Kui Jumal pani oma kümne käsu sisse ka ühe aega ja aja kasutamist puudutava käsu, oli Tal sellega oma mõte. Tihti kuuleme nimetatavat tähenärimiseks selle Jumala poolt sisse seatud puhkepäeva ja jumalateenistuse päeva pidamist tunnist tunnini ja minutist minutini. Kui me selle päeva sisu tähelepanuta jätame, võimegi selles suhtes tähenärijaiks muutuda, kuid kui lubame hingamispäeva Isandal – ja just nii Ta ennast Piiblis nimetab (Mt 12:8; Mk 2:28; Lk 6:5) – meile seda päeva Tema tahtmise järgi sisustada, pole tähenärimisega küll midagi tegemist. Siis on see rõõmu ja rahu ja osaduse päev – pidupäev selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Me ülistame siis Jumala imelist loomistööd ja Tema armastust meie vastu, laseme endale taas meelde tuletada Jumala väe suurust – sest lõi Ta ju kõik selle, mis meid täna looduses ümbritseb, kuue päevaga. Hingamispäeva käsus on hingamispäeva pühitsemise ühe argumendina nimetatud just Tema loovat väge ja selle suurust: „Sest kuue päevaga Jehoova tegi taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Jehoova õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle“ (2Ms 20:11).
Suure hämmastusega olen kuulanud hingamispäeva mittepidavate kristlaste kohati koguni teaduslikke seletusi selle kohta, et meie Maad koos taimestiku, loomastiku ja inimesega ei saadud luua kuue päeva jooksul – selleks pidi kuluma tuhandeid aastaid; ja sealt edasi arvamusi, et loomise asemel on meil tegemist mingit liiki jumaliku evolutsiooni või millegi muu sellisega, millest ma hästi aru ei saa. Kui Jumal lõi kõik kuue päevaga ja on kirjutatud, et seitsmendaks päevaks oli Ta oma töö lõpetanud, kuidas saaks siis see lõpetatud töö jätkuda veel pika perioodi kestel?
Pealegi on Jumalal plaan taastada Eedeni „seis“, st taastada meis inimene oma esialgses iseloomuilus ja väes ja armastuses – ikka selle sama väe läbi, mis ilmnes loomisel, kus „Tema ütles, ja nõnda see sai; Tema käskis, ja see tuli esile!“ (Ps 33:9) Igaüks siin patust räsitud maal vajab südame siirdamise operatsiooni, sest patuse inimese süda on kurja täis ja kivised ja patused oleme me kõik. Ja Jumal ütleb, et Ta teeb selle ära: „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järgi ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid!“ (Hs 36:26-27) Ja kõik see toimub ikka Jumala selle sama loova väe läbi.
Ma pühitsen hingamispäeva, sest Jumal on nii suur ja võimas, et Ta suutis kõik luua kuue päevaga, ma usun Kõikväelisesse Jumalasse, kes on sedavõrd huvitatud minu ja meie kõigi päästmisest, et läks surma – Looja läks oma loodu eest surma –, et meid tagasi võita vaenlase maalt. Ja luua meid uueks, anda meile võimalus „riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse“ (Ef 4:24).
Selleks kõigeks on Ta eraldanud meile selle aja, mil võime olla vabad igapäevasest tegevusest ja takistamatult nautida Tema kohalolekut. Järgnevalt saategi lugeda Meie Aja lugejate kogemusi hingamispäeva pidamisel või pidamata jätmisel.
Kui Jumal tõmbas mind oma koguduse ligi ja ma hakkasin õde Aino juhendamisel laupäeviti kiriku teisel korrusel toimuvas piibliringis Piiblit uurima, siis sain õige pea teada tõe hingamispäevast, mida ma varem ei teadnud. Seda, et hingamispäev on laupäev, teadsin ma juba varem, aga ma ei elanud selle teadmise järgi; ja et see algab reede õhtul päikese loojanguga ja lõpeb laupäeva õhtul päikese loojanguga, see oli ka midagi uut.
Saanud selle teada oli, see vaja nüüd ellu rakendada. Algul nagu ei julgenud sellest rääkida, aga õde Aino julgustas, et sinu asi on sellest töö juures rääkida ja küll kõik ülejäänu juba korraldab Jumal.
Nii ma siis läksin ja rääkisin töö juures ülemusele, et reede õhtul päikseloojanguga algab hingamispäev ja sel päeval ma kohe kindlasti ei soovi tööd teha. Näitasin talle tabelit, kus oli kirjas, millal päike reedeti loojub. Kui ta oli seda vaadanud, ütles ta, et see on selline keeruline süsteem, aga kui ma ise seda viitsin jälgida, siis tema vastu ei ole.
