Kas mäletate veel filmist „Kevade” poisiohtu Arnot, kes kooli viimasel päeval õhkas, kuidas tal kodus ootavad lilled, heinamaa, päikesepaiste? Just nõnda tahaks isegi õhata igal kevadel ja suvel, kui kogu loodus on kui avatud raamat sellest, kuidas Jumal saab vaid loetud hetkede jooksul kõik taas elule äratada. Pole ju ilmaasjata ka Ellen White rõhutanud looduse õppetundide märkamise vajadust nii meie kui laste elude õppeprogrammis.
Kirjutan neid ridu oma vana kirjutuslaua taga, kus näen silmi ekraanilt tõstes, et aknaava on vallutanud õitsev valge põõsasroos. See on mu armsa vana naabritädi poolt kunagi ammu istutatud roosisort, mis sai sel talvel kahjuks päris kõvasti kannatada. Ei, mitte külmast tingituna, vaid meie enda hoolimatuse tõttu – ajasime ikka kogu aeg teed lumest puhtaks ja ei pannud tähelegi, kui suur hulk lund oli kuhjunud raagus põõsa peale. Tol hetkel ei teinud me sellest välja, kuid kevadel, kui põõsad olid täis pisikesi lehepungi, märkasin, et kolmandik roosipõõsast oli lume raskusele alla vandunud ja oksad murdunud. Sellest põõsaharust polnud enam loota ei lehti ega õiteilu.
Seda suurem on mu rõõm praegu, kui näen ikka oma aknast selle põõsa õitsemist ja kasvamist – allesjäänud põõsaosa on kobarates täis valgeid õisi, mis meenutavad helgust ja puhtust, mis meiegi sees tahab tärgata. Ja seda isegi siis, kui elus on juhtunud nii mõndagi, mis on meilt osa rõõmu ära murdnud. Jumal tahab meis taastada kõik selle kauni, mis Tema sinna on planeerinud juba enne meie sündi. Kõik selleks, et oma head sõnumit ka teistele jagada.
Suvisel ajal armastan jooksuringideks valida niidud või metsarajad, just õiteilu ja iga päev muutuva looduse pärast. Kuigi koduaias ja linnapildis hooldatud lillepeenrad on kaunid ja täis hoolikalt valitud ja sätitud taimesorte, siis on midagi hoopis teistmoodi võluvat selles, kuidas Jumal on pannud taimed kasvama nii, et seda vaadates puhkab nii silm kui hing. Kuigi koduaias nimetaks me paljusid metsaveerel kasvavaid taimi umbrohuks, siis just nende loomulikus keskkonnas on soov ka enda aeda kutsuda see Aednik, kes kõik taimed nii oskuslikult kokku kasvama on sättinud. Olen tänulik Jumalale, kes on siia patusesse maailma pannud loodusesse igale poole oma käega meenutusi oma suurest armastusest ja ilumeelest. Samuti tuletab see meelde, kuidas Jumal ka meid luues on iga inimese pannud elama ja toimetama just sinna paika, mis on tema jaoks parim ja toob Jumalaga käies välja tema ilusaimad jooned. Isegi kui see tähendab, et selle ilu väljatoomiseks on vaja aastaid kasvada.
Kuigi looduses tundub, et kõik kasvab justkui iseenesest, siis rohenäpud teavad küllap omast käest, kui palju peab vaeva nägema selleks, et ka kodus kõik kasvaks, õitseks ja vilja kannaks. Eelmisel aastal istutasime mõlema pojaga nende enda viljapuu. Vanem poeg valis õunapuu ja noorem pirnipuu. Kastsime ja hoolitsesime nende eest võrdselt, kuid miskipärast kuivas pirnipuu suve lõpuks hoolele vaatamata. Hoidsime teda veel ületalve, et äkki eelmisel kuumal suvel kuivasid vaid lehed ja puus on siiski eluvaim sees. Kuid kevadel oli selge, et sellest puust asja ei saa. Üles kaevates selgus, et puu juured olid läbi näritud ja see oligi põhjustanud pirnipuu kuivamise.
See avastus viib mu mõtted sellele, kuidas kõik meie elus saab alguse tugevast juurest. Võime olla kindlad, et Taevane Aednik on meid asetanud meile sobivaimasse pinnasesse – Ta võib olla seda juba sajandeid ette valmistanud. Samuti hoolitseb Ta igakülgselt selle eest, et just sulle vajalik hoolitsus oleks alati õigeaegselt tehtud. Kuid me peame Jumala seatud pinnasesse juurduma, siis on kõigest sellest hoolest kasu. Nagu ka kirjas heebrealastele kirjutatakse: „Ent kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei imbunud usu läbi neisse, kes seda kuulsid.“ (Hb 4:2)
Kuidas saaks Sõna meisse imbuda? Ma usun kogu südamest, et üks võtmekomponente on Jumalaga pidevas suhtluses olemine. Kas oled tähele pannud, et isiklik palve on esimene, mis hakkab tagaplaanile jääma, kui usuelus on madalseis? Just siis vajaksime palveosadust suhte taastamiseks kõige enam! See on nagu vihm, mis kastab põuase maa ja aitab vajalikel vaimulikel toitainetel taas igasse eluosasse jõuda.
