Noore kristlasena lugesin üht raamatut, mille sisu mulle ikka aeg-ajalt meenub. Mäletan, et selle raamatukese teema oli Kristuse taastulek ja see, kuidas me kristlastena seda päeva oodates ja igatsedes elame ja tegutseme. Enam pole mul aga kahjuks meeles selle raamatu autorit ega pealkirja. Tõele au andes pole isegi sisust enam meeles muud kui üks mõte, mis minuga on kaasas käinud juba õige mitu aastat: „Kõige külmem on vahetult enne päikesetõusu.“ Autor tabas selle võrdlusega otse märki ja minu südamesse – nagu ka Piibel ütleb, siis enne Kristuse tulekut läheb ülekohus väga võimsaks ja isegi pereliikmed ja lähimad sõbrad astuvad üksteise vastu. Mis siis veel rääkida inimestest, kes üksteist ei tunne ega ole kuidagi seotud südamesidemetega.
Möödunud aastal tähistasin sünnipäevahommikut piknikuga päikesetõusul ja sain sellest hommikust kaasa nii palju õppetunde. Esmalt – tõesti oli kõige jahedam just vahetult enne päikesetõusu – kui soe suvepäike polnud jõudnud veel hakata maad kuldama ja isegi õhk tundus sinakas ja jahe. Just seetõttu armastangi vaimuliku elu tähelepanekute võrdlust loodusega, et siis tuletab Jumal loodu kaudu meile neid tarkuseteri meelde.
Teinegi minu jaoks oluline mõttetera sellest hommikust on seotud loodusega. Jõudsin kohalikku randa just natuke enne päikesetõusu ja kuna mu sünnipäev on suve kõige lühemate ööde aegu, siis päikeseloojangust tõusuni on mõned napid tunnid. Seega vahetult enne päikesetõusu oli veel õrnalt aimatav suund, kuhu loojang mõne tunni eest oli lõppenud, kuid juba terendas ka uue päeva algust tähistav päikesetõusu õhetus. Samuti on ju ka meie kui kristlaste teega – me elame ajal, mil saame iga päev Piiblist uurida elavat mälestust Kristuse elust siin maa peal ja sellest, kuidas kristlased enne meid on oma usku elavana hoidnud ning Jumalat teeninud. See meenutab meile midagi igavikulist, et Jumalal on algusest peale olnud plaan iga inimese ja hetke jaoks siin maailmaajaloos. Ja kui seisame mälestustest siinpool, kinnitab Jumal oma hoolivuse püsivust väga isiklike kogemustega, mida Ta meie igasse päeva kingib. Samas vaatame ikkagi igatsedes sinna suunda, kust hakkab peagi paistma meie igatsetud igavese elu hommik.
Tol jahedal hommikul seal rannas seistes ja uue päeva algust oodates mõistsin, kui väga muudab maailma valgus. Kuigi kevadised ja suvised ööd on üsna valged, siis värvid ei ole öösiti sugugi nii eredad ning lilledki pole päevaks oma õisi lahti löönud. Ja kui siis esimesed tõelised valguskiired hakkavad päevatõusu kuulutama, on näha, kuidas igale värvile tuleb sügavus ja helgus ja uus elu. Nõnda on ka meie eludega – kui sellele hakkab paistma Jumala valgus, alles siis saab meie elu tõelise tähenduse ja sügavuse. Vahel inimestena ootame ju ikka erilisi hetki enda elus – koolilõppu, suvepuhkuse algust, abiellumist, laste sündi, uut töökohta, sünnipäeva. Tõepoolest, need on olulised ja erilised hetked, kuid nende suur häda on selles, et need mööduvad. Mööduvad kiiremini, kui alata on jõudnud, ning sageli on need ka täis pettumust, sest olime lootnud sellest hetkest midagi enamat. Midagi teistmoodi. Need sündmused on otsekui kilomeetripostid elurajal, mis tähistavad ühe etapi lõppu ja uue algust. Kui aga elame ja oleme koos Jumalaga, siis võib kindlalt teada, et tõeliselt tähenduslikud on just need verstapostid, kus oleme tundnud erilist lähedust Jumalaga. Siis ei pea sellel teel pettuma ja kogu meie maine elutee on otsekui soojendus kogu igavikuks, kus saame aina enam õppida tundma neid elu tõelisi värve ja sügavust.
Ka praegu elame ajal, mil sageli sooviks öelda, et ei soovi seda tunda, näha ega kuulda. Lisaks füüsilistele hädadele ja pingetele maailmas on tunda justnimelt jahenemist inimeste vahel nii lähedal kui kaugel. Ja eks see omakorda sillutab teed ka kõikidele pisematele ja suurematele konfliktidele nii enda koduseinte vahel kui ka kaugemal. Olen ikka mõtisklenud selle üle, kuidas praeguses olukorras justkui tormisel merel käituks Kristus. Piibel kinnitab, et Kristus teab kõiki meie võitluseid ja seega on kõige õigem ka selles ajajärgus Temalt nõu ja juhatust küsida: kuidas edasi?
