Tartus toimunud Kevadpidustuste külalisjutlustajaks oli energiline ja kuulajaid vaimustanud noor evangelist Kariibi mere saarelt – Juan Carlos Patrick. Tema jutlus pani kuulajad vaimustunult naerma, „aamen” ütlema ning hiljem pikalt järele mõtlema. Kes ja kust see karismaatiline evangelist on – püüame järgnevalt mõnele küsimusele vastuse leida.
Olen aru saanud, et Sa oled oma elu jooksul päris paljudes kohtades elanud-õppinud-töötanud. Anna meile lühiülevaade oma senisest elust!
Ma olen sündinud Dominikaani Vabariigis, mis on üks Kariibi mere saartest. Pärast keskkooli läksin ma teoloogiat õppima juba USA-sse, kuhu jäin pärast bakalaureusekraadi omandamist ka tööle. Töötasin noortepastorina väga erinevates kohtades – Pennsylvanias, San Diegos, New Yorkis, Texases, Phoenixis, Arizonases ja ka mujal. Seejärel elasin ja töötasin Puerto Ricos, kus töötasime kodututega ja erinevates sõltlaste rehabilitatsioonikeskustes.
Seejärel otsustasid tulla Euroopasse edasi õppima?
Jumal pani mulle südamele tulla õppima Newboldi. Ma soovisin edasi õppida ja teha magistrikraadi. Ühel pühapäeval, 20. novembril 2005. aastal rääkis Issand mulle unenäos ning ütles, et Inglismaal on üks kolledž, kus on võimalik teha magistrikraadi ja et ma peaksin sinna minema. Ma nägin unenäos seda õppeasutuse hoonet ja ühiselamuid, ümbritsevaid puid ja muid hooneid. Mul võttis umbes aasta aega seda mõtet seedida. Ma püüdsin selgusele jõuda, kas see kutsumine võib olla õige. Ning see oli tõesti nii. Ma nägin siis internetist Newboldi pilte ja need olid täpselt sellised, nagu ma unes olin näinud. Ma töötasin veel aasta, hoidsin raha kokku ja seejärel jätsin kõik maha – oma teenistuse ja kodu ning tulin Inglismaale. Töötasin sel ajal Puerto Ricos noortepastori ning piibliõpetajana ühes keskkoolis.
Andres (Ploompuu, kes tõlkis ka Juani kõnet, toim), te õpite Newboldis koos. Kas sa mäletad teie esimesi kohtumisi? Mis mulje sulle Juan Carlosest jäi?
Kui ma teda esimest korda nägin, siis ta rääkis mulle seda sama ema-nalja, mida ta meile täna ka jutluses rääkis (kes jutlust ei kuulnud, küsige kelleltki, kes Kevadpidustustel osales, toim). Ta rääkis seda söögilauas ja ma ei teadnud täpselt, mida arvata. Tol hetkel ei olnud tal veel ka suhteid minu õega ega midagi. Ma vaatasin kõrvalt, et selline õudselt edev tüüp on, kes vajab hästi palju tähelepanu. Mina olin enamjaolt vait ja palju ei kommenteerinud sinna kõrvale. Ma arvan, et me alguses läksime isegi omamoodi pahuksisse, kuna tema vist ei saanud päris sellisest minu mentaliteedist aru ja mõistis seda vaikimist äkki omamoodi. Ta tuli ühel päeval minu juurde ja lausa küsis, et ega meie vahel midagi korrast ära ei ole. Mina vastasin, et ei, kõik on ikka korras, me lihtsalt oleme erinevad. Ma olin ju alles ka Newboldi tulnud ja olin selline eestlaslikult külmem ja tema muidugi oma Kariibi mere saarte energiaga... Aga siis me saime sõpradeks. Ta on mind omamoodi üles soojendanud. Ta on näidanud, et on võimalik olla tunduvalt sõbralikum ja soojem.
Nii et sa tunned, et sina oled selles suhtes muutunud?
