5–17. aprillini toimus Lätis noorteseminar RELAY´. Tõlkes tähendab see 'sõnumeid edastama'. Eestist osalesid sellel üritusel Kristi Holzberg ja Mervi Kalmus. Järgnevalt räägivad nad ise kõigest lähemalt.
Millised ootused olid Relay-seminarile minnes? Miks otsustasid sellele koolitusele minna?
Kristi: Visanud esimese pilgu Relay' sisule ja läbiviijatele, oli otsus tehtud: lähen! Ükskõik kui palju peab kahe vaba nädala nimel eelnevalt pingutama.
Mervi: Kui nüüd päris algusest rääkida, siis mina kuulsin Relay koolituse ideest esimest korda veidi rohkem kui kaks aastat tagasi. See oli siis, kui pastor Janoš Kovac käis Tartus evangeelset seminari läbi viimas. Mäletan nii hästi seda hommikut, kui istusime kahekesi Tartu kiriku juures ning rääkisime maast ja ilmast, sealhulgas ka noortetööst Trans-Euroopa Divisjonis. Siis ta rääkiski ideest alustada suuremat sorti projektiga, mille eesmärgiks oleks noorte suunamine misjonitöö juurde ja õpetusliku baasi tugevdamine.
Mäletan, et olin juba siis suures õhinas, kuigi tollal oli see alles idee ja unistus. Ja kui nüüd paar kuud tagasi Ivo sellest Riias toimuvast seminarist rääkis, olin kahe käega minemise poolt. Teadsin, et selle projekti taga on tugevad jõud nii divisjonist kui ka Newboldi Kolledzist. Nii et ootused olid suured ja sama suur oli ka tahtmine minna. Olen Jumalale lõpmata tänulik, et sain need kaks nädalat ülikooli lõpetamise ja töö kõrvalt näpistada, et end harida ja nende kõige olulisemate teemadega tegeleda.
Kuidas nägi välja üks tavaline õppepäev?
Mervi: Tavaline päev nägi välja selline, et hommikul kell 8.30 alustati palvusega, kella üheksast kuni viieni olid loengud ja grupitööd, vahepeal pakuti meile siiski ka lõuna- ja õhtusööki. :) Pärast õhtusööki veetsime aega omavahel suheldes ja nii mõnelgi õhtul käisime Riia vanalinnas jalutamas. Õhtul seitsme-kaheksa paiku ööbimispaika jõudes olin vähemalt mina nii väsinud, et peale kodutööde tegemise ei jaksanud enam sõrmegi liigutada. Ma ei saa öelda, et ma oleksin Riiga läinud niisama mütsiga lööma, aga nii tihedat vaimset tööd ja ajude ragistamist ma ka ei oodanud. Teise nädala lõpuks tahtis väsimus igatahes vägisi maha murda. Aga see oli hea väsimus.
Õppesessioon jagunes kaheks nädalaks. Millele keskenduti esimesel nädalal? Millele teisel nädalal?
Kristi: Esimene nädal algas mõtteteraga: eelkõige oleme kristlased ja seejärel adventistid. Adventkiriku doktriinid on justkui maamärgid, millega oma territooriumi kindlaks määrame. Tõeline lugu ulatub palju kaugemale. See algas Jumala reageerimisega tekkinud patule, jõudis pärast edasisi valikuid/reageerimisi ristini ning lõpeb tulevikus patu kaotamisega.
Mervi: Jah. Esimesel nädalal läbisime adventteoloogia mooduli. Põhiõppejõuks oli dr Gunnar Pedersen Newboldist, nädala teises pooles sekundeeris talle Paul Clee. See nädal oli raske, aga väga-väga huvitav. Teoloogia on minu jaoks nii uskumatult põnev, paljudele võib see tunduda surmigavana ja assotseeruda pikkade ja tolmuste tapeedirullidega, kuhu on joonistatud keerulised skeemid ajalooliste sündmustega. Tegelikult räägiti meile midagi palju üldisemat – Piibli lugu. Kohe päris algusest lõpuni.
Alustasime esimesest paradiisist ja jõudsime välja taastatud, uueks loodud paradiisi. Võib tunduda elementaarselt lihtne, aga tegelikult oli neid ahhaa-elamusi minu jaoks väga palju ja nii mõnelgi ketkel tajusin, et ei suuda kõike hoomata ega mõista. Tundsin loenguid kuulates, kuidas mu silmad järjest suuremaks ja suuremaks läksid ja ma ise muudkui tooli serva poole nihkusin. Nii põnev oli, et hoidsin peaaegu hinge kinni. Esimene nädal oli minu jaoks seega tõeline elamus.
Teise nädala teemaks oli "Jüngerlus ja juhtimine" (inglise keeles kõlab see paremini – Discipleship and leadership), lektoriteks Janoš Kovac TED-ist ja Giedrus Rimsa Leedust. See oli rohkem praktilise suunitlusega nädal, peale loengute kuulamise tegime ohtralt grupitöid ja praktiseerisime ka ehtsat kuulutustööd. Nimelt käisime kahel päeval Riia linnas inimestega suhtlemas ja väikeseid lihtsaid heategusid tegemas. Meile kõigile oli vaja seda kogemust, kuidas kiriku nelja seina vahelt välja saada ja inimestega suhelda. See oli natuke hirmutav, kuid ühtlasi äärmiselt vajalik ja väärtuslik kogemus.
