Käes on mai ja see ajakiri peaks Sinuni, kallis lugeja, jõudma just emadepäeva paiku. Seoses sellega palusin Kogemuste kotikese täiteks kogemusi emadelt. Ja siin need ongi:
On raske leida mõnd ema, kel pole oma lastega seoses meenutada ühtegi suurepärast kogemust Jumala armust ja hoidmisest. Lapsi kasvatades ja nendega koos kasvades peidab iga mööduv päev nii paljusid imesid, et nende üleskirjutamiseks kuluks rohkem paberit, kui meil on – õnneks saame kord kõiki oma imesid uuel maal jagada.
Minu jaoks oli üks esimesi imelisi kogemusi siis, kui minu poeg oli veel alla kahe aasta vana. Olin verinoor kristlane, nii et see kogemus puudutas mind väga sügavalt. Nimelt oli minu pojal Patrickul tekkinud krooniline keskkõrvapõletik – iga kord kui meile kusagilt nohuviirus külge hakkas, jäi poiss oma kõrvadega hätta – ja alati tuli ka kõrge palavik ja kõik muud kõrvapõletikuga kaasnevad hädad. Käisime siis taaskord keskkõrvapõletiku kahtlusega perearsti juures ja saime teada, et kahjuks on kõrvad jälle tugevasti põletikulised – seega saadetigi meid järgmiseks päevaks lastehaiglasse kõrvaarsti juurde. Kui me perearsti juurest koju sõitsime, tundsin musta masendust – jälle antibiootikumikuur, mis organismi kurnab, ja kõik muu sinna juurde. Miks peab see jälle minu lapsega juhtuma? Me oleme ju nii hoolikad olnud, vältinud rahvarohkeid kohti, kus võiksime nohu saada jne. Miks siis ometi! Seejärel palusin ma kogu südamest, et Jumal teeks mu lapse terveks! Jah, kohe praegu ja siinsamas. Minu ahastus oli sel hetkel lihtsalt nii suur, et ma ei palunud midagi vähemat – ei seda, et haigus kergelt läheks, või seda, et see kiirelt mööduks. Ma palusin, et Patrick saaks kohe praegu terveks, sest mina enam lihtsalt ei jaksa. Ma ütlesin Jumalale, et ma TEAN, et Sa võid seda teha kui tahad, palun, tee siis ometi! Aita meid! Miks Sa ei aita meid? Ahh...
Järgmisel päeval läksime lastehaiglasse spetsialisti juurde. Arst vaatas Patricku kõrvu pikalt ja põhjalikult, seejärel saatis meid veel mingi aparaadiga kontrollima. Tulemused kätte saanud, võttis ta prillid ninalt ja ütles, et tema küll ei saa aru, miks perearst meid tema juurde saatis, lapse kõrvad on täiesti korras ja ei paista, nagu oleks seal lähiajal mingit põletikku olnudki. Saatis meid koju, sest temal polevat nii tervete kõrvadega küll midagi peale hakata.
Minu süda juubeldas sees! Ma teadsin, et see oli ime! Minu palvele oligi vastatud! Minu Jumal oli teinud täpselt seda, mida ma palusin, hoolimata sellest, et ma oma palve ajal sellesse tegelikult väga ei uskunud. Ma ei olnud seda mitte millegagi ära teeninud – minu usk ei olnud piisavalt suur, et öelda aamen ja ootama jääda – kuid Jumal tuli minu juurde sinna, kus ma olin, ja andis mulle selle, mis minu kui haige lapse ema jaoks kõige olulisem oli. Ja sellega koos andis Ta mulle usalduse Tema vastu.
Paluge – ja teile antakse! Loomulikult ei tähenda see seda, et me saame kõike, mida iganes soovime – kuid see tähendab, et võime oma Isa alati usaldada, sest mitte miski – isegi minusuguse uskmatu ja kahtleva lapse palvele vastamine – ei ole Tema jaoks võimatu!
Kristel Stamm,
Patricku ja Talistra ema
Kunagi nooruses, enne emaks saamist lugesin Piiblist teksti, mis minus segadust tekitas: „Sest Aadam loodi enne, siis Eeva; ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse, aga ta saab õndsaks lastesünnitamise läbi, kui ta jääb ususse ja armastusse ning pühitsusse mõistliku meelega“ 1Tm 2:13–15. „Õndsakssaamine“ ehk nagu uuem eestikeelne Piibel kirjutab, „päästmine“ toimuvat laste sünnitamise läbi? Tänaseks on mul endal lapsed ja juba päris suured lapsed ning laskumata arutellu selle piibliteksti teoloogiliste üksikasjade üle, võin öelda, et see on tõesti nii. Ja see ei tähenda üldse mitte seda, et need naised, kes pole sünnitanud, ei pääseks. Piibel räägib ju usu läbi päästmisest. Ometi on laste saamine ja nende kasvatamine ka väga hea viis meie endi kasvamiseks ja mõistmiseks, kui kallid meie oleme Jumalale Tema lastena. Hoides ja armastades neid väikeseid (ja ka suuri) lapsi, mõistame natuke rohkem Jumalat, kes armastab meid nii väga, et andis oma Poja meie eest surma. Me peame Talle tõesti väga kallid olema, samuti kõik see, mis on meiega seotud. Roomlastele 8,32 võime lugeda eelnevale kinnitust: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama?“ Ja see Tema annetus ei jää hiljaks – olgu siis tegemist tarkusega vajaliku otsuse tegemiseks või mõne muu lahendusega nagu järgmisest loost lugeda võime:
Minu kogemuse lugu sai tegelikult alguse juba neli aastat tagasi. Täpsemalt öeldes siis, kui sündis minu väike tütar Taali ja ma teda kohe mitte ühegi lasteaia järjekorda ei pannud. Me elame perega Tallinnas ja eelmisel kevadel mõistsin, et selline viivitamine oli suur viga.
