Kust läheb suurte ja väikeste asjade, oluliste ja ebaoluliste asjade vaheline piir? Ja kas mõni inimliku silmaga nähtav suur asi võib ülevalt vaadates paista hoopis pisikesena ja vastupidi? Ja kui suur peaks probleem olema, et võiksime sellega Jumalat tülitada? Need küsimused hoiavad osasid meist Jumala ette minemast, sest me saame ju ise ka hakkama. Kui hästi või halvasti, aga saame hakkama. Aga siis meenub see piiblitekst, mis ütleb, et meie juuksekarvad on ka kõik ära loetud (vt Mt 10:30 ja Lk 12:7). Ja ma mõtlen, et mina kammin pea ära ja ikka jääb kammi sisse üksjagu juukseid, mida mina ei märkagi, aga Jumal loeb need kõik ära. Või teisalt, kuidas kasvaks minu laps Jumalat usaldama, kui ta oma suure inimese meelest väikeste asjadega ei võiks Jumala ette minna? Neile küsimustele võib vastuseid otsida ja leida Kristi loost:
Ühel päeval koduteel andis meie noorima poja jalgratta rehv lõplikult alla. Abikaasa oli proovinud seda juba varem parandada, ent tulutult. Kuna ratas elas ka üldplaanis oma viimaseid tunde, hakkas minus helisema uue ratta soov. Aga ma ei soovinud, et see oleks klassikaline „ostame uue ratta“ kogemus. Igatsesin sellesse valemisse ka Jumalat. Igatsesin poja enda kogemust Jumalaga.
Olin järelturult palju kordi rattaid vaadanud, ent tulutult. Iga kord internetis selleks aega kulutades tiksus kuklas ikka seesama mõte: sellest peab tulema Jumala ja minu poja, mitte minu näen-tahan-ostan-ära-lugu.
Ja siis sel esmaspäeva õhtul pojaga kõrvuti, rattad käekõrval, jalutades helises taas „paku palvet“ võimalus. „Kas palvetame, et Jumal kingiks Sulle uue ratta?“ küsisin kärmelt. Poeg noogutas. „Kallis Jumal, kui Sa näed, et see hea on, kingi mulle palun uus ratas. Kui ei ole, siis ära anna. Anna see mulle siis, kui Sinu silmis selleks õige aeg on. Aamen.“ Vaatasin poega. Ta ei soovinud endale mitte ainult ratast, ta soovis näha Jumala tahet! Jalutasin heldinult pojaga koju.
Kodus palvetasin ja korraga tuli mõte, et vaatan korra veel müügikuulutusi. Ja seal, mandri lehel seisis just meie poja vajadustele sobiv jalgratas! Imestasin, et seda polnud ära ostetud, kuna kevaditi on kasutatud ratastel kiire minek. Kuna Norras müüakse enamasti asju alghinnaga, nn oksjoni stiilis, pakkusin ratta alghinna. Mul oli värskelt meeles kord, kui minu hiljuti tehtud pakkumised üle pakuti ja ma rattast ilma jäin. Aga kuidas saigi teisiti olla, kui ma pojaga veel palvetanud polnud!
Seekord olin vaevu pakkumise teinud, kui müüja juba kirjutas, et ratas on minu. Ja niimoodi oli meie pojast saanud kõigest mõne minuti jooksul juba uue ratta omanik!
„Miks ma neid asju üldse ise pusin?“ mõtlesin alandlikuks jäädes ja silmi maha lüües.
Järgmisel päeval tuli poeg koju ja teatas esimese asjana: „Ma nägin täna koolis viit kotkast!“ Ta teadis oma eelnevatest kogemustest, et Jumal on teda viimasel aastal kotkastega eriliselt kinnitanud ja nii olid need talle suureks rõõmuks. Ja juhtuski nii, et Jumala imelisel juhtimisel oli ratas kohal õigeks ajaks! Ei, mitte pühapäevaks, nagu planeeritud, vaid juba sama, „kotkaste päeva“ õhtuks!
