Selle rubriigi kokkupanemise ajal kestab Ukrainas sõda. Ajakirja mai numbri ilmumise ajaks on see loodetavasti ajalooks saanud, aga see ei tee tühjaks kogemusi ja õppetunde, mida see sündmus meile õpetab. Ühe minu kristlasest venna kaudu jõudis minuni internetist leitud ja eesti keelde tõlgitud südant puudutav lugu usust ja lootusest Jumala peale. Me nimetame end usklikeks, kuid sageli toovad erakordsed tingimused välja selle, kas me tegelikult ka usume. Keegi ei täna ju sõja eest, mis nii paljudele valu ja kaotusi valmistab, kuid me võime olla tänulikud õppetundide eest, mida armuline Jumal meile annab, kui me sammhaaval eluteed astudes Temasse uskumist õpime – olgu siis enda või teiste kogemuste kaudu.
Pastor Aleksander Nagirnjak teenis Mariupolis ühte suurt kogudust. Eelmisel aastal olid nad valmis saanud kiriku kapitaalremondiga ja tähistasid oma koguduse 130. aastapäeva. Kõik olid väga rahul, õnnelikud ja Jumalale tänulikud.
24. veebruaril 2022. aastal ründas Venemaa Ukrainat. Lisaks eesmärgile vallutada pealinn Kiiev seati sihiks ühendada Krimm maismaad pidi Donetski oblastiga. Kuid seda takistas Mariupol, milles 2021.a andmetel elas 457 439 inimest (esimesed andmed selle linna asutamise kohta on aastast 1778). Linn tuli nüüd võita kas leebema allutamise või jõhkra vallutamisega. Mariupol vabatahtlikult ei alistunud. Niisiis pommitatakse seda valimatult.
Pastor oma abikaasaga elasid Mariupolis viimase võimaluseni. Mida keerulisemaks olud läksid, seda sagedamini kogunes kogudus kirikusse, et koos palvetada. Vähemalt loeti Meie Isa palvet korduvalt ja korduvalt. Palvekett oli pidev, palveid tehti nii kollektiivselt kui ka isiklikult. Läksid nädalad ja päevad. Lõpuks seisis ühes linna piirkonnas keset varemeid püsti ainult kirik: paremal oli maatasa tehtud tänav, vasakul seisid rivis tühjade aknaaukude ja katusteta eramud, millest elanikud olid põgenenud. Kiriku taha langenud mürsust haigutas maa-alal hiiglaslik auk. Lähedal olevat strateegilist objekti pommitati pidevalt. Kirik seisis vapralt püsti, hoides varju all umbes 200 inimest. Need ei olnud ainult koguduseliikmed. Hakkas tulema ka ilmainimesi, kes uskusid nüüd, et Jumal võib tõesti neid kirikus kaitsta. Pommitamise ajal varjuti kiriku keldrisaali, kus hakati iga päev ka koosolekuid pidama.
Pastor ise oli elanud korruselamus, kuni see muutus elamiskõlbmatuks. Eramajades võtsid koguduseliikmed enda juurde varjule nii palju inimesi, kui suutsid. Magati põrandal ja kus iganes. Hoolitseti üksteise eest kõikvõimalikul moel.
Ühe eramaja omanikud võtsid enda juurde varjule ka pastori ja tema naise. Abielupaar ööbis maja eraldi tiivas ühes toakeses akna all diivanil. Öösel olid järjepanu pommitamised. Kui pastor arvas, et tuleks ka sellest paigast ära minna, ei raatsinud perenaine kuidagi oma kodu jätta. Ta teipis aknaklaase ja kattis neid tekkide ning muu materjaliga.
Pastor Nagirnjaki lapsed on juba täiskasvanud ja elavad oma peredega Mariupolist väljaspool. Vanematega hoiti sõja ajal kogu aeg ühendust. Vahepeal oli side nende vahel kaks nädalat katkenud.
