Ilma õppimata ei saa
Midagi võib ära teha ka üks inimene. Oleneb sellest, kui pühendunud ta on ja milleks tema kasutaminesobilik on.
Hispaanlane Ignatius Loyola (1491–1556) elas 1522. aastal läbi uussünni, nii et talle kõik uuena näis: sõjamehest sai usumees. 1523. aastal tegi ta reisi Pühale Maale, et harduses otsida seal “Jeesuse jalajälgi”. Ometi keelasid sealsed kristliku kiriku juhid Ignatiusel tegelemise iseseisva “kuulutustööga”, soovitasid tal tagasi Euroopasse minna ja õppima asuda. Ignatius oli pärit aadellikust perest. Aadlirüütlid hariduse omandamisest tol ajal üldiselt huvitatud ei olnud. Teaduse tegemine oli kloostrite pärusmaa. Muidugi jääb üksnes pühakute elulugusid lugenud usukuulutaja vaimulik pagas kesiseks. Ignatiusel aga oli tahtmist asuda juba 30-aastase mehena poisikeste kõrval õppima ladina keelt. Ilma seda tolleaegset teaduskeelt tundmata kõrgemale koolitarkusele ligipääsemiseks lootust hellitada ei maksnud. Siiski jätkas Ignatius ka evangeeliumi kuulutamisega, niipalju kui tal usukogemusi oli. See aga tõstis inkvisitsiooni huvi tema vastu. Teda kahtlustati protestantismis. Kaks korda istus Ignatius aheldatuna eeluurimisvanglas. Vaevu suutis Ignatius end ketserluse kahtlustusist vabastada.
1528–1535. aastail elas ta Pariisis, õppis preestriks. Koos kuue sõbraga omandasid nad reformeeritud preestrite kuulsuse. Kuigi Roomas oldi nendesuhtes ikkagi veel pisut umbusklikud, kinnitas paavst 1540. aastal nende noormeeste poolt asutatud jesuiitide ordu põhikirja. Ordu kindraliks sai Ignatius Loyola.
Sõtta protestantide vastu
Paavstikiriku jaoks osutus jesuiitide ordu loominelausa taevaõnnistuseks, sest Saksamaal oli juba alanud tugev reformatsiooniliikumine. Põhiline osa Saksamaast oli paavstikiriku jaoks kadunud. Protestandid leidsid, et paavstikiriku, selle „metsalise” ja “Paabeli hoora” korralekutsumisega enam viivitada ei saa. Paavstlus vastas protestantidele vägivalla meetmetega. 1545. aastal tapeti Prantsusmaal 20000 valdeslast, mehed, naised ja isegi lapsed; 800 aheldati ja viidi galeeridele. Pariisis lõõmasid ketseritetuleriidad. M. Lutherilt ilmus 1545. aastal artikkel “Kuradist tekitatud paavstluse vastu”. Vägivald on südametunnistusega seotud probleemidele lahenduse toomiseks siiski üsna tulutu tööriist. Iseasi, kui just äärmuslikud meetmed tarvitusele võtta. Aga see ongi metsalise komme.