Mõtlesin selle loo peale. Ei ole olemas väikeseid probleeme ega suuri probleeme. Ei ole olemas väikeseid palvemuresid ega suuri palvemuresid. Ei ole olemas asju, mida ei kannata palves Jumala ette tuua, sest need on tühised või et teistel on suuremad ja tähtsamad mured/teemad. Tegelikult on ainult üks suur ja tähtis teema: meie lähedane soe, vahetu, üdini lapsemeelse usuga ühte köidetud isiklik sõprus Jumalaga! Temale täielik alistumine ja meie oma mina suremine. Kõik muu on need väikesed probleemid! Olgu selleks siis meie raske haigus, töö/töötus, kodu/kodutus, abielu, sõiduvahend ja isegi sõda/rahu. Lähen veelgi kaugemale – isegi usuvabadus, isikuvabadus, meie õiguste vabadus! Sest kui Jumalaga on suhe korras, hoolitseb Jumal ise ka kõige muu eest! Ta on ju nii lubanud! Meie ainus osa on otsida Teda ja Tema tahet. Kõik muu antakse pealegi. Sõna otseses mõttes kõik!
Ehk julgustab minu kirjutatu kedagi veel Jumala kaissu minema ja Tema tahet otsima. Oma minale surema, Jeesuse risti kandma. Jaa, ka väljapoole leeri, Kolgata risti valguses. Ehk julgustab kedagi see, et meie ümber toimuv ei ole oluline. Oluline on see, mis toimub samal ajal meie sees! Ja kes elab meie sees. Meie elu tõelised lahingud ei toimu Kiievi ega Tallinna ega mõne muu linna all. Meie elu tõelised elu lahingud peetakse siin ja täna meie südames! Selles lahingus ei ole võitja see, kelle lipp lehvib lossitornis ega see, kelle õigused on taastatud. Selles lahingus võib võitja olla väljaspool leeri, hingepõhjani alandatud, üle sõidetud, jalge alla trambitud!
Sest seal, väljaspool leeri, Kolgata risti all oma risti kandes, soojendavad meid Jeesuse isetu armastus, Tema isetu, üle ajude ohver ja Tema naelaarmides käed!
Kristi Taidla
„Meie lähedane soe, vahetu, üdini lapsemeelse usuga ühte köidetud isiklik sõprus Jumalaga“ on Jumala plaan meie kõikide jaoks. Kui tead, et võid alati tulla ja öelda just nii, nagu hetkel mõtled ja rääkida kõik südamelt ära, ka need asjad, mida teise inimese kõrv iial ei kuule, ja teada, et sind kuuldakse. Laps ei saa kunagi kõike, mida ta tahab, ja Jumala laps ei saa ka alati kõike, mida ta tahab, aga ta saab tulles kinnituse Isa armastusest ükskõik millises vormis. Ja sellise vastuse oma palvele, mis sageli ületab ka meie kõige julgemad igatsused.
Selle aasta hommikvalveraamatust lugesin, et sõna „evangeelium“ tähendab kreeka keeles sõnumit kuninga võidust. Rahvas ootas sõnumeid lahinguväljalt ja siis tuli saadik, kes teatas rõõmsa sõnumi, et meie kuningas on võitnud. Meie Kuningas Jeesus on võitnud maailma ajaloo suurima lahingu, mida enamus selle lahingu pealtvaatajatest pidas haledaks kaotuseks. Ta igatseb võita lahingu ja sõja ka meie sees ning Kolgata võit on meie sõja võitmise garantiiks, sest see armastus, mida me sellel ristil näeme, võidab meie südame ära. Ja kui meie süda on ära võidetud, siis pole muu võitmisega ka probleemi. Ühest sellisest südame ära võitmise loost ongi järgnevalt võimalus lugeda.
