Üks minu usuõde ütleb oma palves alati muuhulgas: „Jumal, hoia, palun, kõiki inimesi, linde ja loomi!“ Ma tean, et temal on loomade-lindudega lähem ja südamlikum suhe kui paljudel teistel, ka minul. Tema kogemused on ka tihti loomade-lindudega seotud. Ka Eretist olen ma tihti kuulnud seoses tema armastusega loomade vastu, seegi kord kirjutab Eret oma kogemustest, mis on seotud tema kiindumusega loomade vastu ja tema kiindumusega meie Looja ja Lunastaja vastu, kes igatseb meid kinnitada igal võimalikul viisil.
Esimene on kogemus ajast, mil meil oli kolm hoiukassi. Nende perenaine pidi mõneks ajaks Soome sõitma ja me olime nõus kassid niikauaks meile hoiule võtma. Üks oli noor punane koheva karvaga kassipoiss, kes klappis suurepäraselt meie halli isakassiga – mürasid ja mürgeldasid päevade viisi. Siis olid veel üsna arg pärslase moodi kass ja üleni valge suur isane, kes oli väärika olemisega ja harjunud iga päev õues rihma otsas jalutama. Perenaine soovis, et ka mina kassiga jalutamas käiksin. Mulle eriti see mõte ei meeldinud, toas on ikkagi turvalisem olla. Aga nõustusin, mõeldes, et mis siis ikka, kui kass on julge ja nõus minuga tulema, siis proovime. Läksime siis abikaasaga kahekesi ühel ilusal õhtupoolikul kassiga õue. Ta lasi rihma kaela panna ja kõndis uhkelt, pea püsti, ringi. Kui äkki... rihm läks lupsti lahti! Püüdsime kassi kohe sülle võtta, kuid ta jooksis eemale. Meelitasime, kutsusime, läksime järele, korra õnnestus ta kinni krabada, kuid loom oli juba ehmunud ja rabeles lahti. Ühel hetkel kadus ta silmist.
Mida teha, mida perenaisele öelda, kuidas ta kätte saada? Palvetasime, käisime ümbruskonnas ringi, vaatasime autode alla, panime kuulutused kassi pildiga välja, passisime poole ööni väljas autos lootuses kassi näha, kuid kõik oli asjatu. Raske südamega kirjutasin siis perenaisele kirja. Tänu Jumalale oli tema suhtumine mõistev ja sõbralik. Ütles, et katkestab oma reisi ja tuleb tagasi esimesel võimalusel. Lohutas veel meid, et ärgu me väga muretsegu, tegu on endise tänavakassiga, kes kindlasti saab veidi aega hakkama ja leiab omale ulualuse. See rahustas meid veidi, kuid ebameeldiv tunne jäi ikkagi – mis siis, kui kassi ei leiagi enam üles, ta anti ju meie vastutada, usaldati meie hoolde ...
Järgmisel päeval saabus perenaine ja läksime kohe koos kassi otsima. Jõudsime majast veidi eemale parki, seal oli üks peidupaik, mis läks veidi maa sisse. Perenaine hüüdis kassi nimepidi ja äkki jooksis kass sealt välja ja otse perenaise sülle! Seda häält ta tundis ja usaldas, see oli oma inimese hääl!
Mulle meenub alati see kassileidmise lugu, kui ma loen Jeesuse sõnu Jh 10:4–5: „...lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.“ Ja Jh 10:14: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.“
Soovin, et me kõik kuuleksime Jeesuse häält ja järgneksime Talle!
Veel üks kassilugu, seekord ajast, kui võtsime üles kasvatada pisikese emata jäänud kassipoja. Türil tegutses mõnda aega kasside varjupaik, kus me käisime kasse toitmas ja liivakaste puhastamas. Sellist pisikest aga ei saanud sinna omapead jätta, sest ta vajas pidevat jälgimist ja tähelepanu. Ta oli külma saanud ja väga näljane. Toitsime lutist, soojendasime teda, tegime talle pesa väiksesse närilistele mõeldud puuri. Algul tundus kassipoeg elujõuline, ta sõi ahnelt lutipudelist ja ronis mööda puuri, ainus probleem oli kõhulahtisus, millest kuidagi jagu ei saanud. Kord läks paremaks, siis jälle halvemaks. Väikesele pojale on kõhulahtisus väga ohtlik. Ühel õhtul kassi juurde minnes nägin, et ta oli täiesti loid. Ehmatasin ära, sest sellisest seisundist on pisikesel väga raske välja tulla. Ja nii oligi. Mida tund edasi, seda lootusetumaks olukord läks. Lõpuks, olles 100% kindel, et hommikut see loom enam ei näe, panin ta puuripõhja riide peale lebama, ta oli külm ja ei reageerinud enam, suu vajus lahti, hingamine oli võbelev ja pindmine. Saatsin tütrele juba sõnumi ära, et kahjuks kassipoeg ei pidanud vastu, ta suri. Üritasin ise magama jääda, lõpuks see isegi õnnestus.
