Kas keegi on olnud olukorras, kus jalad ei puuduta maad? Ma ei mõtle kellegi süles olemist, vaid sellist hingelist kergust ja rõõmu, mis meid maast üles tõstab ja mida kristlastena kogeme mõne vaimuliku kogemuse tulemusena. Ja ega me päris täpselt ei võigi väita, et Jumal meid neil hetkedel maast lahti ei tõsta. Kui me Jeesuse teenimist täis elu peale mõtleme, siis Tema elu oli küll rõõmus maast lahti liikumise elu, sest see elu oli täis teiste inimeste aitamise rõõmu. Sellistest Jumala plaanis olemise lugudest tänane kotike koosnebki.
Haiglas töötades kohtusin ühe patsiendiga, kelle haigus oli kaugele arenenud ja ravivõimalused ammendunud. Sattus olema rahulikum aeg ja nii oli mul mahti temaga tavapärasest rohkem vestelda. Teemadering läks üha laiemaks, rääkisime perest, lastest, maakodust, lapsepõlvest. Ütlesin talle ka seda, et kui tal on veel midagi vaja korda seada, siis oleks nüüd õige hetk seda teha, sest aega ei ole palju jäänud. Selle peale ta lausus: „Ole sa elus kui tahes kange naine, surma palge ees hakkavad põlved ikka värisema!“ Küsisin siis, mida tema arvab, mis pärast surma on. Ta ütles: „Pärast surma on ainult pimedus. Ja ma nii kardan pimedust!“ Ning lisas: „Usklikel on hea, nemad ütlevad: „Taevaisa, võta mu käest kinni,“ aga minul seda ei ole.“
Ta rääkis, et tema vanematel oli usklikest väga halb arvamus ja sõna usklik oli nende kodus justkui sõimusõna. Tädi viis teda lapsena paar korda kirikusse ja seal talle meeldis, kuid alati tuli kodus isaga sellest suur tüli ja nii üürikeseks see kontakt kirikuga jäigi. Siis ma ütlesin talle, et ei ole ju veel hilja. Ning uurisin, kas ta tahaks teada, mida mina usun pärast surma juhtuvat. Ta tahtis. Sain talle tunnistada Jeesusest ja me palvetasime koos, mõlemad pisarais. Ta andis oma elu Jumalale. Ja siis see inimene, kes oli vaid lapsepõlves paar korda kirikusse sattunud, palve ajal peaaegu hõiskas üle intensiivravi palati (kus muide on ainult kardinad patsiente eraldamas): „Kiidetud olgu Jeesus! Halleluuja!“
Kui ma sel päeval sealt palatist lahkusin, mu jalad justkui ei puudutanud põrandat. Ma olin teises maailmas ja kogesin nii sügavat rõõmu ja rahu sellest, et sain olla Jumala kasutada. Sellele ei ole siin maailmas võrdväärset vastet. Tänaseks päevaks on see armas inimene siit maailmast lahkunud. Aga ma usun, et me kohtume veel.
Mariliis
Mõni aeg tagasi tegime koos Mikk Allakuga Pereraadios „Raamatutunni“ saadet 2015. aasta hommikvalveraamatust „Valitud”. Nii sattus see 2015. aasta raamat mulle tööle laua peale, ma lugesin seda hommikuti ja nüüd raputas see raamat mind isegi tugevamalt kui selle esmakordsel lugemisel seitse aastat tagasi. Ühel päeval lugesin sealt järgmist teksti:
„Mis siis oleks, kui me alustaksime iga päeva selle alandliku, lihtsa palvega: „Jumal, ma pakun täna sulle oma elu ja oma tunnistuse. Saada minu juurde keegi või saada mind kellegi juurde, kel on vaja tundma õppida Jeesust ja Tema tõde. Aamen.“ Pea meeles, usust tunnistamise puhul pole tegemist sinu võimelisusega, vaid sinu kättesaadavusega. See vaikne palve päeva alguses on lihtsalt teade universumi Jumalale, et kui keegi Tema maapealsetest lastest vajab Jeesust ja Tema tõde, ütled sina: „Siin ma olen, läkita mind.” (Js 6:8) „Mul pole aimugi, kes nad on või mida nad vajavad, kuid Jeesus tõotas, et Püha Vaim annab mulle kohe sõnad, mida pean sel hetkel ütlema. Ja nii muudan ma end täna Sinu kutse autoriteedile ja Sinu tõotusele toetudes Sinu jaoks kättesaadavaks.“ Kui ma lähen päevale vastu seda palvet meeles pidades ... kui mul tuleb meelde pakkuda end Jumalale Tema tunnistajaks, siis üllatavad inimesed, kellega kohtun, ja nende lood isegi mind ennast!”