Kui olin veel maailmas, olid arvutimängud minu elu lahutamatu osa. Ma armastasin arvutimänge, sest ma ei olnud oma eluga rahul ning tahtsin kõigest mulle mittemeeldivast eemale saada. Arvutimäng oli ideaalne väljapääs. Seal sain olla, kes tahtsin, ja teha, mida tahtsin, ja minna, kuhu tahtsin. Ainus takistus oli uni ja kohustused, mis mind mängust lahutasid.
Ka esimese lapse sünd ei tõmmanud mind mängudest täielikult eemale. Mu süda kuulus lapsele ja ma olin enamasti mängudest eemal, sest olin lummatud oma lapsest. Aja möödudes hakkas taas suurenema mängudele kuluv aeg. Kui laps oli suurem ja suutis juba ise teha võileiba või hommikuhelbeid piimaga, tuli ellu vabadust juurde ja ma täitsin selle vabaduse arvutimänguga.
Kui Jumal mind päästma asus, suutis Ta muuta mu mõtlemist ja ma sain aru, milline aja raiskamine see kõik on. Vastikuse ja häbi tunne oli suurem, kui suutsin taluda ja ma pöördusin mängu platvormide administraatorite poole ja palusin oma kasutajakontod kustutada. See tähendas sadade eurode prügikasti viskamist. Olin sellega nõus.
Ma ei mänginud mitu aastat, kuni ühel hetkel hakkasin ühte mängu igatsema. See oli Sims4. Elu oli kurb ja igatsesin, et mul ja mu perel oleks oma kodu, oma maja ja rahu, kus elame vaid meie ja Jumala Vaim. Ja nii ma kõpitsesin tunde seal mängus erinevaid ilusaid majakesi ja iluaedasid valmis ja ohkasin igatsevalt, et saaks ometi oma perega sinna minna.
Siis hakkas mul süda valutama. See oli selline tunne, nagu oleks ilma piletita bussis sõitnud ja nüüd astus kontrolör peale. Või kui kihutad autoga ja kiirusekaamera juures käib sähvatus, tähendab – sain trahvi. Läksin üksinda eraldi tuppa ja laskusin põlvedele. Küsisin Jumalalt, mis Teda kurvastab. Ma ei saanud aru, et mu tegu väär oli. Ja Jumal tahtis, et avaksin Piibli. Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!“ Ma sain kohe aru, milles asi. Jumal ju pesi mu puhtaks, aga mina hakkasin oma soppa taga igatsema ja tegin end taas mustaks. Ma olin nagu Loti naine, kes igatses oma elu, mille ta pidi maha jätma. Ma vaatasin tagasi. Tundsin suurt kurbust, et olin Jumalat nii alt vedanud. Tundsin end nii rumalana! Lubasin, et ei mängi enam ühtegi mängu.
See paus kestis mitu kuud, kuni ma läksin edasi õppima ja stress, mis õpingutega kaasa tuli, kasvas nii suureks, et tuttav soovitas mul end mängudega maandada. Ta ise töötab sel alal, mida mina praegu õpin, ja tunnistas, et mängud aitavad väga hästi stressi maandada ja ma läksin pikemalt mõtlemata kaasa. Kas Jumal oli seal ja hoiatas mind? Jah, oli. Ma kuulsin küll seda vaikset häält, aga ma paadutasin südant ja ütlesin, et olen stressis ja ma ei näe praegu muud viisi oma mõtteid mujale koondada. Üks mäng viis teise juurde. Hakkasime neljakesi mängima üht uuemat mängu, mida saatis ootamatu edu ja see oli lummav. Sealgi sai maju ehitada. Ja mina tegelesingi kõige rohkem majade ja sadamate ehitusega. Kuid kui olime kambaga mängimas, siis läksime ja avastasime koos maad ja niitsime suuri kolle jalust. Ei kõla vist väga kristlikult?
Mõne ajaga olin saanud kogu kambast rohkem mängutunde (230+). Kõik imestasid, kuidas mul neid nii palju on. Ma mängisin ka hilistel öötundidel ja vabadel päevadel (hingamispäevadel ei mänginud) ja sealt need tunnid tulid mitme kuu peale.