Taali väike õde Roosi Ann oli selleks ajaks 5-kuuseks saanud ja me abikaasaga otsustasime, et registreerime mõlemad lasteaiakoha järjekorda. Avaldusi viima minnes selgus, et Roosi Annil on 3-aastaseks saades üsna suur tõenäosus lasteaiakoht saada, kuid Taali osas oleme lootusetult hilinenud. Kõikjal vangutati päid ja öeldi, et ilmselt saab temast enne koolilaps. Seda kuuldes tuli mulle pisuke hirm peale, kuid uskusin, et küllap me minu tööle naastes kuidagi ikka hakkama saame.
Selle aasta veebruari algus muutis mind lootusrikkamaks. Sain kirja ühest väga toredast lasteaiast – neil olevat sügisest Taali tarvis lasteaiakoht. Meiepoolset vastust oodati 20. veebruariks. Paraku pidime siiski nentima, et kuu kohatasu käiks meie perele üle jõu ja eelistaksime ikkagi riiklikku lasteaeda.
Aeg läks ja 20. veebruar jõudis järjest lähemale. Mul oli pidevalt meeles, et pean vastuse saatma ja samas mõtlesin, mis saab siis, kui pakutavast kohast keeldume. Palvetasin sellepärast palju ja palusin, et Jumal meie mure lahendaks.
Täpselt 20. veebruari (!) hommikul helises telefon. Mulle helistati lasteaiast, mis oli algusest peale olnud minu esmane eelistus ja pakuti Taalile lasteaiakohta! Seda alates selle aasta 1. märtsist!
Kõik asetus hetkega oma kohale. Jumala poolt pakutud lahendus oli meisterlikult ajastatud ja kõiki meie pere vajadusi arvestav. See oli ja on minu jaoks elav tõestus sellest, et Jumal kuuleb palveid. Mt 7:7 on kirjutatud: „Paluge, ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.“ Jumal vastab meie palvetele ja kingib lahendused muredele. Just sedamööda, kuidas kellelegi parim. Tänu ja kiitus Talle selle eest!
Helerin Lehtla,
Taali ja Roosi Anni ema
„Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!“ (Õp 22:6) Kui meie lapsed kasvavad, ei saa me enam nende eest otsuseid teha, aga kuni nad väikesed on, võime õpetada ja harjutada neid kõigi oma olukordadega Jumala ette tulema. Kusagil kasvõi sügaval südamesopis on suurel mehel või täiskasvanud naisel meeles nende lapsepõlve Jumal, ema-isa kõrval loetud palved ja kuuldud õpetused. Mäletan, kuidas me kord lastega albumit vaatasime ja minu tol ajal väike poeg, kellele oma olin kunagi varem seletanud, et Taevaisa saab oma tagasitulekul kaasa võtta need oma lapsed, kes on surmani ustavaks jäänud, küsis nüüd vanemate inimeste piltidele osutades: „Kas see tädi jäi surmani ustavaks? Kas see onu jäi surmani ustavaks?“
5 aastat tagasi nägi mu õelaps selge unenao, millest ta õhinal rääkis. Ta nägi, et mina surin ära, tõusin üles ja siis abiellusin ning sain lapse. Ja see unenägu täitus. Ma tõesti surin oma vanale elule ning tõusin koos Kristusega täiesti uuele elule. Suur tänu Jumalale selle eest, millisest mustast august Ta mind välja tõmbas. Mõne aja pärast tutvusin Rainiga, me abiellusime ja varsti sündiski meile väike Kaspar, kuigi abielludes teadsime, et me ei pruugi kunagi lapsi saada. Jumala lapseks saamise ja Rainiga kohtumise järel on Kaspar suurim kingitus. Samas tunnen, et kui mul ei oleks seda kõike, mis Jumal on mulle kinkinud ja kui mul poleks midagi siin maailmas peale Jumala, oleks mul Temas ikkagi kõik olemas. Selle teadmise sain Jumalaga kohtudes.