Olen jõudnud arusaamisele, et just praegusel ajal vajab maailm ekstreemset headust. Headust, mis jõuaks üksteisest ette. Mis märkab lähedast enne, kui olukorrad on kriitilised. Et see mähitaks meie lähedalseisvate inimeste ümber nagu soe tekk enne päikesetõusu öö jaheduses. Ja siiski – õige pea seisame probleemi ees, et kui olukorrad kipuvad natukenegi keerulisemaks või meie jaoks ebamugavamaks minema, siis polegi nii lihtne püsida selles headuse tsoonis. Kui inimene meie kõrval ei olegi nii hea ja lahke või tänulik, kui me oleme lootnud, siis tundub lihtsam käega lüüa. Inimlikult ongi sellistes olukordades suisa võimatu olla hea nende vastu, kes meie vastu pole head. See tähendab vaid, et olles aru saanud oma suutmatusest ja olles vaimulikult ja vaimselt suisa põlvili surutud, on see kristlase jaoks ideaalne koht. Põlvedel kristlane, kes tajub oma puudust, saab palves otsida ja leida Jumala ligiolu ja seda mitte kaotada. Mulle meeldib väga mõte, et oma elus ei pea me niivõrd kurjaga võitlema, kuivõrd võitlema oma osaduse eest Jumalaga. Me väsime ja tüdime halbadest uudistest, muutume tuimaks. Kuid headusest ei väsi me ka läbi terve igaviku.
Üks lugu Piiblis kirjeldab samuti seda, kuidas mees, kes oli tajunud oma suutmatust ja puudulikkust, teadis, et ainult Jeesuse leidmine on ta ainus võimalus uuele elule. See on lugu Sakkeusest. Kuigi temast on Piiblis kirjas üsna vähe (Luuka 19:1–10), on see lugu just nii oluline, et sai Piibli loetud lehekülgedele kirja. On värskendav lugeda piiblilugusid selliselt, et need pole lihtsalt read ja sõnad kaugetest aegadest, vaid olulised lõimed kellegi tuttava elulookangas. Kujuta ette üht rikast, tähtsat meest. Ta käitub ja räägib alati oma seisusele ja varale kohaselt – väärikalt. Ja siis ühel päeval näed teda puu otsa ronimas. Väikesed poisid teevad selliseid trikke, aga kuidas just tema kõigist inimestest? Ilmselt peab olema mingi äärmuslik põhjus, miks ta nii tavatult käitub. Ehk põgenes ta mõne kurja koera eest? Aga siiski mitte – ta otsis vaid võimalust näha ja kuulda Jumala Sõna. Tal oli tõeline nälg ja ta oli jõudnud arusaamisele oma puudulikult elatud elust. Et vaimulikult on ta surnud näljasurma, kui ta ei leia eluvee allikat. Ta oli põlvili surutud. Just sellist piire ületavat igatsust Jumalaga kohtuda on vaja kogeda ka meil. Et au, uhkus, arvamused, eelarvamused ja hirm muutuksid tühiseks selle kõrval, mida tähendab meile suhe oma Jumalaga.
Küll aga on selles loos üks detail, mida ehk esmapilgul ei märkagi. Ikka räägitakse sellest loost just selles võtmes, nagu ma kirjeldasin – kuidas tahe Kristusega kohtuda ületab kõik takistused. Kindlasti on see üks osa loost. Küll aga on salmis 10 kirjas: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!“ Kas panete tähele, kes samuti otsis? Ma olin alati arvanud, et otsijaks oli Sakkeus, aga tegelikult otsis Jumal juba ammu Sakkeuse südant. Otsis võimalust, kuidas talle lähemale saada. Kuigi me ei tea, milline kogemus, kilomeetripost eluteel Sakkeust nii ebatavalisele käitumisele mõjutas, on lohutav teada, et Jumal sai tema südant puudutada. See on tõeliselt hea lootusesõnum igale inimesele siin maamunal – Jumal otsib ja leiab. Just see osa loost on, mis pehmendab inimese südant. Et Jumal otsib ja igatseb just sind!
Me oleme kõik oma eluteel otsekui rännakul. Otsime ja igatseme igaüks midagi enda jaoks olulist ja tähendusrikast. Kuigi erinevaid eluteid on sama palju kui inimesi, siis ainus viis seda olulist leida ja märgata on siis, kui laseme Jumala headusel oma elu soojendada ja vastame: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“
