23.–26. aprillini toimus Inglismaal koolitus Lapsed jüngerluses. Eestit esindasid Eesti liidu lastetöö juht Annely Kaasik, Rakvere adventkoguduse koguduse pastor Ergo Naab ja lasteõpetajad Heli Ust, Hillevi Miltop, Ave Naab. Järgnevas intervjuus annavad osalenud ülevaate koolitusel toimunust ning jagavad oma kogemusi.
Ergo ja Annely, rääkige lähemalt, kuidas avanes Rakvere lasteõpetajatel võimalus minna end Inglismaale täiendama.
Annely: Eelmise aasta lõpupoole andis uniooni lastetöö juht Ruta Zilgalve teada, et selline koolitus – Kids In Discipleship ehk Lapsed jüngerluses – on kevadel Inglismaal tulemas, ja küsis, kas Eestist on valmis pastorist ja lasteõpetajatest koosnev grupp sinna minema. Ergo oli valmis selle projektiga kaasa tulema ja nii avaneski selline võimalus Rakvere grupil.
Ergo: David tegi ettepaneku Rakvere kogudusele ja võtsime selle heal meelel vastu. Miks just Rakvere? Põhjus on siin ilmselt Annelys, kes liidu lastetöö juhina elab hetkel kõige lähemal Rakvere kogudusele. Ta on seega osa Rakvere koguduse K.I.D. leadership tiimist, teisalt link ülejäänud adventkoguduste lastetööle Eestis.
Millised ootused ja lootused teil koolitusele minnes olid?
Heli: Ma ei teadnud muud, kui et lähen end täiendama, kuidas paremini lastetööd teha. Kohapeal selgus, et vastavalt väljatöötatud programmile on küll lõppeesmärk aidata last Jumala juurde, kuid kõigepealt on ees mitmekuine töö hoopis lastevanematega.
Annely: Ma olin natuke sellest projektist enne kuulnud ja mulle meeldis mõte, et kogu perekond tegutseb koos ja kogudus toetab seda. Suur lootus oli muidugi see, et käime koolitusel ja Eestis hakkab asi toimima. Ma usun, et see lootus täitub.
Ave: Koolitusele sai mindud seetõttu, et ilmselt kellelgi meist ei ole adventistide laste õpetajale suunatud väljaõpet. Eelkõige soovisin end täiendada, et olla hingamispäevakooli õpetajana professionaalsem. Kuid sealt sain midagi enamat.
Ergo: Ootasin head programmi, millele toetudes saaksin selgemalt piiritleda koguduse visiooni. Olen käinud üpris mitmetel koolitustel ja seetõttu olid ootused keskmised, kuid teiseks päevaks olin veendunud, et tegemist on päris vaimustava asjaga.
Kes olid teie koolitajad?
Hillevi: Koolitajateks olid oma ala profid SPA Trans-Euroopa Divisjonist, kes olid ise selle koolituse läbinud ja omasid litsentsi teisi koolitada. Nad teadsid, millest räägivad ja mida õpetavad. Igale rühmale oli ette nähtud juhendaja/treener, kes samal ajal, kui meie õppisime, õppisid ka ise. Ainult et meie esimest astet, et saaksime seda programmi oma koguduses läbi viia, nemad aga õppisid juba n-ö koolitajate koolitajateks.
Seetõttu oli igas lauas ka omakorda vanemtreener, kes vaatas, kuidas treenerid oma tööga hakkama saavad. Meie eest hoolitses Jumal igatahes eriliselt – meie treenerid olid soomlased Anne ja Merja ja nii oli ka kergem suhelda. Sest kõik said ju rohkem või vähem soome keelest aru. Üldiselt käis õpe inglise keeles, vajadusel tõlkisime üksteisele. Ja meie grupi vanemtreener oli Lydia, väga tore naine, kes seda programmi oma koguduses läbi viib.
Missugune nägi välja üks tavaline õppepäev?
Ergo: Sisutihe, kuid samas mitte rutiinne.