Kuna ma Jumala vaikset häält enda sees jätkuvalt ignoreerisin, siis sai Jumal mu mängust eemale teistmoodi. Ta lasi mu ellu tulla tormi, mis mu ahastama pani. Ma pidin hakkama tormiga rinda pistma, et mitte hukkuda ja siis ütlesin, et ei mängi seda enam. Teate, alles hiljuti ütles ka USA pastor Doug Batchelor, et mitte kõik tormid ei ole pahad. Head tormid on Jumalalt ja need on meie äratuseks ja kasvuks vajalikud, nii et paluge häid torme.
Minu tormiks sai kooli esimese õppeaasta lõpus ette tulnud takistus, mis nõudis 100% kohalolu ja pingutust. Mina usun, et Jumal kasutas seda olukorda, sest Ta teab, et ma olen kohusetundlik ja ei suuda asju pooleli jätta. Jumal tuli mulle appi! Koos Jumalaga tegin selle raske ja esmapilgul võimatu töö ära vähem kui ühe päevaga. Ta oli parem õpetaja kui ükski õpetaja koolist ja tänu Jumalale sain asjast aru ja töö ka toimivana valmis.
Halleluuja!
Kuigi mu jalg eksis teelt, ei hüljanud Jumal mind, vaid tuli kaasa ja hoiatas kogu aeg. Ja nii pea, kui andsin oma käe jälle täiesti Temale, aitas Ta mind veel mu probleemist välja ka! Jumal on nii hea!
Aga ma langesin kahjuks veel kolmandat korda. Siis kui torm möödas oli, tekkis mul palju vaba aega. Hinded esimese õppeaasta eest olid kõik väljas ja aeg oli asuda praktikale. Saatsin oma 20 firmale e-kirja praktikasooviga ja ootasin vastuseid. Nagu ikka, kohustused enne ja siis lõbu. Ja kui ma mängima asusin, siis kutsusin ka oma lapsepõlve sõbranna mängima. Tallegi hakkas see meeldima. Temagi ütles, et see mäng aitab stressi maandada, et ta tuleb sellesse mängu puhkama. Mis meil ometi viga on? Kui palju on neid mängureid, kes mõtlevad sama?
Jumal hakkas kohe vaiksel häälel mind jälle hoiatama ja õigele teele kutsuma. Mul oli vabandusi varnast võtta, et miks see mäng ei ole halb. 1) Ma ostsin serveri kolmeks kuuks, mul on raha ära makstud. Mängin selle ära ja siis lõpetan; 2) Mida halba ma teen? Ehitan ju maju ja tšillin oma parima sõbrannaga, kes elab Rootsis. Ma ei saaks muidu temaga koos aega veetagi; 3) See mäng on taustamüra meie kambale, kui me ei mängiks koos, siis me ka ei suhtleks. Ma tahan nendega suhelda.
Jumal ei jätnud mind, aga mina paadutasin südant. Tuli kätte see hingamispäev, mil oli osasaamisteenistus. Ja see päev oli mulle nii teistsugune, sest Jumal sai mu tähelepanu endale ühe tunnistuse pealkirjaga: „Viimane võimalus Jumalale“. Mina kuulsin hoopis: „Viimane võimalus Jumalalt“. Kõik teised kuulsid õigesti. Mina pidingi nii kuulma. Siis kuulsin salmi Piiblist: „Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.“
Issand tuletas mulle meelde, et Ta on kogu aeg minuga rääkinud, vaiksel tasasel häälel. Aga mina ootasin suuremat sekkumist, tormi ja kärtsuga. Mulle tehti selgeks, et ootan tühja ja pean leppima vaikse tasase sahinaga ja seda tähele panema. Õigustasin end veel Jumala ees. Nüüd rääkis Ta minuga nii sama kõvasti, nagu päris esimene kord, kui Ta minuga rääkis, kui olin veel maailmas ja peol. Ta hääl oli ikka armas ja Ta ei karjunud mu peale, aga Ta rääkis nii, et ma ei kuulnud muud. Muu oli nagu vaikne taustamüra. Ja Ta ütles mulle: „Sa jätad mängu pärast hooletusse oma lapsed, pere ja kodu. Sa ei ole oma õpingutes nii kaugel, nagu tahtsin, et oleksid, sest sa mängisid üle 230h seda sama mängu. Sa oled unarusse jätnud oma tervise ja keha. Sinu mäluhäired ja kõrge stress tulevad sellest, et sa ei lähe selle mängu pärast õigel ajal magama. Sa istud liiga palju ja võiksid mängimise asemel trennis käia.