Kuulasin hiljuti üht huvitavat jutlust, kus Mark Finley rääkis, kuidas tema oma isiklikku osadusaega Jumalaga sisustab (kuulatav audioverse.org “The Importance of Family Worship”) ja üks osa sellest on Piibli psalmide läbipalvetamine. See tähendab, et Piiblit lugedes mõtiskled ja palud Jumalalt, et see salm kehtiks ka sinu elus ja et Jumal selle sõna täna eriliselt ellu ärataks või et sa sellest aru saaksid. Samuti saab tänada Jumalat, et Ta oma Sõnasse nii erilised tõotused ja lood on talletanud. Selliselt saab iga salm igast peatükist päriselt-päriselt enda omaks ja isiklikuks. On ju iga sõna Piiblis kirja pandud selleks, et meid vaimulikult tugevaks ja kindlaks üles ehitada.
Olen aastaid kandnud endaga mõtet, et isikliku piibliuurimise ja palveaja juures on kõige olulisem see, kui suur osa sellest meie elus rakendub. Kas see, mida me loeme, on lihtsalt teada võtmiseks, huvitavaks ajalooliseks materjaliks või midagi, mille osas igal hommikul paluda, et Jumal annaks kogemusi, kuidas seda oma elus praktiliselt ellu rakendada. Niimoodi saab Jumala Sõna tõesti elavaks Sõnaks, mida kaaslased me eludest loevad.
Kui päris alguses kirjeldasin oma naabritädi imekaunist põõsasroosi, siis mu enda roosipeenrad on veel puhta rohelised – ei ühtegi õit. Kaugelt vaadates tundub, justkui oleksid need lehtpõõsad ja ei miskit muud. Kuid igal hommikul oma koeraga õues tiiru tehes käin vaatan üle kõik oma roosipõõsad, sest lähedalt on näha, kui tihedalt need pungasid täis on. Iga päevaga muutuvad need roosinupud aina suuremaks, kuniks ühel päeval on paista pisut õie kroonlehtede värvi ja juba mõne aja pärast on põõsad täis õiteilu ja aias jalutades on tunda magusat roosilõhna. Kannatamatu noore aiahuvilisena on nii mõnigi kord väike kiusatus, et kui vaid saaks selle õienupu natuke kiiremini lahti tõmmata… Aga need asjad ei toimi nii.
Need roosinupud on mulle meenutuseks, kuidas on lugu ka meie kui kristlastega. Kui ma hakkasin Jumala ja usuelu vastu huvi tundma, siis üsna pikka aega ei olnud ilmselt minu elus märgata mingit välist muutust. Nagu ka õide puhkemata roosipõõsas, oli väliselt kõik vanaviisi. Mida aeg edasi, seda enam hakkasin enda mõttemaailma muutuseid avama nendele, kes olid kõige lähemal. Kuid kaugelt vaadates oli ilmselt kõik ikka üsna samasugune nagu varem. Ning tegelikult püüdsin oma okkaliste vastustega isegi varjata seda, milline vaimulik võitlus mu südames toimus. Olen kogu südamest tänulik nendele kristlastele, kes toona ei kiirustanud ette Jumala plaanist, et ma julgeksin avalikult öelda ja kogu oma eluga näidata, et olen oma elu usaldanud Jumala kätte.
Tean nüüd omast kogemusest, kui keeruline on kasvõi oma laste esimeste vaimulike sammude juures kannatlikult püsida Jumala plaanis, et mitte nende usuõisi lahti kiskuda. Vahel olen aga viimasel hetkel saanud sõnasabast kinni, et mitte olla komistuseks teisele kristlasele, kelle jaoks mõni minu jaoks lihtne asi on temale võimas kiusatus. Ja samas asjad, mis minu jaoks tunduvad nii sageli võitmatud, võivad teise jaoks olla küsimus, mille peale pole kunagi tulnudki. Jumalal on tõesti individuaalselt väljatöötatud programm igaühe jaoks!
Samuti ärgem heitkem meelt, kui vaimulikus võitluses takerdume ikka ja jälle samade kivide ja ohakate otsa. Jumal on sealsamas meie kõrval, et pärast tormi meid taas üles tõsta ja kinnitada enda külge. Niiviisi Jumalast kõvasti kinni hoides võime kindlad olla, et meie elu kogemus saab Suure Meistri poolt kujundatud erakordseks ja eriliseks.
„Kui nüüd Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme ahju visatakse, nõnda ehib, kas siis mitte palju enam teid, teie nõdrausulised? Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Mt 6:30–33)