Hillevi: Tavaline päev algas kell 8 või 8.30 söögipalvega, siis kerge hommikusöök ja läkski tööks lahti. Kõigepealt palve + laulmine ja siis õppimine. Õpe oli intensiivne ja kogu aeg pidi pingsalt jälgima, kõik toimus ju inglise keeles. Istusime ümmarguste laudade ümber, laua peal oli alati kauss kommidega ja palju erinevaid mänguasju. Inimene pidavat kuuldut paremini omandama, kui ta samal ajal miskit käes hoiab, mudib ... Üsna palju oli grupitööd, erinevaid arutelusid.
Aeg-ajalt ka mänge, kus oli vaja koos miskit teha või lihtsalt ka n-ö usaldusmängud, kus pidid oma grupijuhti pimesi usaldama.
Heli: Lisaks loengutele oli meil võimalus näha praktilist tööd, milles osales kolm kohalikku perekonda. Koolituse lõpus saime ka ise proovida läbi viia õppetundi, milles sai kaasa haaratud kogu pere.
Ave: Tavalisi õppepäevi ei olnudki. Kõik olid erinevad. Mida saaks ühise nimetaja alla tuua, oli: palve, tempo, osadus, tore seltskond ja õppimine hommikust õhtuni.
Kui oluline roll õppetöös oli grupitööl?
Ergo: Grupitöö oligi peamine. K.I.D. programm ei ole mõeldud üksinda läbiviimiseks.
Ave: Lastega tulebki tööd teha kogu rühmaga. Nii ka seal õppides. Seal pidi lahendama grupiga mitmeid ülesandeid ja see näitaski, kui hästi grupid koostööd tegid ja mida nad õppisid ning kuidas reageerisid, kui kõik ei läinud päris nii, nagu loodeti.
Millised olid inimesed, kellega koos veetsite need päevad?
Annely: Väga lahked, abivalmid ja sõbralikud. Kõik olid ühe asja eest väljas. Ja Jumal oli hoolitsenud, et meiega olid ka soomlased koos, nii oli ka keelebarjäär mul väiksem.
Heli: Nüüd tagantjärele meenuvad kõigepealt säravate sõbralik-heatahtlike silmade ja malbe häälega tumedanahalised usuõed. See, kuidas nad lastega suhtlesid, kuidas naeratades kuulasid ja last mõista püüdsid. Ja muidugi minu intelligentne hotelli-toanaaber Põhja-Iirimaalt.
Ja nooruslik soliidses eas Anne-May Wollan, kelle jalg nõksus kelmikalt kaasa, kui hoogsat noortelaulu laulis. Ja meie mentorid Soomest, kes meid kõigiti aidata püüdsid...
Annely: Mulle väga meeldis meie grupp, kellega Inglismaal olime. Õppisime rohkem üksteist tundma ja mõistma.
Ave: Meil oli vahva grupp. Kordagi nende pikkade päevade ja üldse reisi jooksul ei olnud tunnet, et vabandage, ma tahaksin laevalt maha astuda. Meie treenerid olid ka väga sõbralikud ja armsad.
Millistest riikidest ja kui palju lasteõpetajaid koolitusel oli?
Annely: Kui ma õigesti mäletan, oli 7 erinevat keelt?
Hillevi: Lasteõpetajaid oli Poolast 2 kogudusest, Lätist, Sloveeniast, Iirimaalt, Inglismaalt, Soomest. Meid oli kokku ca 70 inimest.
Heli: Holland oli samuti esindatud.
Ergo: Ega teistega väga palju aega suhelda polnud. Peamine rõhk oli pandud oma grupitööle.
Mis oli selle koolituse eesmärk teie arvates?
Annely: Saada ülevaade sellest programmist ja veenduda selle kasulikkuses ning hakata ka oma koguduses seda ellu rakendama.
Hillevi: Minu arvates oli selle koolituse eesmärgiks inimeste juhtimine Jumala juurde. Et meil oleks vastavad teadmised ja oskused ja tahtmist seda tööd teha. Ja samuti julgustada, toetada ja õpetada kogudusi ühiselt tegutsema.
Heli: Põhieesmärk oli aidata last seeläbi, et suunata kogu perekond ühiselt tegutsema ja koos Jumalat otsima. Lõppkokkuvõttes võidavad kõik – laps, perekond, kogudus.
