Saalomon, kes oli Piibli kohaselt kõige targem inimeste seas, elas küllaltki rikkalikku elu, milles võis näha nii tõuse kui ka langusi. Oma tormise elu lõpus kokkuvõtet tehes ütles ta järgmised sõnad: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!“ (Kg 12:13) Saalomonilt võib üsna sageli kuulda üleskutset Jumalat karta. Seepärast peab lugeja Saalomoni Õpetussõnu lugedes aru saama, mida ta Jumala kartuse all silmas peab. Samas pöördus Jeesus tihti inimeste poole sõnadega „ära karda“. Sama räägib Johannes, rõhutades, et „kartust ei ole armastuses, vaid täieline armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täieliseks armastuses“ (1Jh 4:18).
Kui me räägime tavalisest hirmust, siis see on päris ebameeldiv tunne, mis võib muuta isegi meie organismi füsioloogiat. Otsustava lahingu eelõhtul vilistitega ehmatas Iisraeli kuningas Saul nende sõjaväge nähes nii tugevalt, et ta süda värises väga (1Sm 28:5). Paabeli viimasel valitsejal Belsassaril põlved peksid üksteise vastu (Tn 5:6) hirmust, kui ta nägi salapärast kätt, mis kirjutas tema palee seinale. Hirm halvab ja inimene ei suuda enam adekvaatselt ümbritsevat reaalsust tajuda. Ta hakkab tegema vigu ning kaotab situatsiooni üle kontrolli. Seega on keeruline ette kujutada, et inimene suudab sellises seisundis paremini Püha Vaimu häält kuulata.
Tihti loeme, kuidas Jumal ja inglid alustavad oma pöördumisi inimese poole sõnadega „ära karda“. Kui Jaakob sai teada, et Joosep on elus, ütles Jumal talle: „Ära karda minna Egiptusesse, sest ma teen sind seal suureks rahvaks!“ (1Ms 46:3) Jumal ütles Joosuale enne Ai linna teistkordset ründamist, kus nad olid enne juba ühe kaotuse vastu võtnud: „Ära karda ja ära kohku! Võta enesega ühes kõik sõjamehed, asu teele ja mine üles Aisse. Vaata, ma annan su kätte Ai kuninga ja tema rahva, samuti tema linna ja maa.“ (Jo 8:1) Sama ütles ingel Maarjale, kui teatas talle saabuvast Messiast. Ta alustas sõnadega „ära karda“ (Lk 1:30).
Teisest küljest loeme aga piiblitekste Jumala kartusest ja näeme, et see on hea ja isegi vajalik uskliku inimese omadus.
Taavet kirjutab Lauludes: „Tulge, lapsed, kuulge mind, ma õpetan teile Jehoova kartust!“ (L 34:12) Teises kohas kirjutas ta veel: „Jehoova kartus on tarkuse algus; hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda“ (L 111:10). Saalomon räägib samuti palju Jumala kartusest: „Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, lased oma kõrva tarkust tähele panna, pöörad oma südame mõistuse poole, jah, kui sa aru appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale mõistuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Jehoova kartust ja leiad Jumala tunnetuse!“ (Õp 2:1–5) Saalomon on isegi öelnud, et Jumala kartus annab elupäevi juurde (Õp 10:27).
Kuidas siin siis selgusele jõuda? Mis on Jumala kartus ja mida peab kristlane kartma?
Uurides lähemalt tekste, kus räägitakse Jumala kartusest, võime näha, et kõik need on seotud vagaduse ehk järjepidevalt Jumala käskude täitmisega ja kartusega patustada. Siinkohal tekib aga järgmine küsimus, võib olla isegi tähtsam: milles peitub tõeline vagaduse motiiv Jumala kartuse valguses? Arvestades, et Jumala armastuses ei ole hirmu? (1Jh 4:18)
Kui me arvame, et Jumala kartus on hirm karistuse ees, siis me eksime. See ei ole nii, kuigi Piiblis on näiteid taolise arusaama kohta, kui ülalmainitud Saul ähvardas iisraellasi sõjaväega mitte ühinemise eest (1Sm 11:7) ja Saamuel noomis rahvast usaldamatuse pärast Jumalasse (1Sm 12:18). Selline hirm lööb pea natukeseks ajaks selgeks, kuid patune süda jääb muutumatuks. Inimest võib jõuga lepitada, kuid ta ei hakka armastama seda, kes temaga niimoodi käitus, kuni ei hakka mõistma, et tal on endal niimoodi parem. Arvatavasti selle pärast on Juuda kirjas kirjutatud „päästke nad, kiskuge nad tulest välja“ (Jd 1:23). Samuti loeme Apostlite tegude 5:11 hirmust, mis vallutas pärast Ananiase ja Safiira surma terve koguduse.
Jumala kartus on patu kartmine. Õpetussõnad 8:13 on vast võti Jumala kartuse mõistmiseks: Jehoova kartus on kurja vihkamine! Siinne loogika on küllaltki lihtne: kui inimene kardab midagi, siis ta püüab seda vältida. Näiteks kui te kardate madusid, siis vaevalt tuleb teile pähe mõte võtta endale koju kobra või mingi muu madu. Te püüate igati vältida kontakti nendega. Nii püüab ka Jumala õige igati pattu vältida ja eemaldub kurjast, sest ta kardab Jumalat. Vaga Iiobi kohta on kirjutatud, et ta oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast (Ii 1:1).
Seega näeme, kuidas mõned arusaamad on omavahel seotud. Jumala kartus viib tarkuseni, eemaldumiseni kurjast ja lähenemiseni Jumalale. Mõtlematus ja Jumalast eemaldumine viivad aga himuni, kuid täiesti teistsuguseni. Hirmuni eesseisva karistuse ja kannatuste ees.
Kallid sõbrad! Selleks et olla hea kristlane, tuleb olla vaga inimene. Ja et me võiksime selliseks saada, tuleb eeskuju võtta meie Issandast Jeesusest Kristusest. Suhelda Temaga palves, uurida Tema sõna ja kuuletuda Tema käskudele. Omandage Jumala kartus, et kõige hirmsam, mis teiega võiks juhtuda, on käsu rikkumine Jumala ees. Nagu siis, kui Pootifari naine püüdis kiusatusse viia noort Joosepit, kelle ta oma enda vennad orjusesse müüsid, ja Joosep lausus: „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?“ (1Ms 39:9)
Aleksandr Glamozdinov on Jõhvi ja Narva adventkoguduse pastor