Ühel päeval läks pastor välja, et otsida mõnda paika kesklinna pool, kust oleks võimalik välja helistada. Osa mobiilimaste oli ju purustatud ja levi puudus. Läinud koos kahe kaaslasega linna, otsustasid nad, et 9-korruseliste majade vahel on ohutum liikuda kui suurtel lagedatel peatänavatel, sest häire korral saab ikka kusagile varju joosta. Need kohalikud kõrghooned on tänaseks juba pooleldi varemetes ja tahmast mustad. Inimesed ehitavad varemete vahele tellistest välipliite, et keeta endale toitu ja sooja saada. Elatakse ja magatakse keldrites. Majade ümbrused on täis põlenud autovrakke. Mõni masin on imekombel isegi terveks jäänud. Kuid võib juhtuda nii, et kui lähed kodunt välja, siis on su ümber üks pilt, aga paari tunni pärast tagasi tulles võib olla pilt juba muutunud. Vahepeal on mõni korrusmaja saanud mürsutabamuse ja muutunud põlevaks küünlaks.
Niisiis läks kolm inimest levi otsima. Majade vahelt lagedamale välja minnes nägid nad lähenemas vene lennukit… Mehed viskusid kohe maad ligi. Pomm tuligi – ühte umbes 70 m kaugusel olevasse aeda, kuid ei lõhkenud. Laiali lendas ainult liiva ja prahti, aga isegi mitte ohtlikke kive. Jumal oli oma lapsi eriliselt hoidnud.
Siis hakkas pastori mobiil äkki helisema. Levi oli leitud! Esimesed sõnad, mida pastor telefonist kuulis: „Õnnitleme südamest! Teile on sündinud üheteistkümnes lapselaps. Poiss on terve ja tubli ja kõik on hästi.“ Pastori esimene mõte oli: kas ma jõuan nüüd eluga tuldud teed tagasi joosta? Mu naine ootab mind ja muretseb. Jõuaks ma ometi talle teatada seda rõõmsat uudist, mille osaliseks praegu ise sain! Mis meist endist edasi saab, pole enam nii oluline…
Kolm meest jõudsid õnnelikult tagasi. Jumal oli nendega. Siis otsustas pastor, et nad peavad naisega ikkagi kiriku juurde kolima, sest nii on ohutum kui iga päev edasi-tagasi käia. Ühel hommikul läksid nad kiriku juurde, õhtul kuulsid nad, et maja, kus oli seni peatutud, oli saanud pommitabamuse. Pomm oli langenud just nende toakese akna taha. Toimus varing ning selle koha peal, kus oli asunud nende magamisase, kerkis nüüd kivihunnik. Jälle oli Jumal neid eriliselt juhtinud ja kaitsnud.
Kiriku varjust hakkasid inimesed päev päeva järel laiali pudenema: kes vähegi sai, püüdis linnast välja pääseda. Viimaks jäi järele umbes 100 inimest. Kas jääda linna või püüda samuti põgeneda? Olukord läks järjest ohtlikumaks. Osadel selgust ei olnud. Palvetati tõsiselt, kuni kõik said selge sisemise märguande, et tuleb ära minna. Moodustati 25 sõiduautost kolonn ja lepiti kokku, et kui mõne autoga midagi juhtub, siis kedagi maha ei jäeta, vaid püütakse aidata või peale võtta ja ära mahutada, et kõik saaksid piiramisrõngast välja. Palvetati tõsiselt ja ühel varahommikul kell 6.00 asuti teele. Sõit kuuli- ja pommirahe all kestis 15 tundi. Kogu päeva palvetati igas autos vahetpidamata. Kõik tundsid, et nendega on eriline inglite kaitse. Õhtul kella üheksaks jõuti Mariupolist põhja pool asuvasse Zaporižžia linna. Jumal oli põgenikke nende ohtlikul teekonnal imeliselt kaitsnud.
Pastor jutustas, kuidas sõjaolukord, raskused, teadmatus ja segadus on Ukrainas inimesi eriliselt ühendanud. Ta jutustas oma kogemustest, et julgustada inimesi Jumala külge klammerduma igas olukorras ja mitte kartma. Ta ütles: „Mitte karta ei ole emotsioon, vaid otsus – teadlik otsus uskuda ja usaldada Jumala lahendusi. See on öelda: „Jumal, ma tean, et olen Sinu kätes. Sa näed, et mul on küll hirm, aga ma ikkagi ei anna sellele alla. Loodan Sinu peale ja tahan olla Sulle truu kuni surmani!““
Kannatustes ja hirmu tundes aheneb inimese sisemine nägemine ja ta hakkab vaatama asju kitsalt oma mätta otsast – ta näeb vaid oma õnnetust, kaotust, segadust, hirmu tuleviku ees, peataolekut. Nii kaotab ta usu ja usalduse. Tal on oht hakata vaatama paremale ja vasakule, selle asemel, et vaadata ÜLES!