Oli üks talvine reede õhtu, ma „ehitasin“ müügiosakonna ülemuse autot. Kella kolme paiku tuli ülemus minu juurde ja küsis, et kas ma ikka jõuan televiisori veel täna paigaldada. Mille peale ma ütlesin, et ei jõua, kuna poole tunni pärast algab hingamispäev ja sel ajal ma kohe kindlasti tööd ei tee. Otsisin ilusti ka Piiblist üles kirjakoha, millele ma toetun ja lugesin ette. Kirjakohaks oli 3Ms 23:32: „See olgu teile täielikuks hingamispäevaks ja hingede alandamiseks. Algusega kuu üheksanda päeva õhtul, õhtust õhtuni, pidage seda oma hingamispäeva.” Selle ära kuulanud läks ülemus vihaseks, rebis mul Piibli käest ja viskas selle nurka ning käratas: „Mind ei huvita, mis Piiblis kirjas on, õhtuks olgu televiisor autos või muidu...” Seejärel pakkisin oma asjad kokku ja läksin koju.
Siit kohe ka üks soovitus: olgu alati kaasas Vaimumõõk ehk Piibel, sest mitte kunagi ei tea, millal me peame oma usust aru andma.
Esmaspäeval tööle tulles leidsin, et ülemus oli auto minu töökohale ajanud ja palus mul oma töö nüüd lõpetada. Tänu sellele vahejuhtumile teadis nüüd terve müügiosakond, et Viljar on nüüd usklik ja hingamispäeval tööd ei tee ja nii minust mööda kõndides irvitasid nad ja näitasid näpuga: „Näe, usklik!“
Minule oli see kinnituseks sellest, et tee, millel käin, on õige tee. On Paulus ju kirjutanud: „Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartliku elu Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga“ (2Tm 3:12).
Kuna mina enam laupäeviti tööl ei käinud, hakkasid teised elektrikud ka vaikselt laupäeval tööst loobuma. Öeldes, et kui Viljar ei tee laupäeval tööd, miks nemad siis peavad tegema. Ja nii kujuneski, et laupäeviti elektrikud tööl ei käinud. Aeg-ajalt ikka ülemus üritas rääkida, et laupäeval peaks ikka mõni elektrik tööl olema, aga siis näidati näpuga minu peale ja nii see asi jälle lahenes.
Kuna tänaseks on majanduslik olukord Eestis muutunud, oli meil töö juures koosolek, kus direktor teavitas meid, et me peame olema paindlikumad kui kunagi varem ja kõik elektrikud, välja arvatud Viljar, hakkavad tööle ka laupäeval. Tekkis kohe küsimus, et miks üks mees ei pea laupäeval tööd tegema. Mille peale ütles minu ülemus, et usulistel kaalutlustel ei pea ta hingamispäeval tööd tegema. Mina ainult istusin ja vaatasin, kuidas Jumal oli jälle kõik ära korraldanud.
Ja mida ma veel ütleksin? Mul puudub aeg jutustada nendest reede õhtutest, mil kas kliendid lihtsalt unustavad tulla autoga reedel pealelõunal remonti või varuosad ei ole jõudnud õigeks ajaks kohale.
Loodame ikka ja alati taeva ja maa Loojale, kes korraldab kõik asjad meie eest. Kui meie jääme kindlaks sellele, mida Ta oma Sõnas on öelnud, siis ei pea me muretsema oma tuleviku pärast. Suur tänu, et meil just selline Taevane Isa on!
Viljar Saar
Kui meie otsustame ustavad olla, teeb Tema selle meile võimalikuks. Kõik sõltub meie otsusest. Mäletan aega, kui minu lapsed olid veel väikesed ja ma püüdsin kõigega hingamispäeva alguseks valmis jõuda. Ühel korral olin omadega ajaliselt jännis ja istusin köögis kartuleid koorimas. Oli pärastlõuna ja ma palvetasin oma töö juures: „Jumal, mul on täpselt tund aega puudu, et kõigega valmis jõuda.“ Möödusid mõned minutid, sisse astus Sille (ka Lobjakas), kes ütles: „Kas sul on mulle mingit tööd anda, mul on täpselt üks tund aega?“ Lahendus oli jälle palve kaugusel.
Nüüd aga lugu sellest, mis võib juhtuda siis, kui me püüame ajada asju omal viisil.
