. Kuidas sina tulid mind vaatama? Sa oled ikka tõesti kristlane!“ Jumal oli ka selle hea teo enne valmistanud ja pani nüüd mind selle sisse. Ja tänu Talle selle eest.
Järgnevalt jutustab aga Anne tööst, mille Jumal talle südamele pani.
Tänu Jumala kutsele sain ma 1994. aasta sügisel Haapsalu koguduse liikmeks. Tahan tunnistada sellest tööst, mida Jumala Vaim on mulle pakkunud.
Meil toimus koguduses raamatute levitamise seminar, mille viis läbi Mart Vari. Kuulates hoolega, millest seal räägiti, jõudis see minu sisse ja ma kogesin kutset teha seda tööd. Avalikult ei julgenud ma oma soovist veel teada anda. Kui koosolek lõppes, tuli Rein Käsk minu juurde ja ütles: „Kas sa tundsid, et see töö on sinule?“ See oli mulle tõesti kinnituseks.
Meie koguduses sellel ajal see töö minu teada ei toiminud. Aga ma ju tahtsin seda teha! Siis tuli südamesse mõte, et ostan raamatuid ja hakkan neid kinkima. See oli rõõmus otsus. Varem sai kingitud igasugu pudi-padi, aga nüüd võisin kinkida midagi põhjapanevat ja püsivat. Nii ma tegingi ja andsin ka oma tunnistuse koguduse ees. Sellele tegevusele tuli ka väike vastuväide: „Ei tea, kas inimesed ikka loevad, kui nad on raamatu kingiks saanud?“ Õnneks see mu tahet ära ei võtnud ja Isa oli mind selleks piisavalt ka materiaalselt varustanud.
Minu elutee viis mind vahepeal Tallinnasse elama. Siis käisin korra kuus Haapsalus oma kodukoguduses ja palusin Reinu ning ta tõi mulle Lasnamäele, kus ma töötasin, pakkidega eesti- ja venekeelseid raamatuid. Ostsin ja kinkisin ka õppetükke ning Meie Aegasid. Ka mu kodused ja sugulased said nüüd kingituseks vaimulikke raamatuid. Tänu Jumalale! On ju Tema ütelnud, et nõudke esiti Jumalariiki ja Tema õigust ja kõike muud antakse teile pealegi. Eelmise aasta kirjandusevengelismi teemalised hommikvalved olid mulle suureks kinnituseks. Ja usun, et ükskõik, kas raamat on inimesele kingitud või on ta selle ostnud, Püha Vaim võib selle inimesele vajaduse korral raamaturiiulist kätte juhatada.
Tänu õppetükkidele ja hommikvalvetele sai ka minu emakene teadmisi Jeesusest ja Tema vastuvõtmise tähtsusest. Usun, et temagi läks usus puhkama.
Tänu, kallis Isa Jumal,
tänu, Jeesus Kristus Päästja,
tänu, Püha Vaim, kes oled meie abimees kõiges.
Anne Männiste
Õigupoolest on meil hommikul voodi ees kaks paari susse. Me kõik oleme vabad valima, missugusesse sussipaari me astume – kas meid armastava Jumala plaani või hingevaenlase ree peale. Järgmine lugu räägib Aino Sepa kogemusest Jumala hääle kuulamisel. Aino Sepp on juba ülestõusmise lootuses puhkama läinud ja ühe koguduseõe kaudu sattusid mõned tema kogemused minu kätte.
Kui ma olin kuueteistkümne aastane, oli mul kord võimalus ühe lahtise veoautoga Tallinnasse sõita. Ma ei jätnud seda võimalust kasutamata. Tagasiteel oli auto kastis hulgaliselt saematerjali ja mina istusin ka kastis. Kojutulek jäi öö peale. Umbes kella 2 paiku öösel kuulsin Jumala Vaimu häält südames ütlevat: „Palveta selle auto pärast!“ Kuna mul polnud veel kogemusi ja ma polnud harjunud Jumala Vaimu häälele kuuletuma, siis ma ei pidanud seda oluliseks ega viitsinud palvetada.