Jah, mina olen kindlasti muutunud. Ma ei saa tema eest rääkida, kuid loodan, et midagi on ehk talle ka külge jäänud. Ma arvan, et me oleme üksteist ravinud. Me oleme mõlemad nii mõndagi läbi elanud ja nii me üksteist ravime. Tema muudab mind mustaks ja mina teda valgeks.
Juan, kuulsin praegu Andreselt, et teil oli omavahel alguses koguni erimeelsusigi?
Jaa (naerab pikalt). Ma nimetaksin seda aklimatiseerumiseks. Kuid see pinge kadus ruttu ja asemele tuli suur sõprus.
Euroopas tundub sinu temperament nii teistsugune. Kuidas sulle on jäänud mulje kristlastest erinevates maailmaosades? Mis mulje on sulle siin Eesti adventistidest jäänud?
Ma olen näinud siin väga palju sõbralikke inimesi. Jutlust pidades nägin ma saalis väga palju naeratusi. Sama pilti, mida ehk mujalgi. Ma olin mõnda aega tagasi Mehhikos ja seal olid ka inimesed sellised vaiksed. Kuigi nad on ladina-ameeriklased. Kuid ka seal on väga palju erinevaid inimesi. Minu kodumaa on näiteks tegelikult väga konservatiivne.
Ma olen reisinud väga palju ja olen saanud mõjutusi erinevatest kultuuridest.
Ma räägin nüüd tõtt – mida ma siin näinud olen, see on imeline. Väga ilus ja rahulik. Mulle on juba ka nii palju kingitusi jagatud. See maa on minu südames. Ma näen ka, kui hästi on kõik asjad ära organiseeritud.
Sa rääkisid oma jutluses valest ja õigest viisist näha Jumalat. Miks sa sellised teema valisid? Kas arvad, et meil, adventistidel on arusaamine karmist Jumalast?
Kristlastel üldiselt. Vaatame kas või Martin Lutherit, kes peksis ennast, kuna ta uskus, et Jumal on karm ja nõudlik. Jumal ei olnud sõber, vaid selline eemalolev. Avastasin, endale üllatuseks, et ka minul on Jumalast selline pilt.
Ma õpetasin Piiblit ja mul oli 300 õpilast, kelle seas tegin küsitluse, uurides, kes meeldib neile rohkem – kas Jumal või Jeesus. Kõigile meeldis Jeesus rohkem. Ka erinevates riikides reisides olen ma inimestelt sedasama küsimust küsinud. Ja ikka vastatakse ühtemoodi. Kui küsin, miks?, vastatakse et Jeesus oli parem. Selle tulemusena pöördusin Piibli poole, et leida, mida Jeesus on Jumala kohta öelnud. Ja nii ma tegin omamoodi seeria noorte jaoks, et neile näidata, mida Jeesus rääkis Jumala kohta.
Me näeme ka teoloogias selliseid vihjeid, et Jeesus on vahendaja, kes Ta muidugi vahemehena ka on. Kuid sageli nähakse teda vahendajana kurja Jumala ning abitu inimese vahel. Et kui Jumal soovib inimese tappa, siis sekkub Jeesus, kes ütleb: „Ei-ei, ära tee seda!” Selline pilt on paljudel – kurjast Jumalast oma troonil, kes tapaks meid kõiki, kui Jeesus ei sekkuks. Kuid Piiblist me näeme, et Jeesus on vahemees, kuna Jumal kutsus Ta selleks. Jeesus ju ütles, et Isa armastab teid.
Nii et ma mõtlesin, et seda teemat tuleb käsitleda, kuna inimesed ju kardavad Jumalat.
Andres, see oli vist Su elu üks raskemaid tõlkimisi?
