2Ms 20:14 on kirjutatud: „Sa ei tohi abielu rikkuda!“ Lugedes seda (Piibli arvestuse kohaselt) seitsmendat käsku eestikeelsest (ja saksakeelsest) piiblitõlkest, jääb mulje, et see käsk on ainult abieluinimestele, ja et teisi see ei puuduta. Selline arusaam on ekslik. Tegelikult on selle käsu mõte hoopis avaram. Nimetatud ekslik mulje võib tekkida ainult eesti-, saksa- ja võibolla veel mõnes (mulle mitte-teadaolevas) keeles esineva sõna „abielu“ tõttu. Eri keeltes on selle käsuga ära keelatud väärteo kohta käiv väljend või sõna tuletatud erinevate tähendustega sõnatüvedest. Mulle käepärast olevatest piiblitõlgetest on vastavas terminis sõna (või sõnatüvi) „abielu“ ainult eesti ja saksa keeles. Vastavat venekeelset sõna võiks tõlgendada kui üleastumist armatsemises või armatsemisega seotud tegevuses. Soome keeles on selle sõna tüves „hoor“. Olgu vastava sõna tuletamisega eri keeltes, kuidas on, mõte on neil kõigil sama – see käsk keelab abieluvälise suguelu, mistõttu arvan, et võin eesti keeles kirjutades lähtuda selle käsu lahtimõtestamisel vabalt selle käsu eestikeelsest sõnastusest. Kui hästi järele mõelda, siis sobib sellesse ka eestikeelne sõna „abielu“. Kuna suguelu kuulub abielu juurde, siis suguelu, mis ei toimu omavahel abielus oleva mehe ja naise vahel, samuti igasugune väärastunud suguline tegevus, on seitsmenda käsu rikkumine, „abielurikkumine“ laiemas tähenduses – abielu puudutava seaduse rikkumine.
Suguelu kuulub abielu juurde. 1Ms 1:27–28 on kirjutatud: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa...““ Vanas piiblitõlkes on sõnastus: „Tehke sugu, ja teid saagu palju...“ Jumal lõi inimese meheks ja naiseks – erineva kehaehituse ja sellest tulenevate funktsioonidega. Väikse vahemärkusena olgu öeldud, et Ta lõi ka valdava enamuse loomariigist isastena ja emastena. Jumal võinuks luua terve maatäie inimesi, aga Ta lõi vaid ühe inimpaari, kes pidi maa inimestega täitma. Aadama ja Eeva peres oli täiesti loomulik, et õed-vennad abiellusid ja jätkasid nende vanematele antud maa täitmise ülesande täitmist. Tookord olid inimgeenid alles rikkumata ja polnud karta niivõrd lähedaste sugulaste vahelisest abielust tingitud pärilikke haigusi järglastel. Kuigi sobiv või sobimatu, õige või vale abielu on omaette küsimus, mis pole käesoleva artikli teema ning mille juures ma ei hakka ka pikemalt peatuma, märgiksin siiski ära, et isegi palju hiljem elanud Aabraham oli abielus oma poolõega, ja Jumal ei mõistnud seda hukka. Mõnisada aastat hiljem aga andis Jumal Moosese kaudu Seaduse, milles oli õdede-vendade, kaasaarvatud poolõdede ja -vendade vaheline abielu keelatud. Tulles tagasi selle lõigu esimese lause juurde, kordan – suguelu kuulub abielu juurde. See on omavahel abielus olevate mehe ja naise kooselu osa.
Abielurikkumist tuli karistada surmaga. Käsk „Sa ei tohi abielu rikkuda!“ keelab abielus oleva mehe või naise suguelu kellegi teisega kui oma abikaasa, sest suguelu kuulub abielu juurde. Tänapäeva ilmalikus ühiskonnas ei peeta nn kõrvalhüppeid mingiks väga tõsiseks väärnähteks. Tegelikult on aastasadu siin-seal armukesi peetud, aga Moosese kaudu antud Seaduses on abielurikkumise karistuseks surmanuhtlus. Nii tõsine on Jumala suhtumine sellesse väärnähtusesse! Õps 6:32 öeldakse: „Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.“ Vana Testamenti lugedes võib jääda mulje, et surmaväärt patt oli (eelkõige?) abielurikkumine abielunaisega. Näiteks, 3Ms 20:10 on kirjutatud: „Meest, kes abielu rikub abielunaisega, meest, kes abielu rikub oma ligimese naisega, abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga!“ Tegelikult pole vahet, kumb neist abielurikkujaist on abieluinimene või on seda mõlemad, ainult et abielus teise inimesega. Jeesuse sõnadest aga selgub, et kui abielu lahutatakse ja abiellutakse teisega, toimub abielurikkumine mõlema poolt. „Jeesus ütles neile: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu.““ (Mk 10:11–12) Kuidas Piibli-aegses Iisraelis seda käsku täideti, on iseasi. Jumal ütles omal ajal prohvet Hoosea kaudu, et Ta jätab hooravad tütred ja abielu rikkuvad naised karistamata, kuna ka nende mehed pole abielutruud. Mehed võibolla oleksid igati naiste karistamise poolt olnud, aga ebaõiglane oleks karistada ainult naisi, kui mehed on sama käsu rikkujad. „Mina ei karista teie tütreid, et nad teevad hooratööd, ega teie miniaid, et nad rikuvad abielu, sest mehed ise lähevad hooradega kõrvale ja ohverdavad koos templi pordunaistega...“ (Ho 4:14) See kirjakoht aga viib meid järgmise mõtte juurde, et
hoorus on samuti seitsmenda käsu rikkumine. Kui ilmnes, et tütarlaps ei olnud abielludes neitsi, siis tuli ta surmata. „...siis viidagu tütarlaps oma isakoja ukse ette ja ta linna mehed visaku ta kividega surnuks, sest ta on teinud Iisraelis häbiteo, hoorates oma isakojas. Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt!“ (5Ms 22:21) Meenutan, et suguelu kuulub ainult abielu juurde! Ka templi pordunaised jms oli tõsine väärnähe. „Iisraeli tütarde hulgas ei tohi olla pühamu hoora ja Iisraeli poegade hulgas pühamu pordumeest.“ (5Ms 23:18)
Homoseksualism on samuti seitsmenda käsu rikkumine. Kordan eespool ära toodud väidet: Kuna suguelu kuulub abielu juurde, siis iga suguühe, mis ei toimu omavahel abielus oleva mehe ja naise vahel, on seitsmenda käsu rikkumine – abielu puudutava seaduse rikkumine. 3Ms 20:13 on kirjutatud: „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!“ Paulus kirjutab suguelulisest väärastumisest Rm 1:26-27: „...nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust...“
Kokkuvõtteks: Kirjas heebrealastele, Hb 13:4: on kirjutatud: „Kõikide juures olgu abielu au sees ja abieluvoodi rüvetamata, sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid!“ Jeesus hoiatas käsu-rikkumisest isegi vaid mõtteis, Mt 5:27-28: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda! Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.“ Võime Jumalale tänulikud olla, et kahetsejaile on armu, milles me ka eksinud poleks. Abielurikkumiselt tabatud naisele ütles Jeesus: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“ (Jh 8:11) Paulus kirjutas 1Kr 6:9-11: „Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“