See lugu sai alguse ühel reedesel õhtupoolikul. Tundsin järsku, et mul on vasak kõrv haige. See tunne oli väga ebameeldiv ja ma otsustasin, et püsin nädalavahetuse rahulikult kodus ega lähe kirikusse ka. Keskpäevaks oli mul mitte-midagi-tegemisest täiesti isu täis. Siis mõtlesin, et ega Jumal ju ka seda ei soovi ja otsustasin panna ühe masinatäie pesu pesema. Ennast õigustasin ma sellega, et ega mina ei pese ju, masin peseb. Kusagil südamesopis kripeldas, et spekuleerin ju Jumala endaga, aga olin suuteline seda südametunnistuse häält ikkagi vaigistama. Pesu oli kõik valget värvi peale ühe helekollase froteerätiku. Seda froteerätikut olin ma juba palju kordi pesnud ja mitte kunagi polnud see värvi andnud. Kasutasin tavalist pesuvahendit ja ka pesemise temperatuur oli 40 kraadi. Kui ma võtsin masinast pesu välja, tundsin õudust. Kogu pesu, mis pidanuks olema lumivalge, oli muutunud õrnkollaseks. Ka valgendamisest polnud abi.
Sain korraliku õppetunni, aga õnneks leebe õppetunni. Igal õhtul palun ma, et Isa mind õpetaks, aga teeks seda õrnalt. Nii oligi. Loomulikult olin kohutavalt õnnetu, aga midagi hullu ju ei juhtunud.
Armsad õed-vennad! Tehkem õigeid asju õigel ajal. Hingamispäev on püha, sinna ei tohi mahtuda mingi töö!
Regina Montvila
Hingamispäev pole välja mõeldud meie piinamiseks või piiramiseks, see on Looja õnnistus, Tema viis õpetada meile, et võime kõik oma elus Tema kätte anda ja usaldada Tema kõikvõimsust ja armastust. Astudes 24 tunniks välja kõige töö ja rühmamise seest, toimetuleku- ja rahamurede seest, anname kõik selle üle meie Looja ja Lunastaja kätte, kes meie eest hoolitseb. Sellega ütleme, et me usume, et Tema saab meid igast olukorrast välja tuua. Ja kuna Ta on meie eest ristil surnud, ei saa me kahelda ka Tema soovis seda teha. Tulgem Tema juurde ja laskem anda endile hingamine, mida sümboliseerib hingamispäev.
Tooksin siia lõppu veel ühe hingamispäeva kogemuse, veel ühe võimaluse hingamispäeva veetmiseks. Järgnev tsitaat on pärit June Strongi raamatust „Mindy“.
„Kord kadunud vasikat otsides oli ta sattunud hingematvalt ilusasse kõrvalisse paika. Sellest oli saanud talle püha paik. Nüüd sellel augustikuu hingamispäeval asus ta selle paiga poole teele. Ta jõudis ojani, peatus seal viivuks, istus korraks kivile ja jätkas teekonda. Ta läks oja äärest ülesmäge metsa poole. See maastikumuutus ei meeldinud talle kunagi. Metsad olid pimedad ja äratasid temas sügavat rahutust, tema siht aga oli seal ees kaugemal. Nii ta siis astus lauldes edasi, kõndis metsaalusest taimestikust läbi ja astus üle mahalangenud puutüvede. Lõpuks lükkas ta teelt eest paar kidurat haavaoksa ja astus väikesele lagedale kohale kõrgel kaljunukil. Päikesekiired, mis tungisid läbi tohutu suurte mändide latvade, valgustasid helerohelist rohtukasvanud lagendikku. Tundus nagu oleks Jumal valmistanud selle paiga mingil erilisel otstarbel, see oli nagu miniatuurne Eeden keset metsa. Nagu alati, oli Mindy sellest ilust rabatud, ta tõstis silmad taeva poole ja palvetas. Selles paigas palus ta harva igapäevaste asjade pärast. Seal ta vaid ülistas Loojat ja tundis suurt tarvet Jumala läheduse järele, mis üksi võis rahuldada tema sees oleva salapärase igatsuse. Ta ei olnud siia kedagi toonud. Tema teada ei olnud ühegi teise inimese jalg siia kunagi astunud. Seal istus ta selg vastu männitüve, luges tundide viisi oma Piiblit ja mõtiskles loetu üle. Aeg-ajalt keeras ta lehte, see oli ainus heli, mis ei olnud loodusest pärit. Linnud ja oravat tulid ja läksid. Päikesekiired tungisid läbi puude vahelise avause ja Mindy Matthewsi süda sai oma Jumalaga üha lähedasemaks.“
Soovin sullegi, hea lugeja, seda Jumalaga lähedasemaks saamise kogemust. Selle ajakirja numbri ilmumise ajaks on kevad täies hoos ja Looja kutsub sindki veetma hingamispäeva looduse keskel. Ilusat hingamist!