Ergo: “Designed for Families and Focused on Children” on programm, milles ei keskenduta mitte ainult ühele huvigrupile või valdkonnale koguduses – näiteks lastele –, vaid tervele perekonnale. Seepärast on tegemist hea asjaga, kogudus ju peredest koosnebki.
Vormi poolest võiks programmi võrrelda natuke Alfa kursusega: aitab “pilti ette” saada. Aga sisu on neil ikka väga erinev. K.I.D. programmis on olulisel kohal kogemus. Pered tulevad koos piiblitundi ja peavad sealt saama kogemuse, mitte pelgalt informatsiooni koguduse põhitõdedest. Perekonnal tuleb hakata ka ise omavahel ühtse grupina suhtlema ja usuküsimusi arutama.
Kuidas iseloomustaksite seda koolitust?
Ave: Koolitus oli tempokas. Võõras keelekeskkonnas oli seetõttu esialgu veidikene raske. Aga see ei heidutanud mind, sest see oli väga vajalik ja ma olen kindel, et võimalus seal koolitusel osaleda tuli väga õigel ajal.
Annely: See oli huvitav, andis palju mõtteainet juurde ka oma pere ja kogudusega väljapoole misjonitöö tegemiseks.
Hillevi: Minule väga meeldis see koolitus. Eriti meeldis, kui ühel hommikul anti meile pudel vett, öeldi, et võtke oma Piibel ja nüüd palvetage ja otsige Piiblist vastuseid järgmistele küsimustele: Mis Jumal sulle praegu ütleb? ja Mida tema jüngrina peaksid tegema? Need vastused olid minu jaoks erilised, siiamaani kui mõtlen sellele, tuleb pisar silma ja ikka veel imestan, kui imeline Jumal on.
Heli: Ettekanded olid asjalikud ja hoogsad, sest aeg oli rangelt planeeritud. Samas oli pidevalt sees kogemuslik pool – adventistidele omaselt väliselt tagasihoidlik, sisemiselt sügav.
Suure kogemuse andsid need vähesed minutid, mil meid saadeti üksi välja ja öeldi, et kuula, mida Jumal Sulle ütleb. Nüüd tundub naljakana, aga siis kartsin, et Jumal ei ütle mulle midagi. Mul polnud eestikeelset Piiblit ja aega tundus vähe olevat, aga tulemus oli minu jaoks vapustav. Ta ütles midagi väga isiklikku, konkreetset ja praktilist.
Annely: Mulle ka väga meeldis, kui kõik läksid mingiks ajaks üksinda palvetama ja Piiblit lugema. See oli mõnus aeg koos Jumalaga.
Kuidas kavatsete rakendada omandatud teadmisi?
Ergo: Ma rõhutan: “kogemust”, sest ilma saadud kogemuseta mingeid teadmisi kasutada ei saa. Programm on autoriõigustega kaitstud. Eks ikka püüame seda Rakveres rakendama hakata.
Annely: Kohapeal tegime valmis plaani, mis, kus ja millal hakkab koguduses toimuma. Mina püüan neid teadmisi ka Türil ja Paides rakendada.
Heli: Ettevalmistav töö Rakvere adventkoguduses on juba käivitunud ja õige hoo saab sisse sügisel.
Ave: Kuna tegelikult on oluline ka kogu koguduse toetus, siis on vaja veel koguduse liikmetele tutvustada seda programmi, et nad mõistaksid, kui oluline on nende osa selles töös.
Mida uut avastasite enda jaoks, mida tahaks teistega jagada?
Annely: Uus pidi olema unustatud vana. ;) Ma ise tunnen, et vahel kipub suures elukiiruses meelest minema, et kõige tähtsam on võtta aega, et olla koos perega IGA PÄEV, uurida koos Piiblit ja arutada koos pereringis üleskerkivate küsimuste üle.
Heli: Olles Londonis, kodust kaugel, tundsin, et olen suure adventperekonna liige, ja see oli nii kodune ja hea tunne.
Rääkige mõni meeldejääv seik/fakt/sündmus/juhtum koolituselt!