Saksa rahvas nõudis paavstilt katoliku kiriku reformimiseks kontsiili kokkukutsumist. Seda nõudis ka Saksa-Rooma keiser Karl V, kes lootis sellega protestantide probleemi kaelast ära saada. Paavst Clemens VII otsis põhjusi kontsiili edasilükkamiseks, sest kartis paavsti võimu ohtu panna. Järgmisel paavstil, Paulus III-l (1534–1549), oli sama hirm, kuid tal oli julgust pisut rohkem. 1545. aasta lõpul, 13. detsembril, alustas kirikukogu Trentos viimaks oma aktiivse tegevusega. Järgmise, 1546. Aasta mais läkitas Paulus III Trentosse oma legaatidele appi juba kaks jesuiiti, et need aitaksid teoloogilistes küsimustes paavsti kaitsta. Jesuiidid olid suutnud end näidata Püha Tooli ustavate sõduritena. Jesuiitide kõrge eruditsioon andis neile debattides olulise eelise. Veelgi kaks jesuiiti saatis paavst Trentosse eelmistele lisaks. Tänu jesuiitide vankumatule ortodokssusele võttis Trento kirikukogu protestantide suhtes avalikult vaenuliku hoiaku. Lepituse ja ühiste ideede otsimine jäi kõrvale. Trento kirikukogu kuulutas kirikliku traditsiooniautoriteedi võrdseks Pühakirja omaga. Hieronymuse ladinakeelne Vulgata kuulutati lõplikuks kanooniliseks tekstiks. (Vulgata on 4. sajandist pärit rahvapärane piiblitõlge kreeka keelest ladina keelde). Kirikukogu 13. istungjärgul (1551. a) kinnitati transsubstantiatsiooni doktriin, mille põhjal leiba ja veini pühitsev preester muudab need Kristuse ihuks ja vereks. Paavst, kelleks oli nüüd juba Julius III, pidas õigeks protestantlike delegaatide ettepanekute arutamise üldse ära keelata. Kuid Saksa protestantidel õnnestus sõlmida liiduleping Prantsusmaa kuningaga. Sellest julgustatuna suunas Saksimaa kuurvürst Moritzoma väed teele Trento peale. Kirikukogu kiirustas laialiminekuga. Keiser Karl V põgenes Hispaaniasse. 1562. aastal kutsuti kokku kirikukogu 17. istungjärk ja Karl V poja Ferdinandi palvel kutsuti sinna esinema ka protestante, kuid nemad olid juba keisri poolt Passaulepinguga (2. aug1552) endale usuvabaduse saavutanud ega olnud osalemisest kirikukogul rohkem huvitatud.
Esmalt puhtaks oma ukseesine!
Kirikukogu arutas siis katoliku kiriku siseseid küsimusi, kus pandi maha kiriku kurss järgmisteks sajanditeks. Sellel kirikukogul hiilgasid oma teoloogiliste teadmistega jesuiidid. Ignatius oli olnud halastamatult nõudlik nii enese kui ka oma kaastööliste suhtes. Ei mingit maise varanduse ahnitsemist! Jesuiidid olid palju õppinud, hoidnud endid füüsiliselt vormis, omasid selget ja teravat mõistust. Nad seadsid kasvatustöö koolides oma esmatähtsate tegevusalade hulka. Vaat, mida tähendab õppimine!
Trentos kinnitati kuulekust paavstivõimule. Aga paavstid omapoolselt pidid lõpetama häbematu onupojapoliitika. Nendeks “onupoegadeks” olid olnud mõnigi kord paavstide eneste pojad. Prostitutsioonil, mis oli Roomas ja Veneetsias olnud suureks äriks, tuli nüüd varju tõmbuda. Kuuria puhastati jultunud müüdavusest. Jesuiitide karskus tõsteti au sisse. Nende iseteadlikkus tõusis.
Tüliküsimus: kas usuteod või teenimatu arm?
Jesuiitidel tuli ette katoliku kiriku sisene kokkupõrge nn jansenistidega teenimatu armu küsimuses. Jesuiidid nimelt väitsid, et inimene võib küll tegudega oma hinge päästa, kui ta osaleb euharistial (armulaual) ja saab oma patud andeks. Just see tulek armulauale ongi “usutegu”. Oma tulekuga armulauale on inimene andestuse “välja teeninud”. Jansenistid aga ütlesid, et sakramendi vastuvõtmisele peab olema eelnenud patukahetsus. Armu saab kahetsev patune. Patune ei ole armu ise mingil määral ära teeninud, vaid et Jeesus Kristus on tema patukaristuse kandnud. Pelgalt armulaual käimisega inimene patte andeks ei saa. Jansenistid panid rõhu peamisele – lunastusele Kristuse läbi. Antud küsimuses mõistsid jansenistid oma seisukohti paremini kaitsta kui jesuiidid. Kus levis jansenism, seal paranes koguduseliikmetemoraal ja usklikkus.
