Märtsis käis Soome adventkoguduse pastor Sakari Vehkavuori Eestis. Sakari pidas kõne, kaasas olnud sõber Keijo Salmela esitas laulu kitarri saatel. Need soome mehed on ehtsad müüdimurdjad! Kummutavad kuvandi soomlasest kui endassetõmbunud kinnisest ja kidakeelsest põhjamaalasest. Pigem võiks neid võrrelda temperamentsete Vahemere inimestega – avatud, sõnaosavad ja ei pelga välja näidata emotsioone.
Sakari, oled hästi energiline inimene. Kust sul see power tuleb?
Mulle meeldib inimeste seltsis olla, nad innustavad mind ja annavad positiivse laengu. Üksi olles on ka vaiksemaid hetki. Teisisõnu, ma pole kogu aeg nii energiline. Samas, ka Jumalaga ühenduse otsimine on innustav. Väidetavalt olen ka loomuse poolest kergesti innustuv. Selliseid inimesi on ka vaja, kes oleksid valmis kas või läbi seina jooksma.
Jutluses rääkisid ka rahast ja õnnest. Et õnn ei peitu materiaalsetes väärtustes. Mis teeb sind õnnelikuks?
Tegelikult, ega inimene siis õnnelik ei ole, kui tal üldse raha ei ole. Karin Lars, keda ka jutluses tsiteerisin, on öelnud, et kui inimene teenib 2000-3000 eurot või rohkem, siis ei sõltu õnn enam rahast. See on Soomes selline keskmine palk. Ja võib öelda ka, et kui inimesel on vähem raha, ei ole ta peamised vajadused rahuldatud.
Mind teevad õnnelikuks head inimsuhted, ühtsus teistega. Ja ma olen õnnelik Eesti üle – mulle meeldib tulla Eestisse, näha teid, kogeda ühtsust teiega.
Ma ei taotle õnne iseenesest. Aga teatud selline rahulolu on kindlasti vajalik. On ju meeldiv, kui on rahulolu elu suhtes.
Töötad Helsingis pastorina. Milline on sealne kogudus?
Annankatu kogudus on Soome vanim adventkogudus. Ma olen seal kogudusetöös olnud kaks ja pool aastat. Kunagi oli see väga konservatiivne ja vanamoeline kogudus. Aga siis tegi ta läbi sellise jõulise noorenduskuuri. See toimus enne, kui mina sinna läksin. Tollal oli Atte Helminen sealne pastor. Ja siis läks kogudus juba natuke teise äärmusesse, vanemad inimesed kogesid, et see on ainult kolmekümneaastaste kogudus. Et nemad ei ole sinna teretulnud. Möödunud nädalal käisin ühte vana inimest vaatamas ja ta ütles: “Ma läksin kogudusest ära, kuna minu meelest oli see 30-40- aastaste kogudus.” Ma vastasin, et oleme teadvustanud probleemi olemasolu ja püüdleme selle poole, et igas vanuses inimesed tunneksid end meie koguduses hästi. Et see kogudus oleks nii vanematele kui ka noorematele.
Ometi, kui kogudus tegi noorenduskuuri läbi, muutus meeleolu. Kogudus muutus avatumaks. Mulle see meeldib.
Millisest rahvusest inimesi koguduses on?
Annankatu kogudus koosneb õigupoolest neljast kogudusest. Soomekeelne on vähemalt praegu veel ka suurim. Nimekirjas on umbes 330 liiget, kohal käib 100-120. Siis on rootsikeelne kogudus, mis tegutseb väga iseseisvalt. Ja siis on veel rahvusvaheline kogudus ja venekeelne kogudus. Kaks viimast on uued, umbes viis aastat vanad.
Helsingi Annankatu kogudus oli traditsiooniliselt noortekogudus. Aga nüüd on meil suur väljakutse. Ainsad noored, kes meil praegu on, on kolmeaastased lapsed. Neid on paarikümne ringis. Lugesime kokku, et Helsingi ümbruses on kooliealisi ja teismelisi 40 ringis, aga koosolekul näeb neist kahte-kolme.
Tänavu kevadel istus kogudus maha ning küsis endalt: mida saaksime teha? On väga innustav näha, kuidas teil noortetöö läheb. Ütleme nii, et meil on suured väljakutsed.
Õppisid Newboldis. Millised mälestused sul sellest ajast on?
Alguses oli veidi raske. Olin väga ebakindel iseenda ja ümbruse suhtes. Aga siis otsustasin astuda vaid ühe sammu korraga ja vaadata, kuidas Jumal juhatab. Õpingud iseenesest olid silmaringi avardavad ja huvitavad. Tõsi küll, mõnikord oli uute teadmiste ja seisukohtadega tutvumine vaevaline, aga vaev tasus end ära. Ka rahvusvaheline atmosfäär oli viljakas, leidsin sealt endale kalli abikaasa.
Sinu isa on pastor. Ja sina oled pastor. Millal ja kuidas tuli otsus, et tahad pastoriks saada?
