2Ms 20:15: on kirjutatud: „Sa ei tohi varastada!“ Piibli arvestuse kohaselt on see kaheksas käsk. Vargus on riisumise vorm, mis seisneb võõra vara õigusvastases salajases või avalikus isikliku kasu eesmärgil hõivamises (äravõtmises) tagastamis- ja hüvitamiskavatsuseta. Selle käsu keelu alla kuulub ka röövimine. Juriidilise terminina mõeldakse röövimise all võõra vara hõivamist selle omastamise eesmärgil, kasutades või ähvardades kasutada teise isiku elule või tervisele ohtlikku vägivalda. Kõnekeeles kasutatakse väljendit röövimine mõnikord ka varguse sünonüümina, s.o. võõra vara omastamise kohta ilma vägivallata. Kui keegi läheb ja võtab kellelegi teisele kuuluva selle omaniku loal, siis see pole vargus, olgu selle omanik seal juures või mitte. Asi on nii lihtne, et sellega võikski käesoleva artikli lõpetada, kui inimeste seas poleks levinud selles küsimuses mõningaid väärarusaamu.
Vargus jääb varguseks, sõltumata varastatu hinnast ja varguse asjaoludest. Pole olemas nii väikest ja odavat asja, mille õigusvastane omastamine pole vargus. Samuti pole olukordi, mille puhul millegi õigusvastane omastamine poleks vargus. Varastatu hinnast ja vargusega seotud asjaoludest sõltub vaid selle eest määratav karistus. Näiteks, kui keegi on nälja kustutamiseks toitu varastanud, siis võib teda mõista ja teda selle eest isegi karistamata jätta, aga mitte tema tegu õigeks mõista. Tähelepanuväärne on palve Õp 30:7-9: „Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren: pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Issand?“ või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.“ See, et mõni inimene või paljud mõnda pattu patuks ei pea, ei muuda tegu õigeks. Üsna levinud on õunaraksus käimine. Ma ei tea, kuidas on lood praeguses Iisraelis, aga vanas Iisraelis, kus oli omaks võetud Moosese Seadus, võis võõral põllul või istanduses kasvavat vabalt süüa, kasvõi kõht täis – see oli seadusega lubatud ja see polnud vargus. Sealt kaasa võtta aga ei tohtinud – see olnuks vargus. „Kui sa tuled oma ligimese viinamäele, siis võid süüa viinamarju, nii palju kui sa himustad ja et su kõht saab täis, aga oma taskusse ei tohi sa midagi panna. Kui sa tuled oma ligimese lõikamata vilja juurde, siis võid oma käega katkuda viljapäid, aga sa ei tohi panna sirpi oma ligimese vilja külge.“ (5Ms 23:25,26) Kui Jeesuse jüngrid nälja kustutamiseks võõral põllul kasvava vilja viljapäid katkusid, neist terad välja hõõrusid ja neid sõid, siis keegi ei seadnud kahtluse alla õigust seda teha. Varisere pahandas ainult see, et nad tegid seda hingamispäeval. Meie peame arvestama meil kehtiva riigiseadusega. Seal oli Moosese Seadus osa riigiseadusest, aga meil pole. Õunavargus kõlab üsna pahasti, sellest siis sõna õunaraks. Õunaraksus käijate meelest pole see mingi patt, mingi kuritegu. Mida teha, kui õuna tahaks, aga endal õunapuud pole, raha õuna ostmiseks samuti mitte? Jeesus õpetas: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse“ (Mt 7:7). Võibolla iga paluja ei saa, aga vanasõna ütleb, et küsija suu peale ei lööda, ja mõnda õuna küll enamasti ei keelata. Mõni aasta tagasi avastasin, et seal, kus tookord elasin, oli aiavõrku auk „tekkinud“. Kord tabasin mõned läbi selle augu meie aeda õunaraksu tulnud lapsed. Ütlesin neile, et kui nad õunu soovivad, tulgu küsigu, aga tulgu väravast, ärgu lõhkugu aiavõrku ega käigu aias loata. Parandasin aiavõrgu ära ja lapsed hakkasidki küsima ja värava kaudu aias käima. Loomulikult lubasime neil mitte ainult kohapeal süüa, vaid ka kaasa võtta. Õunu jätkus nii meile kui ka neile.
Mõisate ajal oli teatud inimeste seas levinud arusaam, et kuna mõis ekspluateerib talurahvast, siis mõisale kuuluva vargus pole vargus. Kas polnud? Oli ikka. Sama mentaliteet oli levinud ka nõukogude ajal. Kolhoosile või riigile kuuluva vargus nagu polnukski vargus. Selle võtmine polnud vargus muidugi sealt võtjate meelest. Mingil määral soosis sellist mõtet asjaolu, et paljud olid pidanud neile kuuluva kolhoosile või riigile ära andma. See aga tekitas trotsi. Pealegi oli ju kõik nüüd väidetavalt rahva oma, meie oma – nii põllud, loomad kui ka tehased, vabrikud. Palk tehtud töö eest ei olnud õiglane jne. Tegelikult võis Stalini ajal pisemagi kolhoosipõllult võtmise eest Siberisse sattuda. Tänapäeval on vast üks valus teema riigimaksud. Jeesus ütles: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 20:25) Kohustuslike riigimaksude maksmata jätmine on riigivargus.
Ka Jumalale kuuluva omastamine on vargus. Ml 3:8 nimetatakse seda isegi röövimiseks. Jumal rääkis oma prohveti kaudu: „Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: „Kuidas me Sind röövime?““ Küllap teeks ka nii mõnigi tänapäeval suured silmad, kui Jumal talle oma prohveti kaudu ütleks: „ Aga teie röövite mind.“ ning küsiks samamoodi: „Kuidas me Sind röövime? Jah, me oleme kuulnud kirikutesse sissemurdmistest, aga meie pole midagi taolist teinud. Enda teada pole me küll oma kätt sinule kuuluva külge pannud.“ Jumal vastas: „Kümnise ja tõstelõivuga.“ Kui Mooses tundis, et tema elust lahkumise aeg on ligi, siis oli tal südamel enne lahkumist veel Iisraeli rahvast manitseda. Muu hulgas lausus ta ka järgmist: „Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks...“ (5Ms 8:17,18) Kõik, mis meil on, on meil tänu Jumalale – meie tervis, tööoskus ja võimalus teenida. Kogu meie teenistusest nimetab Jumal enda omaks kümnist ehk ühte kümnendikku ning ootab, et me selle Talle tagastaksime. Selle endale jätmist nimetaski Ta röövimiseks. Tõstelõiv oli annetus lisaks kümnisele. Kümnisega seoses lubab Kõikväeline Jumal inimesel isegi Teda proovida, et ta veenduks, et üheksa kümnendikku Jumala õnnistusega on rohkem kui kümme kümnendikku ilma Tema õnnistuseta. „Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.“ (Ml 3:10) Selle tõsiasja kinnituseks võivad Jumala lapsed rääkida tuhandeid lugusid.