Jesuiitidel aga polnud kombeks nii kergesti taganeda. Nad võtsid käsile jansenismi rajaja teoloogiaprofessor Cornelius Janseniuse (surn 1638. a) teoloogilise teose “Augustinus” ja leidsid sealt viis punkti, mille nad tembeldasid ketserlikeks. Otsust oodati nüüd paavstilt. Paavst, nagu ikka, vastuse andmisega ei kiirustanud. Lõpuks langetas ta selle jesuiitide kasuks. Kui just patukahetsust nõuda, jääks armulaual käijaid vähemaks, millist tendentsi juba märgata oligi. Inimesed on pigem valmis teatud usukombe ära täitma, mis neid millekski ei kohusta, kui et meelt parandama hakata. Jansenistidele anti korraldus selles küsimuses vait olla.
Ignatius Loyola oli jesuiitide jaoks välja töötanud filosoofilis-religioossete harjutuste süsteemi, mis oli juba siis omast ajast kaugele ette jõudnud, ja seda süsteemi, mis pidavat mõistuse kaudu inimese ühendusse viima Jumalaga, on täiendatud kuni tänapäevani pidevalt. (Need mediteerimisharjutused võib leida internetist.)
Jansenistid väitsid, et filosoofilis-moraliseerivad jutlused juhivad Kristuse kogudused eismi-rappa ja sealt ateismi.
Kuna Prantsusmaal olid koolid kindlalt jesuiitide käes ja kooli lõpetamine olenes palju õppija tõekspidamistest, siis hakkasid jansenistid asutama oma nn väikesi koole, kus võeti kasutusele uued, eesrindlikud õppemeetodid; nii näiteks asendati esmalt just neis koolides hanesulg raudsulega. Jesuiidid saavutasid jansenistlike koolide keelustamise riiklikul tasemel. Põhjenduseks nad tõid: “Kui Luther ja Calvin oleksid pandud kinni enne, kui nad hakkasid dogmasid esitama, oleks riike säästetud suurtest segadustest!” Valusaid hoope said jesuiidid noore teadlase Blaise Pascali (prantsuse matemaatik, füüsik ja filosoof) sulest. “Pühakud ei ole kunagi vaikinud!” julgustas neis Pascal janseniste.
Ikkagi repressioonid
Protestandid, kes Saksamaal julgesti paavstikiriku vastu välja astusid, muutusid ometi va ettevaatlikumaks. Oli sõjaaeg. Protestandid, kes oma usu katoliiklusesse tagasi vahetasid, vabastati kaheks aastaks sõjaväelaste kohustuslikust majutamisest. Elukutselised sõjaväelased, tragunid, olid sellised röövlid, et nuuskisid üles kõik majapidamiste säästud; nad olid küllastamatud, vägivaldsed, saagiahned ja jõhkrad. 1685. aasta jooksul loeti kokku 182 787 usuvahetust. Seda tehti sageli vahetult just enne vägede saabumist. Sõdureid saatvatel katoliiklastest kaputsiinidel oli kohustus registreerida need usuvahetused. Usku vahetama sunnitud isade lastest said jällegi tublid katoliiklased.
1980. aastal oli USA-s üle 1000 katoliikliku preestri kõrgkoolides õppejõududeks. Praegu olevat nõudlus nende järele suuremgi kui paarkümmend aastat tagasi. Saksamaal on jesuiitlikud kolledžid ja kõrgkoolid Berliinis, Hamburgis, Bad Godesbergis, Linzis, Meini-äärses Frankfurdis, Münchenis, Innsbruckis.
Katoliiklik kirik väljus heitlusest protestantismiga tugevamana kui enne.
“Ja temale anti võimus pidada sõda pühadega ja nad ära võita...” (Ilm 13:7)