Öeldakse, et pastori peres kasvanud lastel on kogudusetööst realistlikum pilt. Sellest hoolimata olen oma teel katsumusi kogenud. Tundsin noorena, et Jumal kutsub mind oma tööle, aga mõttes kas mässasin selle vastu või olin ebakindel selle suhtes. Pärast seda, kui olin piltlikult öeldes mitu korda peaga vastu seina jooksnud, lubasin endale, et liigun samm haaval ja vaatan, kuhu Issand mind juhatab. Sellepärast läksin ka Newboldi. Seal mu otsingud jätkusid, aga vähemalt õpingutega otsustasin lõpuni minna. Pärast kooli lõppu kutsuti mind kogudusetööle.
Ma olen kogudusetööd nautinud. Mõnikord on olnud ka mõõnaperioode, jõud on otsa saanud. Olles neli aastat Kanadas, olin pastoritööst eemal. See tundus mulle vajalik olevat. Siis kasvas jälle nälg siirduda tagasi kogudusetöö juurde. Ma tunnen end hästi väikesena ja igatsen rohkem Jumala tõelist jõudu oma elusse ja töösse.
Kas su isa on öelnud/õpetanud sulle midagi sellist, mida oled meeles pidanud ja hindad kõrgelt?
Isa andumus Jumalale ja Jumala tööle on mind alati kõnetanud. Isa on alati valmis tunnistama oma usku. Kui ta reisiks ka rongiga, läheb vestluse teema alati vaimulike asjade juurde. Isa on selline hästi traditsiooniline adventist. Tal on sügav usk Jumala päästesse ja Jeesuse lepitustöösse, et inimene ei pääse oma tegude läbi, vaid üksnes armust.
Isal on tihedad sidemed ka paljude teiste koguduste töötegijatega. Minule on ka vastumeelne teiste koguduste üle kohtumõistmine. Pigem tahan olla avatud meelega – mida on neilt õppida ja mida oleks meil nendega jagada.
Öeldakse, et aeg ja inimesed muutuvad. Mis sina arvad – kas inimesed on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud?
On ja ei ole. Oleme samasugused inimesed nagu varemgi, aga siiski tundub, et aeg on muutunud tohutult koos paljude hoiakute ja atmosfääriga. Minu meelest oleme kaugel ajast, mil näiteks oma koguduse kiitmine oli loomulik, nüüd seisame mitmete proovikivide ees. Soomes oleme varasematel aegadel sõltunud koguduse institutsioonist, aga ma igatsen, et rõhuasetus nihkuks kohalikele kogudustele. Minu meelest on see õnnistus, mis teil on olnud. Te ei ole olnud sõltuvad kiriku institutsioonidest, vaid pigem elanud kogudusekeskset elu.
Tänapäeva inimene on avatud ja sõltumatu ja see tähendab meilegi suuri väljakutseid. Me ei saa loota õpetuslikku adventismi, vaid sellisesse usku, mida on näha ja tunda argielus. Oluline on selline usuelu, kus Jeesus on otsesõnu elu keskpunktis.
Öeldakse, et meil peaks olema motivaatoreid. Mis sind motiveerib?
Elan päris palju igapäevaste toimetuste keskel, nendega hakkamasaamine on minu jaoks suurim väljakutse. Mind motiveerib see, et saaks näha muutust, et areneksime edasi koguduse ja üksikisikutena Jumala juhatusel. Siin maailmas on nii palju väljakutseid, et kui mõnigi neist on viljakas, siis see iseenesest juba motiveerib!
Palun, räägi oma perest!
Kohtasin Jenneth'it, oma abikaasat Newboldis ja ta on pärit Põhja-Kanadast. Ta on olnud mulle väga suureks sõbraks ja toeks. Tal ei ole olnud kerge elada Soomes, sest me, soomlased, oleme sissepoole elav rahvas. Abikaasa tegi magistrikraadi ja töötab Espoos sisserännanute laste inglise keele õpetajana.
Meile on kingitud kolm tütart, kellest vanim, Kristiina õpib Toivonlinnas üheteistkümnendas klassis. Ta osaleb aktiivselt kõikvõimalikes ettevõtmistes. Heidi, meie keskmine tütar, õpib Helsingis kümnendas klassis ja naudib koolis pakutavaid väljakutseid. Tal on minuga ühine huvi elu filosoofilisema mõttesuuna vastu. Meie noorim tütar Mandi (6 a) käib lasteaias, õpib soome keelt ja naudib oma vanemate õdede ja kassi seltsi.
Mida oleks meil, eestlastel, õppida soomlastelt?
Tooksin näite Salo kogudusest Soomes. Mõni kuu tagasi vestlesin Joel Saarineniga, kes on seal evangelist.