Hingamispäeval õppeprogrammi ei toimunud. Kuidas oli see päev sisustatud?
Kristi: Hingamispäeva hommikul läksime leedukatega noorte jumalateenistusele ning hiljem vaatasime ühiselamus vaimulikke filme, kiitsime Jumalat ning nautisime ühte selle aasta imelisemat päikeseloojangut.
Mervi: Mina sõitsin nädalavahetuseks koju, et oma kodu(koguduse)s olla, nii et ei oska selle kohta, mis siis Riias toimus, midagi öelda.
Kuidas iseloomustaksid seminari läbiviijaid?
Kristi: Seminari läbiviijad olid olemuselt liiga erinevad, et ühte patta panna. Pederseni kuulasime Merviga nii keskendunult, et 7-st õhtul olime juba unest oimetud ning ainus suund oli ühiselamu voodi. Paul Clee andis edasi oma rohkete kogemuste pagasi, suure sületäie entusiasmi ning loomulikult võrratut inglise huumorit. Rimso ja Kovacs-Biro panid teooria asemel rõhku pigem praktikale ning doktriinidele.
Mervi: Seminari oli kutsutud läbi viima väga toredad ja asjatundlikud inimesed. Pastorid Paul Clee ja Janoš Kovac on tuttavad paljudele eestlastelegi, mulle väga meeldib see, et kuigi nad töötavad kõrgetel ametipostidel TED-is, on nad ometi väga lihtsad ja siirad ja äärmiselt tulised Jumalariigi töö tegijad. Nad usuvad sellesse, mida nad ise teevad, ja nad usuvad ka noortesse ja nende võimalusse Jumala tööd edendada. Selliste inimestega koos olemine on alati väga inspireeriv ja julgustav.
Pastor Giedrus Rimsa Leedust on ka vast paljudele noortele tuttav – väga innukas noor mees. Gunnar Pedersen oli ainus, keda ma enne üldse ei teadnud, seepärast oli tal kõige lihtsam mulle muljet avaldada. :) Väga-väga tark mees, kes võtab Piiblit tõsiselt, kes on sellesse süvenenud ja sealt uskumatuid varandusi avastanud ja välja kaevanud.
Kus see seminar täpsemalt toimus?
Kristi: Seminar toimus Riia kirikus, suures saalis.
Kus te Lätis olles elasite?
Mervi: Elasime selles kauges linnaäärses ühiselamus männimetsa serval, mis vähemalt Eesti pastoritele on küll vägagi tuttav. Olime seal koos leedulaste ja ühe lätlasega. Nii et selline tore väike seltskond, kellega sai õhtuti päevaseid teemasid arutada, koos palvetada ja niisama nalja visata.
Kas õppimise kõrvalt jäi ka vaba aega?
Mervi: Vaba aega oli napilt, päevad olid tihedalt programmiga sisustatud. Kui vaba aega üldse oli, siis suurema osa sellest olin mina horisontaalis. :) Mõnel õhtul käisime siiski ka Riia linnas jalutamas. Lõpuks läks seal muidugi üleüldiseks vennastumiseks, nii et igal vabal hetkel muudkui suhtlesime ja suhtlesime.
Kristi: Vaba aeg ootas meid peale lõunasööki, mil kohalik aktivist Viktors meid mööda Riia linna vedas ning pärast õhtusööki, mille veetsime leedukatega. Naljakas, et kahe nädalaga võivad osad inimesed nõnda südame külge kasvada. Imestasime kõik, et olime justkui üks perekond. Jagasime kõike: riideid, toitu, kallistusi, häid sõnu ja lohutusi.
Kahe nädala vahele jäänud pühapäeval pakuti kohalike poolt võimalust minna temperamentsele Amata jõele täispuhutavate(!) paatidega sõitma. Pole just arukas mõte, mis!? Mervi sõitis reedel koju ning pakkumine tundus piisavalt intrigeeriv, et vastu võtta. Ja see oli võimas! Õhtul vaevaliselt, ent rõõmsalt ühikasse tagasi jõudes olid kaks asja kindlad: 1. See polnud tõesti kõige targem otsus. 2. See oli kõige targem otsus. Just nii.
Milline on kõige meeldejäävam fakt Relay' seminarilt?
Kristi: Küsimus: kuidas teada saada, kes sa tegelikult oled? Vastus: kuidas käitud siis, kui oled üksi; kui keegi ei näe. Kas miski selles käitumuses meenutab Jeesuse iseloomu? Lisaks oli veel midagi, mis südant puudutas. Seda loetakse tihti ette ning tsiteeritakse, aga siiski: "Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate" Jh 13:35. Ja mis kõige tähtsam, kogemus, et ükskõik, kuhu sa lähed, on sul suur perekond ning selle liikmeid jagub igale poole. Ja see on imeline! Jumal on imeline!
