„Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale. Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: „Milleks see salvi raiskamine? Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele.” Ja nad tõrelesid naisega. Aga Jeesus ütles: „Jätke ta rahule! Miks te tülitate teda? Ta on teinud mulle kauni teo. Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head – mind aga ei ole teil alati. Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks. Aga tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud.“ Mk 14:3–9
Siin on lugu naisest, kes ühel pidusöögil tuli vaikselt ja võidis Jeesust väga kalli salviga. Söömaajal osales väga erineva taustaga rahvast – nagu ikka, kui Jeesus inimestega suhtles, oli Ta ümber kirju seltskond, nii ka seekord. Ja nii kuuldus naise tegevusele erinevat tagasisidet.
Aga mida ütles Jeesus: „Aga tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud.“ (Mk14:9)
Evangeeliumi kuulutamine kogu maailmale – see on ju üleskutse meilegi. Evangeelium on rõõmusõnum Jeesusest Kristusest, sellest, mida Ta on teinud minu ja sinu jaoks, sellest, mida Ta on teinud kogu inimkonna jaoks. Selles loos aga seob Jeesus ühe naise väga omapärase teo evangeeliumiga ja kinnitab, et me mäletaksime seda, meenutaksime seda tegu.
Kes oli see naine ja kuidas tema tegu on seotud evangeeliumiga? Ja veel olulisem küsimus on, kas ja kuidas peaks see sündmus meid puudutama, kuidas peaks see meid kõnetama.
Jeesuse võidmise loost kirjutavad kõik neli evangelisti, nad teevad seda erinevalt, mõni kirjutab nimesid nimetamata, teised seevastu jutustavad nimeliselt ning lisavad selgitusi.
Luukas ütleb, et see oli patune naine ja Johannes ütleb, et see oli Maarja. Laatsaruse ja Marta õde Maarja. Piibli kommentaatorid lisavad, et see on seesama Maarja, keda Piiblis on nimetatud ka Maarja Magdaleenaks, keda Jeesus oli tervendanud, ajades välja seitse kurja vaimu. Jah, seesama Maarja, kes oli küll pärit Betaaniast, kuid lahkunud oma kodukohast oma häbiväärse mineviku tõttu Magdalasse. Just tema oli üks naistest, kes liikus koos Jeesuse ja tema jüngritega kandes hoolt seltskonna majapidamise eest. Sellesama Maarja leiame Jeesuse risti alt ja pühapäeva hommikul varavalges kiirustamas Jeesuse hauale, et kombekohaselt Jeesuse ihu võida. Maarja on esimene, keda Jeesus surnuist ülestõusnuna kõnetab.
Maarja on tähelepanelik kuulaja. Seda on varemgi Jeesus ära märkinud, kui Jeesus on külalisena Laatsaruse, Marta ja Maarja kodus.
„Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.“ Lk 10:38-42
Just, Maarja on tähelepanelik kuulaja, ja mitte ainult kuulaja, vaid ka siiralt uskuja ja vastavas usus tegutseja. Maarja on tähele pannud Jeesuse sõnumit, et Ta sureb ja äratatakse üles. Kui jüngrid on kõrvust mööda lasknud selle, mis ei sobi nende ettekujutusega Messiast, või lausa noominud Jeesust, et Ta ei räägiks surmast ja kannatustest, siis Maarja tegutseb siiras usus. Kui Jeesus ütles, et Ta sureb, siis järelikult nii läheb. Osta ülikallis lõhnasalv, mille väärtus oli ligikaudu 300 Rooma dinaari, ehk siis umbkaudu töötaja aastapalk, see ei olnud Maarja jaoks lihtne ost. Võimalik, et ta oli selleks kulutanud kõik oma säästud ja mine tea, ehk juurdegi laenanud.
Miks ta küll seda tegi, Maarjal oleks olnud lugematu hulk põhjuseid miks mitte osta nii kallist salvi. Esiteks, ta ei olnud rikas, see ost oli ilmselgelt üle tema võimete. Teiseks, Jeesuse jüngrite hulgas olid agarad mehed: Peetrus, kes ikka esines eestkõnelejana; Juudas, kes oligi seltskonna laekur ja veel mehi, kes tahtsid silma paista – küllap nemad korraldavad, kui Jeesus sureb ja aeg selleks käes.
Ei, Maarja ostis kalli salvi, sest tema armastas Jeesust, sest tema tundis ülevoolavat tänu selle eest, mida Jeesus talle oli teinud. Teate küll, armastuse sunnil tehakse teinekord ebaratsionaalseid tegusid, kaalutlemata, kas ettevõtmine päriselt ka seda pingutust väärt on. Selliste tegude väärtus on armastus ja seda suudavad mõista ainult need, kes ka ise armastavad. Jeesus mõistis. See oli ülevoolav tänu, see oli vastus Jeesuse armastusele.
Missugune on minu vastus?
Siin on meile esimene suur õppetund. Kui mina tunnen ja tean, et Jeesus on minu heaks midagi teinud, siis milline on minu vastureaktsioon? Milline on minu vastus? On see ülevoolav tänu ja armastus, mis väljendub külluslikult Jumalale pühendatud ajas ja vahendites? Või on see kaalutletud arvestus, kui palju ma oma aega ja energiat kulutan koguduse tööle ja kas annetus on vaid rahakoti põhja jäänud sentide tühjendus?
Jeesus andis oma elu – see ju ongi evangeelium, rõõmusõnum. Milles väljendub minu tänu ja armastus? Milline on minu vastus evangeeliumile?