Vahel palub inimene meeleheitlikult, et teda hoitaks õnnetuste ja hädade eest. Kuid Jumal ei hoiagi alati. Miks? Sest Ta näeb palju kaugemale kui inimene. Jumal teab täpselt, mida Ta laseb meile juhtuda või mida mitte. Me ju tahame praegugi, et see mõttetu ja mõistusevastane kurjus ja sõda lõppeks. Me palvetame selle pärast, aga tundub, et Jumal ei lahenda olukorda nii, nagu meie tahaks. Miks? Sest me ju loeme Piiblist, et elame lõpuajal ja see kõik peabki sündima meie ümber. Me peame vaatama üles ja ootama Kristuse tulekut. Elame ju lõpuajal. Jeesus tuleb, et meid päästa sellest kurjast maailmast.
Sageli on meie huulil küsimus: Issand, mida me peame tegema? Kui sa armastad Jumalat ja oled veendunud, et ka Jumal armastab sind, siis Jumal valgustab sinu teed. Siis põgenevad hirm ja kartus. Sisemine rahu ei sõltu välistest olukordadest, vaid tõelisest usaldavast ühendusest Jumalaga. Ja viimaks – PALVE on see, mis meid Jumala küljes hoiab. Piibelgi ütleb, et me peaksime palvetama lakkamata. Piiblis on palju lugusid, mil inimesed olid kitsikuses ja küsisid: „Mida me peame tegema?“ Jumalal oli alati väljapääs olemas. Jumal juhib meidki erilisel viisil, kui Teda usaldame.
Allikas: internet
Eelnevas loos oli mitu olukorda, kus inimesed nägid, kuidas neid reaalselt juhiti pommide teelt eest ära. Ka meie võime teada, et meid juhitakse ohtude eest ära, sageli ka nähtamatute ohtude eest, mis meie elu ähvardavad. Sageli jääb Jumala tegutsemine meile hoopiski märkamatuks ja alles Isa kodus saame teada olukordadest, millest meid päästeti. Suurim häda, mille eest meid päästetakse, on igavene surm, meie eksistentsi lõpp ja siin on Jeesus, Jumala Poeg tõeliselt pommi ette astunud ja meid oma ihuga varjanud. Kuna meie patu palk on surm ja ühtegi patutut peale Inimesepoja Kristuse pole siin maal elanud, on Tema surm meie kõikide eest justkui pommi ette astumine. Mitte üksnes meie elupäevade pikendamiseks selles kurjusest kobrutavas maailmas – kuigi seda teeb Ta enamasti ka – vaid igavikulises mõttes on Jeesuse surm meile vere kaitse, mis iidses Egiptuses majaustele määrituna kaitses majas olijaid surmaingli eest ning meidki kaitseb, kui me usu läbi Temas oleme.
Seekordsest kogemusest loetud mõte sellest, et „sisemine rahu ei sõltu välistest olukordadest, vaid tõelisest usaldavast ühendusest Jumalaga“, on selles rahutus maailmas ka üha suuremat tähtsust omandamas. Jeesus ütles kord oma jüngritele, st ka meile: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!“ (Jh 16:33) Jeesus on meie paadis ja tema vaigistab tormi. Aga kui Ta isegi ei vaigista tormi merel, võib meie südames ikkagi rahu olla. See rahu sõltub meie suhtest Jumalaga. Nagu Paulus kirjutab kirjas roomlastele 5:1–2: „Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme, ja kiitleme Jumala au lootusest.“ Igaüks meist võib oma olukordadest, ka rasketest olukordadest, läbi minna usust õigeks saanuna ja rahus Jumalaga, kui oleme Jumalale üles tunnistanud kõik patu, millest me hetkel teadlikud oleme, ning kui me oleme vastu võtnud andestuse ja lepituse, mida risti vere läbi pakutakse, ja osaduse Jumalaga, mille läbi võime rahu ja lootuse suhtes edasi astuda. Rahu ja usuõigus on omavahel seotud, sest kui minu ja Jumala vaheline suhe on sassis, sest minu elus on mingid olukorrad Jumalaga lahendamata, võin ma hakata ennast süüdistama ega julge loota Jumala kaitse peale. Seejuures võib igaüks meist kohe praegu kogeda, et rahu Jumalaga on palve kaugusel.
