Viimase paari aasta moesõnaks on saanud „uus reaalsus“. Juba ülemöödunud kevadest alates valitseb uus reaalsus tervisevaldkonnas ja on sealt jõudsasti trüginud nii ühiskonnaellu, haridusse kui ka inimsuhetesse üleüldiselt. Selle aasta veebruari lõpus saabus maailma uus julgeolekureaalsus, mis on üha kiirenevas tempos asunud endaga kaasa tooma uut majandusreaalsust. Arvestades sellega, kui sageli vastavat väljendit meedias kasutatakse, pole ime, et „uus reaalsus“ on muutunud minu jaoks üheks viimase aja kõige tüütumaks mõisteks, edestades isegi varasemat „pandeemiat“ ning püsides jätkuvalt eespool uuematest käibeväljenditest „ajalooline otsus“ ja „erioperatsioon“.
Mõiste „uus reaalsus“ ei häiri mind aga mitte niivõrd kasutussageduse, kuivõrd sisutühjuse tõttu. Kui inimesed räägivad reaalsusest – väljaspool mõne üksiku eriala terminoloogiat –, peavad nad selle all harilikult silmas kõike, mis kõnealusel hetkel kas nende ümber või kogu maailmas sünnib. Reaalsus kui olevikus eksisteeriv tegelikkus – see, mis just praegu päriselt toimub – on aga alati juba iseenesest uus. Kõik on pidevas muutumises; mõnikord on muutused lihtsalt veidi kiiremad kui tavaliselt. Kui maailm pidevalt ümber ei kujuneks ja reaalsus ei uueneks, tähendaks see, et elu on seisma jäänud.
Teine ja veel olulisem põhjus, miks mulle väljend „uus reaalsus“ ei meeldi, on selles, et niisugune eristus paneb inimesi jagama oma senist elu kaheks: vanaks ja uueks. Tavaliselt näib „vana reaalsus“ seejuures paremana ning inimesed püüavad teha kõik selleks, et endist olukorda võimalikult täpselt taastada. Kuna olnut ei saa aga enam kunagi täpipealt samasugusena tagasi, tekitab olude muutumine masendust, jõuetustunnet ja viha. Sellised emotsioonid takistavad omakorda käesoleval hetkel toime tulemist ning lõhe kuldse mineviku ja vastumeelse oleviku vahel kasvab üha suuremaks.
Olen ka ise niisugusesse mineviku taastamispüüde lõksu langenud. Põlesin mõni aasta tagasi oma toonasel töökohal läbi ja leidsin töölt lahkudes, et nii minu keskendumisvõime kui ka tahtejõud olid vahepeal kõvasti alla käinud. Ülesanded, millega olin varem justkui möödaminnes hakkama saanud, nõudsid ühtäkki harjumatult suurt pingutust. Kui katsetasin oma tavapärast lemmikmeetodit – ülesannete jätmist viimasele minutile ja lootmist, et peatsest tähtajast tingitud adrenaliin teeb oma töö –, avastasin pettumusega, et selline lähenemine enam ei toimi. Mul oli vaja mõelda välja midagi täiesti teistsugust. Vana reaalsuse sagedane võrdlemine uuega tekitas aga igasuguste muutuste suhtes aina tugevamat vastumeelsust ning raskendas tunduvalt kohanemist ja lahenduste leidmist.
Minu jaoks saabus teatav murdepunkt siis, kui kuulasin kord internetist ühe oma lemmiklaulja kontserti. Lugude vahel vestles laulja mõnikord publikuga ja rääkis muuhulgas ühest raskest ning väga muutlikust perioodist enda elus. Selle aja jooksul kaotas ta palju niisugust, mida pidas varem enesestmõistetavaks, ja tundis, et ei saa endiseid hüvesid enam kunagi tagasi. Ajapikku hakkas ta aga mõistma, et ükskõik, kui keerulises olukorras ta on, saab ta midagi ikka teha. Tähtis oli kasutada ära need võimalused, mida elu parasjagu pakkus, ja mitte mõelda liiga palju minevikule.
Olen ise püüdnud viimase aasta jooksul sellist suhtumist jõudumööda ellu rakendada ning avastanud, et nii on tõepoolest kergem elada. Kui ma lasen lahti igatsusest selle järele, mis kunagi oli, jätkub mul rohkem jõudu keskenduda olemasolevale. See ei tähenda sugugi tuima leppimist kehva olukorraga, vaid vastupidi – loobudes katsest minevikku taastada, õpin märkama oma praeguseid võimalusi ja kasutama neid nii hästi, kui hetkel suudan. Lisaks oskan paremini iseennast tähele panna ning arvestada oma võimete ja vajadustega. Kui elu on tavapärasest pingelisem ning minu töö- ja õpitulemused seetõttu kannatavad, ei saa ma enda peale pahaseks, vaid püüan võtta rohkem aega puhkuseks ja enda vaimse tervise eest hoolitsemiseks. Niiviisi suhtun ma mõistvamalt ka teistesse inimestesse, kes võivad samuti raskustes olla, ning suudan neid vajadusel endisest tulemuslikumalt aidata.
Peale eelneva aitab minevikul minna laskmine ja olevikus elamine ka vaimulikult kasvada ning Jumalaga lähedasemaks saada. Kui inimene mõistab, et maailm liigub niikuinii aina edasi ja kõik ümbritsev muutub kogu aeg, on tal ühest küljest palju vähem kannatusi kui enne, sest ta ei pea enam kogema mineviku külge klammerdumisest tingitud valu. Teisalt parandab muutustega leppimine oskust eristada ajalikku igavesest – teadvustades endale maailma kaduvat olemust, hakkab inimene kergemini märkama seda, mis ei kao. Võttes aega selle jaoks, mis on igavene, jõuab ta lõpuks muutumatu ja püsiva Jumalani ning arendab niiviisi enda ja Jumala vahelist suhet. Selline protsess toimib ka vastupidi: kuna inimene on loodud Jumalaga koos olema, annab Temale keskendumine jõudu muutustega hakkama saada. Lähedus Jumalaga ei tähenda maailmast võõrdumist ja ainult tulevase taevariigi ootamist, vaid aitab hoopis paremini olevikus elada ning märgata iga uut võimalust. On hea teada, et siinne kaduv maailm ei ole ainus tegelikkus, kuid igavese ja kadumatu Jumalaga koos olemine ei anna kindlust mitte üksnes tulevikuks, vaid on abiks ka praegu, pidevalt uuenevas reaalsuses.
Ly Kaasik on Rakvere adventkoguduse liige