Aga pöördume Maarja juurde tagasi. Ta ostis kalli salvi Jeesuse matmiseks, nüüd aga kasutab ta selle Jeesuse elus olles ühel pidusöögil. See pidusöök toimus vahetult enne Jeesuse viimast Jeruusalemma minekut, kui Ta sõitis eesli seljas ja rahvas tervitas Teda kui kuningat.
Küllap see õhin, mis juba oli Jeesuse järgijate seas, et nüüd saab lõpuks Jeesusest kuningas – see lõi Maarja plaani segamini. Maarja kuuleb plaani Jeesuse kroonimisest ja ta ei näe põhjust seda salvi säilitada. Maarja ei plaani ka seda salvi müüa. Ta ei arutle, et oo, Jeesusest saab kuningas, Ta ei sure, ma võin seda salvi kasutada kuskil mujal või uuesti maha müüa. Ei, see, mis on pühendatud Jeesusele, see peab saama Jeesusele ja sellega ei tasu oodata. Maarja püsis armastuses, mis oli tal Jeesuse vastu ja seeläbi püsis ta Püha Vaimu juhtimises. Enesele teadmata valmistas ta ette Jeesuse ihu matmiseks – selle ütleb Jeesus välja kõigi pidusöögil olijate kuuldes. Keegi ju ei arva, et kui Jeesus peakski surema, et Ta toimetatakse sellise kiiruga hauda, et ei olegi mingit võimalust Tema ihu kombekohaselt võida ja matmiseks korda sättida.
Nüüd ja täna
Siin on meile teine suur õppetund: kui püsime Jumala armastuses ja evangeeliumis, niiöelda rõõmusõnumi lainel Jeesusest Kristusest, kõnetab Püha Vaim meid, paneb meie südamele teha või öelda üht või teist. Püha Vaimu juhatuse tähele panemine, seegi on vastus Jeesusele, sellele, mida Tema on minu heaks teinud. Seega, ära lükka edasi asju, mida saaksid teha nüüd. Võimaluste aeg võib väga ootamatult otsa saada, olukorrad võivad muutuda kiiresti. Ära jäta tegemata külastust või telefonikõnet, mis on sul südamel! Ära jäta rääkimata rõõmusõnumit päästest, ära jäta andeks palumata või julgustussõnu ütlemata! Ära jäta tegemata mõnda heategu või toetamast kogudusetööd! Ära jäta vastamast Jeesuse armastuse kutsele! Tee seda nüüd, kui Püha Vaim puudutab sinu südant.
Alati leidub segavaid asjaolusid või vabandavaid põhjuseid mitte tegemiseks. Mõtleme Maarjale sellel pidusöögil, lugedes seda lugu kõigist neljast evangeeliumist, saame kokku päris kirju pildi.
Seal oli Siimon, kes oligi selle pidusöögi korraldanud tänutäheks tervendamise eest, kuid teate küll, kohalikud elanikud tunnevad ja teavad üksteist, ka aastatetaguseid asju mäletatakse. Nii kirtsutas Siimon põlastusest nina ja mõtles, et kui Jeesus oleks prohvet, küllap ta teaks, et see naine on patune ja keelaks teda. Arvatakse, et just Siimon oli see, kes Maarja patustama meelitas. Nüüd aga vaatas Siimon Maarjale põlgusega, ja küllap Maarja teadis ja tunnetas seda.
Seal oli vend Laatsarus, kelle Jeesus oli surnuist üles äratanud, kuid seal olid ka preestreid ja varisere luuramas, kes plaanisid Laatsarust tappa, et hajutada rahva uudishimu ja vaimustust Jeesuse vastu. Seal oli õde Marta – Maarja kartis, et saab oma praktilise meelega õe käest riielda raiskamise pärast. Ja oma arvamust avaldab jüngrite seltskonna laekur Juudas – ta teeb seda avaliku etteheite ja põlgusega. Ja seal võis olla veel arvustajaid, kellest meil pole aimugi.
Maarja aga teeb seda, mida ta teeb, keskendudes Jeesusele. Teda ei takista teiste etteheited ja arvustamine. Maarja ohver ja and Jeesusele on tänuavaldus, mis tuleb siirast, armastavast südamest. Mõtleme sellele, kui on kiusatus midagi tegemata jätta, kaalutledes, mida teised arvavad…
Rõõmusõnum kingitud võlast
Samas, Maarja ei asu Jeesust salvima demonstratiivselt või suure žestiga. Vastupidi, ta teeb seda vaikselt, teiste selja taga, ta teeb seda südame sunnil, meeleliigutusega. Aga see tegu ei jää salajasse, sest hea lõhn levib ruumis ja ruumist väljagi. Armastust ei ole võimalik varjata ega salajas hoida. Minu ja sinu armastust ja tänu Jumalale ei ole ka võimalik salajas hoida. Mis siis, kui inimesed ei märka, aga Jumal näeb ja paneb tähele, Tema hindab meie pühendumist. See on hea lõhn, mis tõuseb Jumala trooni ette.
Luuka evangeeliumist loeme, kuidas Jeesus reageeris Siimona põlastavale suhtumisele Maarja teo osas. „Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!“ Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!“ „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?“ Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.“ Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.“ Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga. Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.“ Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!“ Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?“ Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!““ Lk 7:40–50
Evangeelium ongi rõõmusõnum kingitud võlast. Minu võlast, sinu võlast, iga inimese võlast. Maarja tegu oli vastus evangeeliumile, vastus andestusele, vastus kingitud uue elu võimalusele.
Kuulutades või kuulates evangeeliumi sõnumit on põhiküsimus: milline on minu vastus sellele? Milline on minu armastusetegu Jumalale päästmise eest?
Virve Toom on Kuressaare adventkoguduse pastor