Ave: Me saime seal laste mänguasjadega mängida ja igal ajal! See pani mõtlema, kuidas korraldada kirikus olemist kõigile vanusegruppidele meeldivaks – ka ühes ruumis olles. Kui laps tegeleb muude asjadega, siis see ei tähenda, et ta ei kuule. Kuuleb küll ja talletab rohkemgi, kui me arvata oskame.
Heli: See ei puuduta küll otseselt koolitust, aga mul on siiani silme ees silt kiriku köögiuksel, mis teatas, et sealt saab ainult taimetoitu. Rõõm oli tunda, et väärtustame samu asju, ükskõik, kust maailma otsast pärit oleme.
Ergo: Ongi huvitav, et kogu koolitus oli kui ÜKS kogemus, üks pakett. Ja ma tunnen end natuke kimbatuses sellest rääkides, sest KOGEMUS pole ju vahendatav – seda peab ise kogema.
Aga kindlasti oli huvitav tuletõrjehäire, mis keset grupitööd äkitselt üürgama hakkas. Sada meetrit eemal olev Briti uniooni keskus ju alles põles ja seetõttu tundus tuletõrjehäire kuidagi väga aktuaalne ja asjakohane. Tuleohutuseeskirjades ettenähtud kohta kogunedes selgus aga, et tegemist oli lavastusega. Liistule võeti grupijuhid, kellelt nõuti aru, kuidas nad suutsid oma gruppi mobiliseerida ja kriitilises olukorras juhtida. Ma siis vastasin diplomaatiliselt, et olin oma grupist viimane, kes majast väljus, kuna ma ka olin viimane.
Annely: Kui lõpus tunnistused anti, siis palvetasid kõik koos iga grupi eest eraldi ja see oli nii ilus hetk!
Mida see koolitus igaühele teist andis?
Annely: Kogu see koolitus oli väga mõnus selle poolest, et oli kodunt kaugel – teine keskkond. Elasin täielikult sellesse koolitusse sisse. Miski muu igapäevane asi ei seganud ega viinud mõtteid kõrvale.
Heli: Sain rohkem, kui olin osanud loota, kaugelt rohkem. Lisaks teadmistele ka uue strateegia nii isiklikes suhetes kui ka kogudusetöös. Silmaring laienes. Need mõned päevad muutsid palju minu sees.
Ave: Kogemusi ja mõtteainet. See oli vajalik koolitus. See andis kindlasti indu töötada laste ja nende vanematega ning mis peamine, meil on terve meeskond.
Olete Eestis tagasi. Kas sellega on ka koolitus ja selle sisuline pool lõppenud?
Heli: Mulle tundub, et kõik on veel ees. See oli nagu sissejuhatus toimuvale.
Annely: Tore on see, et meil on igal nädalal ühel õhtul võimalus kokku saada paariks tunniks, et ise õppida neid õppetükke, mida hakkame peredele edasi andma. Tund aega teeme seda inglise keeles, et ka keel areneks. :)
Ave: See oli alles algus – esimene sõna. Aga terve lugu tuleb aastate pärast.
Hillevi: Ma tõesti palvetan ja loodan, et saame selle programmi oma koguduses käima. Et me võiksime anda oma panuse Tema riigi töö heaks.
Kas on veel midagi huvitavat, mida ma ei küsinud?
Ave: Oleme harjunud, et lastetöö on üks tavaline asi. Et keegi teeb seda ja ülejäänud ei tea sellest midagi. Kogudus on ju üks perekond. Ükski liige ei ole tähtsam ega vähemtähtsam. Lastetöös on väga tähtis, et koguduseliikmed korrapäraselt palvetaksid nii laste, nende vanemate ja õpetajate eest. See on väga oluline! Olulisem, kui me arvata oskame. Ainult nii püsib vaenlane kaugel meie lastest, vanematest ja ka õpetajatest.
Ergo: Loodan väga, et saame Jumala abiga selle programmi oma koguduses käima. Kui asi edenema hakkab, siis on meil kui pere- ja lastetöö tegijatel lootust järgmisel aastal uuesti täiendõppele minna. Seejärel loodame, et Annely kui lastetöö juhi abiga hakkab K.I.D. programm Eestis laiemalt teisteski kogudustes levima. Kindlasti toetavad meid ka meie Soome mentorid, kellega meil on kohustus jätkuvalt suhelda.