Millistest riikidest seal veel osalejaid oli? Palju teid umbes kokku oli?
Mervi: Osalejaid oli kolmest Balti riigist. Proportsioonid olid muidugi vildakad – kohal oli viis leedulast ja veidi üle kolmekümne lätlase. Me Kristiga kahekesi üritasime Eesti lippu kõrgel hoida ja oma maad väärikalt esindada. Nii et kokku oli osalejaid neljakümne ringis.
Kui palju te õppetöö käigus pidite teiste seminaril osalenutega suhtlema või midagi koos tegema? Mis tegevused need olid?
Kristi: Teoorias oli koostöö enamjaolt oma rahvuskaaslastega. Nii et see oli eestlaste jaoks lihtne. ;) Praktiline osa oli kõige põnevam. Iga grupp pidi välja mõtlema viisi, kuidas sotsiaalselt inimeste jaoks kasulik olla. Esimene päev vedas tervis alt ja pidin kahjuks eemale jääma, ent teine päev korvas selle topelt. Poleks uskunud, et esimene kogemus evangeliseerida võib nii positiivne olla!
Olgem ausad, me kartsime seda osa seminarist ikka korralikult. Palvetasin, kuni tundsin, et edasine on juba Jumala käes.
Jagasime inimestele lilli ning Piibli kirjakohti. Hiljem ostsime toitu ning jagasime need vastavalt kümneks portsjoniks. Otsustasime viia need kodututele, kes tänava peal/metroos raha kerjasid. Rääkisime nendega pikemalt ning kohalikud koguduse liikmed lubasid nendega seoses juba pikemas plaanis midagi ette võtta.
Kas seminari kestel juhtus sinu jaoks midagi ootamatut? Või oli mõni väljakutse?
Mervi: Esimese nädala äärmiselt tihe teoloogiaõpe oli vast veidi ootamatu. Aga kõige suuremaks väljakutseks oli muidugi eneseületus, et linna inimestega suhtlema minna. Muidugi oli keelebarjäär takistuseks, aga sellest hoolimata sain suurepärase kogemuse osaliseks. Tundsime kõik erilist Jumala lähedust ja avastasime endalegi ootamatult, et paljud inimesed on väga suhtlemisaltid ja et ka pisikesed heateod lähevad neile vägagi korda. Ma ise käisin ühel õhtul kerjustele süüa viimas, nii südantsoojendav oli näha nende reaktsiooni, nende tänulikkust ja rõõmu.
Kristi: Olin saanud just peotäie lilli, mida laiali jagada, ning vaatasin ringi. Eemal tänaval kummardus üks vanem naisterahvas prügikasti kohale, et sealt taarat/toitu otsida. Teadsin sel hetkel, et Jumal tahab teda naeratamas näha. Panin talle käe õlale, naeratasin ja ulatasin lilleõie. Ta vaatas mulle otsa ning need silmad olid nii kohmetud! Need olid mu silmadesse lihtsalt naelutatud. Kallistasin teda ning soovisin kaunist päeva. Ta naeratas. Ja see oli ilus. Nii vabastav ja nii puhas.
Teiselpool parki, valgusfoori all ootas kõssis vana naine ning vaatas maha. Ja see, mida suutis lilleõis ning naeratus, oli imeline. Nüüd oli seal justkui noor naine, selg sirgus ja nägu säramas.
Sel päeval said paljud meist hea õppetunni: tee kaaslasele head, kasvõi naerata südamest ning see, mis sealt vastu peegeldub, toidab uut naeratust. Just nii lihtne see ongi. Kodututega seoses meenub kuupäev – 11. november. Päev, mil ühele neist, vanapapile, toodi viimati toidukott ühe ema ja tütre poolt. Kolm kotti: mehele ning tema koer Rexile. 11. november! Kui palju päevi jääb selle ja 15. aprilli vahele!!
Mida sa sellelt seminarilt enda jaoks said?
Mervi: Sain palju häid mõtteid, hulga uusi teadmisi, terve karja sõpru, puhkuse kodusest rutiinist, Jumala imelise kohalolu taasavastamise... neid asju ei jõua ühe hooga üles lugedagi. Emotsioonid on siiani laes, käin juba mitmendat päeva, suu kõrvuni, ja muudkui ümisen endamisi: "He's got the whole world in His hands" (Ta kannab kogu maailma oma käte peal). Ootan juba sügist ja järgmist Relay' sessi, taaskohtumist sõpradega ja aina uusi teadmisi. Ja pärast seda, nagu meile lubati, võib hakata ootama evangeelset kampaaniat Aafrikas, Sudaanis, kuhu Relay' koolituse läbinud 2011. aasta alguses viiakse. Uiiiii, kas saab veel midagi paremat tahta? :)
Kristi: Eelkõige piibliloo alused. Ja see muutis täpselt nii palju, et ma ei suuda enam oma Piiblit käest panna! Teiseks muutis vaate Jumalale ja maailmale. Ma ei suuda enam lakata naeratamast! Kojujõudmise päevast alates pärivad inimesed: mis sinuga juhtunud on?! Sa oled nii...teistsugune. Sa särad. Jah, Jumal paneb särama!