Äkki käis mütsatus ja auto peatus. Saematerjal auto kastis nihkus tahapoole ja mina sain vigastada, kuna üks laud tungis mulle rindade alla. Pärast oli see koht mitu aastat valulik. Pärast selgus, et autole sõitis otsa külgkorviga mootorratas joobnud seltskonnaga, üks mees sai kohe surma, teine oigas haavatuna maas niikaua, kui kiirabi tuli talle järele. Teel haiglasse suri ka tema. Mõlemal mehel jäid lapsed järele. Mulle oli see aga suureks õppetunniks selle kohta, et Jumala Vaimu häält tuleb kuulata ja sellele reageerida. Tänu Jumalale õppetunni eest!
Majas, kus ma aastaid hiljem elasin, elas teisel korrusel Leo nimeline mees. Kord läks ta maale ja unustas oma toas elektriga köetava küttekeha voolu alla. Mina seda muidugi ei teadnud. Öösel koputas justkui keegi minu voodi otsa peale ja ma ärkasin üles. Jumal andis mulle südamesse selge mõtte palvetada selle maja eest, kus ma elasin. Seekord ma palvetasin. Hommikul, kui ma vee järele läksin, tuli mulle vastu naabrimees Ilmar, lai naeratus näol, ja ütles: „Kuule Aino, sa oleks täna öösel majja sisse põlenud, kui mulle poleks unes käsku antud minna sinu majja teisele korrusele ja muukida seal uks lahti.“ Naabrimees läkski ja avastas, et põrand oli üleval elektri all oleva küttekeha ümber mustaks põlenud. Õnneks oli seal samal ajal ka veeämber, nii et tulekolle sai korralikult kustutatud. Tänu Jumalale!
Aino Sepp
Tahaksin lõpetada ühe väga värske kogemusega Jumala juhtimisest ja Tema tööst ja meie osalusest selles. Kuidagi tundsin kohe, et on tulemas midagi sellist, mis just sellesse Kogemuste kotikesse peab sisse mahtuma. Ja viivitasin „kotikese“ saatmisega toimetajale. Ja siis see juhtus. Olen alati palvetanud kõigi oma töökaaslaste pärast ja palunud Jumalal nende südames tööd teha. Jaanuaris oli olukord, kus ühte minu töökaaslast hakati lahti laskma, õigupoolest oli otsus tema vabastamiseks juba tehtud, kõik teadsid seda – peale selle töötaja enda, sest ta oli puhkusel. Kui ta nüüd puhkuselt tööle tuli, arvasin, et peaksin rääkima temaga enne, kui tuleb ametlik ülesütlemise vestlus. Rääkisin talle olukorra ära ja ta oli tänulik, et ei kuulnud seda alles ametlikus vormis. Ta ei usu Jumalat, kuid justkui automaatselt ütlesin talle: „Palveta ja mina palun ka!“ Leidsingi siis vaikse koha ja palusin, et Jumal sekkuks. Ja Jumal sekkus – ametlik vestlus küll toimus, aga lahtilaskmise plaanid justkui hajusid ära ja see minu kaastöötaja on tänaseni tööl. Ja täna (07.05) on tema sünnipäev. Ta palus luba kostitada oma külalisi minu kabinetis, kus on veidi rohkem ruumi. Kuigi me polnud sellest jaanuarikuisest hommikust peale sõnagi vaimulikku juttu rääkinud, rääkis ta täna oma töölejäämise imest ja tänas mind palve eest, mille tema töölejäämise pärast tegin. Ja me rääkisime väga pikalt usust ja Jeesuse armastusest. Kõik see sai alguse ühest lausest: „Palveta ja mina palun ka!“ Ja sellele järgnenud Jumala tööst meie asutuse „kuninga“ südame juures, sest „Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab“ (Õp 21:1). Aga veel varasem algus oli sellel lool seal, kus mina astusin tol hommikul Issanda sussidesse ja palusin Tema juhtimist eelolevasse päeva.
Meil kõigil on see võimalus – Issand on valmistanud meile imeilusa päeva Tema plaanis – ja seda iga päev – meie osa on Tema tahe ja plaan vastu võtta ja mitte päeva jooksul „susse“ vahetada. Meil pole kuskil nii hea kui meid armastava Issanda tahtes käies.
Ilusat suve soovides,
Eha Lobjakas.