Me palvetame tavaliselt koos lapsega. Kaspar on praegu 1a 10 kuud vana. Üsna varakult hakkas ta meiega kaasa palvetama ja alati ette lugema nimesid, kelle pärast tuleb palvetada. Enamasti olid need lähedased inimesed, keda ta tundis. Poja annab nii palju indu ja tuletab meelde inimesi, keda Jumala ette kanda. Vahel on sattunud tema nimekirja mõni selline nimi, et ma pean hetke mõtlema, kes see inimene on. Ja siis ma tean, et Jumal pani talle selle nime suhu ja et see inimene tõesti vajab palvet.
Hiljuti oli meil järgnev kogemus: Kaspari lemmikmänguasi – üks väike Lego mehike – oli umbes paar nädalat kadunud. Iga päev küsis ta mitmeid kordi mehikese järele ja me otsisime seda kõikvõimalikest kohtadest. Selle aja jooksul olin tube koristanud, voodilinu vahetanud, isegi voodi madratsi üles tõstnud ja mehikest ei kusagil. Mina olin kindel, et unustasime selle kellegi juurde külla või kaotasime väljas ära. Aga laps ei jätnud otsimist. Siis ühel päeval põlvitasime me Kaspariga koos ja palusime Jumala poole mehikese pärast, et Tema teab, kus see on ja palusime abi mehikese üles leidmisel, kui see on Jumala tahtmine. Järgmise päeva hommikul tuterdas Kaspar voodist välja ja veidi aja pärast võttis ta voodi alt maast oma kadunud mehikese. Muidugi oli ta väga rõõmus ja näitas, kust täpselt ta selle võttis. Tuletasin talle meelde, kuidas me eelmine päev palvetasime mehikese pärast. Kaspar ütles, et Jeesus ulatas mehikese talle.
Paar kuud tagasi, kui Kasparil olid tuulerõuged ja ta ei saanud öösiti suure sügelemise tõttu magada, palusime koos Jumalat appi. Varsti tegi ta seda juba ise ja hüüdis „Jeesu, aita, Jeesu, aita.“ Lapse usku ja lootust on rõõm kõrvalt jälgida, eriti kui ta on veel ümbritseva maailma poolt suuresti mõjutamata. Aga näen ka, et lapse usk vajab vanemate poolt pidevat toitmist ja kastmist.
Ta on küll veel väike, aga saab maailma asjadest päris hästi aru ja paneb asju tähele ja jätab meelde. Ma usun, et see ja ka teised kogemused ning suhtlemine Jumalaga jäävad talle pikaks ajaks meelde ja panevad hilisemale usuelule aluse.
Kaie Siim,
Kaspari ema
Veel üks tore tõotus Piiblist sobib sisse juhatama järgmist lugu: „Sest Ta annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel!“ ( Ps 91:11) Ta teeb seda meiega ja meie lastega ja teeb seda ammu enne, kui me Temaga tuttvaks saame.
Tahan jagada oma sõbranna kogemust. See oli küll enam kui 15 aastat tagasi, aga sündmus oli eriline ja siiani mul meeles.
Minu sõbranna tütar oli tollal paariaastane. Nende kodu ümbruses kihutasid tookord ringi selgelt mingisuguse aine mõju all olevad pöörased autojuhid. Aias olles hoidis sõbranna tütrel alati hoolsalt silma peal. Sel päeval riputas ta aias pesu kuivama ja tüdruk tatsas sealsamas ringi. Äkki kuulis mu sõbranna oma abikaasat teda nimepidi üpris kurja häälega hüüdmas. Ta pööras end kiiresti ümber ja märkas last, kes oli otsapidi sõidutee äärde jõudnud. Loomulikult oli ta hetkega lapse juures ja minut hiljem kihutas neist mööda auto, mille roolis üks neist sõgedaist autojuhtidest. Aa, et miks ma sellest üldse räägin? Sest mu sõbranna mees oli tööl, kodust kaugel.
Minu sõbranna, kes polnud tollal mingi usklik on tänaseni veendunud, et tegu oli Jumala ingliga, kes teda nimepidi hüüdis. Minu jaoks seisneb loo moraal aga selles – ärgem kunagi unustagem, et meie Issand suri iga inimese eest siin maailmas. Ta armastab iga inimest, kes siia maailma sünnib ja tahab igaüht päästa. Tuletagem endale iga päev meelde – me kõik oleme õed ja vennad ning suhtugem oma kadunud õdedesse-vendadesse just nii, nagu Issand neisse suhtub – armastusega.
Jana Rosin,
Kaisa ema
Üks ühine mõte läbib suuremat osa nendest lugudest: PALUGE! See on vahel kõik, mis me teha saame ja see on tähtsaim, mida me õpetada saame. Kui muidugi välja arvata ülim nõuanne Piiblis, mille täitmisel on Jumal ise meile suurima eeskuju andnud: ARMASTAGE!
Eha Lobjakas,
Indreku ja Siiri ema