Kuna tunnistamise teemast oli selles raamatus noil päevil palju kirjutatud ja see kraapis hinge – sest süüdistan end järjepanu selles, et ma vähe tunnistan –, siis mõtlesin, et proovin nii, nagu selle raamatu autor Dwight Nelson soovitab. Palusin seda palvet sealt 25. septembri osast ja ausalt öeldes kõheldes palusin, aga otsustasin proovida. Niisiis, kui on KEEGI, kes praegu on avatud, siis mina lähen Issanda armus ja väes, mina kuuletun. Järgmise poole tunni jooksul „sattusin” kokku inimesega, kes oli Jumala asju seni enamasti huumoriga võtnud, tuli jutt nädalavahetusest ja ta soovitas puhata. Ma ütlesin, et mul on nädalavahetusel üks vaimulik üritus ees ja me läheme rühma inimestega Lõuna-Eestisse Ilmutusraamatut uurima. Sealt see tunnistamine lahti läks ning ta oli täiesti avatud ja rääkis kaasa.
See oli vapustav, see palve töötas. Ka minu jalad ei puudutanud maad, nagu Mariliis tunnistab. Ka minul oli südames see teistsugune rõõm, rõõm Jumalaga koos olemisest ja koos tegutsemisest. Mõtlesin Dwight Nelsoni sõnade peale, et tunnistamise juures on tegemist minu kättesaadavusega. Kas pole siis vahel nii, et me otsustame ette, et keegi ei taha kuulda. Kas ei ole me tegemas inimeste kohta otsuseid, mida meil pole õigust teha. Meie otsustame, et nad ei taha kuulda, sest meile tundub nii.
Sedasama palvet olen ka edaspidi kasutanud ja päriselt pole ju tähtis see, mis sõnadega me seda ütleme, vaid et me palvetame ja oleme Jumalale kättesaadavad ja Tema poolt juhitavad. Just nagu Filippus seal Gaza poole viival teel (vt Ap 8:26–39).
Siia lõppu veel üks internetist leitud lugu, mille autorit ma ei tea, kättesaadavuse teemal ja sellest, et Jumal teeb meid vahel kellelegi kättesaadavaks olukordade ja äparduste kaudu juhtides meid õigeks ajaks õigesse kohta.
Ma sõitsin õhtul kella viie ajal peale koosolekut kodu poole ja sattusin Colorado bulvaril liiklusummikusse, mu auto hakkas jupsima ja suri välja.