Me siin mõtlesime tõesti, et kuidas tõlkida. Meil on Eestis väga head tõlgid olemas. Aga siis me leidsime, et tal on selline omapärane aktsent ja ka väga omapärane rääkimise viis. Ma olen tema kõnesid varem päris palju kuulnud ja tean, millist stiili ta kasutab. Ja et oleks ka kergem talle, kui teda tõlgib keegi, kes ta stiili tunneb.
Ma palusin tal varemalt, et ta seletaks mulle umbes, mis oodata on. Kuid üllatusi tuli ikka, kuna ma ei teadnud, et ta päris selliseid trikke hakkab tegema.
Jõudsid sa jutluse sisulist mõtet ka jälgida? Mis sul kõrvataha jäi?
Kuna meie moto on „Võimaluste aeg”, siis mulle meeldis mõte, mida ta rääkis mulle juba enne jutlust, et tegelikult mitmes mõttes on Jumal see, kes haarab kinni võimalusest. Et kui Jumal nägi poega eemalt tulemas, sellise musta, haisva ja kodutuna, siis Jumal nägi siin võimalust. Ta jooksis pojale vastu ning ütles: „Tule koju, mu poeg!” Jumal nägi võimalust ja tegutses. Miks meie ei võiks teha samamoodi. Meil on sageli kiusatus mõelda selliseid õnnetuid inimesi nähes, et ise ta oli süüdi, et ta sellisesse mülkasse sattus. Selle asemel tuleb näha võimalust aidata inimest, kes on hätta sattunud, ja anda abi. See jäi mulle mõtteisse jutlusest.
Juan, ma kuulsin su jutluses kriitikanoolt hingamispäevakooli õppetükkide suhtes. Seleta veidi.
Ma mõtlesin seda, et meil on kalduvus arutada paljusid teooriaid. Ja me esitame küsimuse, et mida me võime õppida sellest ja tollest. „Kiiresti, kiiresti – meil on viis minutit aega!” Kuid tegelikkuses peaks nende praktiliste paralleelide otsimine võtma kogu aja. Kuid jah, minu küsimus on see: millal tulevad raamatud ja õppetükid, mis räägivad sellest, kuidas me peaksime üksteisega käituma. Ma näen, et just see on enamuses meie probleemiks.
Ma ei näe, et inimesed HIV-nakkusega või narkomaanid ja kodutud oleksid tõsiselt meie arutelus hingamispäevahommikuti. Aga just selliseid kadunud inimesi tuli ju Inimese Poeg päästma. Meie prioriteet peaks olema selliste inimeste identifitseerimine ning päästmine. Kuid see ei tundu nii olevat. Ma kardan, et me olema kaotanud siin mõtte.
Inimesed on tähtsad. Ilma inimesteta ei oleks meil ka kogudust. Meil on tendents keskenduda lõpuaja sündmustele, kuid kuidas on sündmustega, mis leiavad aset just praegu. On tõsi, et Kristuse tulekul saab kõik uueks. Kuid meie ümber on inimesed haiged praegu. Me ei saa neile ainult öelda, et nad ootaksid Kristuse tagasitulekut. See on midagi, millesse ma usun väga tugevalt. Inimesed peaksid tundma meie kirikut selle järgi, et me armastame inimesi, mitte ainult meie doktriinide põhjal.
Lõpuks, ma olen aru saanud, et sa plaanid abielluda eesti tüdrukuga. Meie lugejad tahavad kindlasti teada, millised on võimalused, et sa ühel päeval tuled Eestimaale elama ja töötama?
Ahaa, tead, ma olen Jumala teenija ja lähen sinna, kuhu Tema mind saadab. Nagu ma rääkisin, ma tulin ära Ameerikast ja jätsin maha kõik. Me palvetame praegu, et Issand juhataks meid. Ta on juhatanud siiamaani ja ma olen kindel, et Ta näitab ka edaspidi teed. Ma olen valmis minema kõikjale, kuhu Ta mind saadab. Kui Jumal teeb meile võimalikuks tulla siia, siis muudaks see mind enam kui õnnelikuks.