“ Ta ei pidanudki rohkem ütlema, sest sellest piisas, see kõik oli õige. Olin löödud. Abikaasa seisis mu ees ja ootas, kuna saab mu jalgu pesema hakata ja mina astusin tagasi ja hoidsin kätega pead kinni. Ma kartsin nii väga! Ma tundsin, et kui ma nüüd võtan osa sellest teenistusest, siis pattu kahetsemata, Jumala kutsele vastamata tõmban omale needuse peale ja mind ootab ees palju pisaraid. Jumal küsis veel kord midagi: „Jeesuse tagasitulek leiab varsti aset. Kas sa tõesti tahad kaotada oma igavese elu? Kas üks mäng on olulisem Jeesusest?“ See raputas mind veel enam!
Siis tunnistasin abikaasale, mis lahti on ja ta ütles ka, et ma teeks mängudega igaveseks lõpu. Andsin alla ja andsin Jumalale tõotuse Tema koguduses, Tema pühas kojas, et ma ei mängi enam mitte iial ühtegi arvutimängu ega telefonimängu ega ühtegi analoogset mängu. Ja kui ma peaksin seda tõotust murdma, siis langegu kõik mu juuksed korraga maha. Järgmine päev loobus ka abikaasa mängudest. Jumal oli ka temale ilmutanud oma tahte ja paljastanud meie mängude mõttetud ja tühised tagamaad. Mitte keegi ei too Jumalale arvutimängude mängimisega au!
Ja siis aitas Jumal mind taas mu kooliga! Käes oli viimane päev, mil ma pidanuks leidma omale praktikakoha. Mulle ei vastatud jaatavalt mitte kusagilt. Ikka ei, praegu ei võta praktikante ja vabandust, me juba võtsime ühe jne. Aga mul oli Tema rahu. Tundsin, et nüüd näen imet ja Jumal ei jäta asja nii. Et juba täna, viimasel päeval saan praktikakoha. Ja nii juhtuski! Ma sain praktikakoha nii kiiresti, et sain esmaspäeval alustada samaaegselt kõigiga, kel juba lepingud sõlmitud! Jumal aitab viimasel hetkel sellepärast, et Ta tahab, et meie usk ja lootus Tema peale kasvaks. Et me ei ilmutaks hirmu ega muret ka siis, kui sein on meie selja taga ja meie eesoleva lõvi lõugade vahelt paistab tema kurgunibu. Ka siis suudab Jumal meid päästa!
Olgu minu kui arvutimängude sõltlase tunnistus hoiatuseks ja õpetuseks ka teistele, kel sama kiusatus on. Jumal ei taha, et me seda teeks, ka siis kui elus muud asjad on tehtud ja pealt vaadates korras.
Ja teate mida Jumal mulle pärast veel ütles? „Ma ei ole sind kutsunud selleks, et sind siis jätta.“ See kehtib sinu kohta ka, armas lugeja.
Kristi Rajandu
Kui seekord alustasime küsimusega: „Miks ma neid asju üldse ise pusin?“, siis saame lõpetada vastusega: „Pusin niikaua ise, kuni saan aru, et ma ei pusi välja ja oodatav tulemus polegi mõeldud tulema minu pusimise tulemusena.“ Jumalal on palju parem lahendus ja mida rutem me sellega nõustume, seda vähem tuleb üksi pusida. Tema lahendus on Tema kohalolek meie eludes ja see on Tema sõda. Ja Tema on juba võitnud! Lase Tal sind ka ära võita!