Allamäge laveerides jõudsin kuidagimoodi bensiinijaama. Olin rõõmus, et ei takista oma rikkis autoga liiklust ja et mul on koht, kus oodata autoabi puksiiri. Enne kui jõudsin autoabisse helistada, nägin parajasti kiirtoidupoest väljuvat naist. Ta astus jääle, libises ja kukkus tankla püstaku otsa. Tulin oma autost välja veendumaks, et temaga on kõik korras. Kui ma tema juurde jõudsin, märkasin, et ta rappus nutukrampides ja mitte kukkumise pärast. See oli noor naine ja tema tumedad silmaalused rääkisid sellest, et ta oli tõeliselt kurnatud. Kui ma ta üles aitasin, pudenes tema käest midagi maha – see oli münt ja ma ulatasin selle talle. Sel hetkel panin terve pildi kokku: nuttev naine, pilgeni asju täislaaditud iidne linnamaastur kolme lapsega tagaistmel ning bensiinipüstaku näidikul summa 4,95 dollarit. Ma küsisin, kas kõik on korras ja kas ta vajab abi, kuid tema kordas järjepanu: „Ma ei taha, et mu lapsed mind nutmas näevad!“ Liikusime edasi ja jäime seisma tema auto poolt vaadatuna bensiinipüstaku taha. Ta ütles, et on teel Californiasse ja tema elu on hetkel väga keeruline.
„Ja sa palvetasid?” küsisin mina. „Ta tõmbus minust järsult eemale, kuid ma kinnitasin, et ma pole vaimuhaige ja ütlesin: „Jumal kuulis sinu palvet ja Ta saatis minu!“
Ma võtsin oma pangakaardi välja, panin selle kaardilugejasse ja ta sai oma auto bensiinipaagi täis tankida. Tankimise ajal läksin seal kõrval asuvasse McDonaldsisse, tõin sealt kaks kotitäit süüa, juua ja mõned kupongid, millega nad saaksid ka edaspidi süüa osta. Naine andis toidu autos istuvatele lastele, kes ründasid seda nagu näljased hundid. Meie seisime bensiinipüstaku juures ja rääkisime pisut juttu.
Ta ütles mulle oma nime ja rääkis, et nad elasid Kansas Citys. Tema elukaaslane oli kaks kuud tagasi ära läinud ja sealt alates ei suutnud ta enam ots otsaga kokku tulla. Ta teadis, et ei suuda järgmise kuu eest enam korteriüüri maksta, ning helistas viimaks ahastuses olles oma vanematele, kellega ta polnud viimased viis aastat sõnagi rääkinud. Vanemad elasid Californias ja ütlesid, et ta võib nendega koos elada, kuni ta seal jalad alla saab. Nii ta pakkiski kogu oma varanduse autosse.
Ma andsin talle oma kindad, kallistasin teda korra kergelt ja me tegime palve Jumala kaitse pärast teekonnal. Kui ma hakkasin oma auto poole minema, ütles ta: „Nii, sa oled siis ingel või midagi sellesarnast?“
See ajas mind nutma ja ma ütlesin: „Kullake, kuna inglitel on tõsiselt palju tegemist, kasutab Jumal vahetevahel ka tavalisi inimesi.“
Nii uskumatu oli olla osa kellegi teise imest. Ja te olete kindlasti juba loo lõpu ära arvanud. Jah, nii see on, kui ma autosse istusin, käivitus see otsekohe ja viis mind probleemideta koju. Ma viin selle igaks juhuks hooldusesse, kuid kahtlustan, et mehaanik ei leia sel ühtki viga.
Allikas: internet
Kas ka sina ei tahaks nüüd paluda seda Jumalale kättesaadav olemise palvet? Me ei oska iial ära arvata, kuhu see võib meid juhtida. Jeesuse juhtis see Ketsemani ahastusse ja ristile ning Ta ise rääkis oma jüngritele enne risti, kuidas Tal on kitsas käes enne kui see kõik on lõpetatud. Jeesus kartis Isast lahus olemist, mida Ta iial enne polnud kogenud ja seda ei pruugi meie tunda, sest selles kogemuses oli Ta meie eest. Kahju on sellest, et mina ja meie ise nii tihti valime Temast lahus olemise kogemuse ning eelistame maailma rõõme sellele tõelisele rõõmule, mis meie jalad tõesti maast lahti tõstab ja meie südame Temaga kokku köidab teadmises, et oleme saanud kellegi tee siin maal peal kasvõi pisutki Jumala suunas juhatada – loomulikult Jumala üleloomuliku väe ja armu läbi.