Salo on väike kogudus, seal käib koos ehk 20 inimest. Viimase aasta-kahe jooksul on nende seas toimunud murrang. Varem olid see jäik kogudus. Ainuke, mida evangeliseerimisena kasutati, oli Taanieli ja Ilmutuse raamatu seminar. Kui Joel alustas uut sarja “Sittenkin Jeesus” (Ikkagi Jeesus), käis ta külastamas neid inimesi, kes olid varasematel seminaridel osalenud. Neid inimesi oli aastate jooksul ikka üle saja. Ta läks nendega kohtuma ja juttu rääkima. Ja need inimesed ei olnud huvitatud enam seminarile tulemisest. Mis välja tuli – need seminarid ei olnud inimesi juhatanud Jeesuse juurde. Nad olid küll saanud ajaloolisi teadmisi, õppinud prohvetlikke kuulutusi, aga ei olnud leidnud Jeesust oma vabastajana. Joel mõistis, et kogudus on kaotsi läinud, kui inimesed ei leia Jeesust.
Ja siis ta muutis traditsioonilise kontseptsiooni, kus räägitakse palju adventistide seisukohtadest, Jeesuse-keskseks. Seal koguduses oli veel paar inimest, kes jagasid temaga seda nägemust.
Muide, kogudusse kuulub ka üks firmajuht. Jari Ruissalo kontor on koht, kuhu inimesed tulevad. Inimesed räägivad töö juures temaga ka vaimulikel teemadel, oma hingelistest vajadustest, Jeesusest... Jari süda lausa põleb.
Nüüd on kogudus aasta-kahe jooksul muutunud. Märgatavalt. Atmosfääri poolest. Kogudusel on nüüd sügav nälg, et Jeesus elaks nende keskel. Ja muudaks nende südame ja elu hoolivaks ja armastavaks. Ja nüüd on nad saanud seda umbes aasta jagu tunda.
See on väike kogudus. Ja nad on ristinud 11 inimest. Neile kahekümnele koguduseliikmele lisaks on mõned inimesed aktiivsemaks muutunud. Nii et koos käib umbes 40 inimest. See on õhkkond, mis neil muutunud on. Joel ütles ka, et kui kogudus on siiras usus, võib sellest saada Jumala lähedalolu keskus.
Olen ka endalt küsinud, kas ma olen siiralt usus või ei? Sest ma olen juba mitmenda põlve adventist. Ühelt poolt tunnen, et Jumal töötab mu südamega, teisalt jälle, kui näen inimesi, kes põlevad ja innukad tunnistama... Siis tekib küsimus, et mis meid vaevab?
Oleme pidanud dialoogi Joeliga, kes on väga range adventist. Kümme korda rangem kui mina. Tema arvates vaatame käskusid vale nurga alt. Me üritame pidada käsku, samas kui tegelikult peaks see meid murdma. Mitte et käsk ei oleks jõus või et seda ei peaks pidama. Aga käsk peaks meid muutma, murdma. See juhtus Saloga.
Meid Soomes innustab ka Salo kogemus. Et väike kogudus võib hakata elama sellist elu, mis tõmbab. Kus inimesed tunnevad, et neid armastatakse. Näiteks mõned nädalad tagasi ristisid nad kaks inimest. Neil toimub sageli lühikese aja tagant ristimisteenistusi. Üks oli naine, kel oli probleeme alkoholiga. Ja vaimulikud asjad ei huvitanud teda üldse. Aga keegi kutsus teda seminarile, ta tuli ja teema hakkas teda huvitama. Ta vabanes alkoholist. Aga ennekõike koges ta koguduses armastust ja hoolivust.
Ja nüüd oli tema ja ühe teise inimese ristimisteenistus. See oli laupäeva õhtul. Ja kestis kaks tundi! Kahe inimese ristimine. Tavaliselt on Soomes nii, et inimene ristitakse, teda õnnitletakse, kallistatakse, antakse lilled ja minnakse koju.
Aga see kogudus läks edasi kellegi koju sündmust tähistama. Nad rõõmustasid ja olid koos kella kümneni õhtul! See kogudus on saavutanud ühtsuse. Selles suunas tahaks Soomes ka teiste kogudustega kasvada.
Üks näide on veel. Oli üks ema kolme täiskasvanud tütrega. Nad käisid teenistusel. Kord istus ema esimesse pinki, võttis kudumisvardad välja ja hakkas sokke kuduma. Ja kudus terve jumalateenistuse. Ta oli endamisi mõelnud, et vaatame, kui keegi tuleb mulle midagi ütlema selle kohta, siis see ei ole minu kogudus. Ja siis ta oli kudunud kogu aja ja pärast jumalateenistust läks saalist välja. Üks naine tuli talle vastu ja nüüd naine mõtles, et nonii, nüüd hakkab noomima. Teine naine aga öelnud: “Tere! Vägev, et olid meie jumalateenistusel. Meil oleks lastetunnis abi vaja. Kas sa tuleksid õpetajaks?” Nüüd on see naine ja tema kolm tütart selle koguduse liikmed.
Kui te tahate kedagi Soomest külla kutsuda, siis kutsuge Satu Elg. Ta on Salost. Ta on küll kõigest aasta olnud pastor, aga peab vapustavaid kõnesid!