Varavalges äratas mind miski heli, mis meenutas kassi näugumist. Kuulsin vist valesti ... ei saa olla ... ilmselt alles magan ja näen und? Ometi oli see tõsi, ma ei suutnud oma silmi uskuda – mööda tuba kappas ringi üks väga ergas ja ilmselgelt näljane kassilaps! Jumal oli meie palveid kuulnud! Mina mõtlesin, et leian puurist kangestunud laiba, kuid Jumal andis sellise kogemuse kaudu aimu, kuidas Temal on kõik võimalik, kaasaarvatud surmale määratu elluäratamine. Kassil ei olnud pärast seda muud mõttes, kui mängida, süüa, mürada ja ta kasvas suureks ja leidis omale hea kodu, kus ta arvatavasti ka praegu elab.
Peaaegu samasugune läbielu oli mul ühe vanamemmega, keda käisin abistamas. Ükskord hakkasime nagu tavaliselt koos poodi minema. Enne alati palvetasime, et Jumal õnnistaks, hoiaks ja kaitseks. Ta elas kortermajas, kus kohe tema ukse tagant läks trepp üles järgmisele korrusele. Kui ta üle oma ukseläve astus, siis ta komistas kohe ja kukkus hooga peaga vastu trepiastet. Hetke jooksul mõtlesin, et ongi kõik, sest ta ei liigutanud. Pidin juba telefoni haarama, et kiirabi kutsuda, kui ta elustus, tõusis kohe püsti ja oli valmis edasi minema. Mina kõrval ehmunult kokutamas, et oot ... kuidas sa ennast tunned ... kas pea ei valuta ... äkki läheme ikka tagasi tuppa ja heidad pikali? Arvate juba kindlasti, kuhu me läksime – poodi muidugi! Ja memme samm oli veel hoogsamgi kui muidu. Hiljem ei tundnud ta mingeid tagajärgi. Taevaisa oli ise Suureks Arstiks ja Tervendajaks ja julgen arvata, et ka Eluandjaks. Milline imeline armastus ja vägi on Jumalal! Ja kui vajalik on alati palvetada Jumala kaitse pärast!
Eret
„Laske KÕIGES oma palved ja anumised ühes tänuga saada Jumalale teatavaks,“ kirjutab Paulus kirjas filiplastele 4:6. Jumal on Eluandja ja meie, meie lähedaste ja kõigi elusolendite elu on Tema käes. Ning Tema kuuleb palveid. Veelgi enam, Tema „võib enam kui rohkesti teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame… (Ef 3:20) Ta teeb asju, mida meil ei tule pähe paludagi, ja Ta teeb kõiki neid asju veel ka enne, kui me palumise ära õpime. Nii on olnud ka Tõnuga, kes pajatab järgnevalt oma vanglaelust, mida ta koges oma vana elu pärandusena. Vanglas olles leidis ta Jumala, õppis palumise ära ja tema elu muutus. Järgnev on Tema mälestuste teine pool, loo algus on avaldatud eelmise Meie Aja Kogemuste kotikeses. Ruumi kokkuhoidmise vajadusest tingituna on mõlemad osad tema mälestustest avaldatud lühendatuna.
Märtsis 1994 jõudis kätte aeg kohtu ette astuda. Selleks etapeeriti mind Põlva politsei vangikambrissse. Põlva kohus. Kodused olid advokaadi palganud. Prokurör mainis, et kuriteo eest oleks paslik surmanuhtlus määrata. Kohtunik arvestas mõne kergendava asjaoluga (esimene kord kohtu all, pere olemasolu) ja mõistis 13 aastat. Ringkonnakohus vähendas karistust 11 aasta peale. Järgmisel nädalal viidi mind Rummu 2. vanglasse.
Nädal aega hoiti karantiinis, siis visati tsooni peale. Mulle tilkus kõrva info, et lähima joomingu käigus „lõigatakse mind ära“ (st tapetakse) või lastakse „alla-vett" (st vägistatakse ja alandatakse). Kaks ööd magasin seal salgas, siis palusin võimudel mind lukustatud kambrisse paigutada. Nii säilitasin oma elu ja väärikuse. Septembri algul etapeeriti mind Ämari vanglasse. Selle liigutuse eest olen vanglaametnikele väga tänulik! Jumal juhtis nende otsust. See oli pääsemine!
Ämaris oli lahedam. Vangide seas rohkem eestlaste võim. Eriti ei pandud pahaks minu kaitseliitlust. Päevasel ajal (äratusest öörahuni) oli vangidel õigus kogu elutsooni piires vabalt jalutada, seal oli ringiratast umbes 300 meetrit pikk jalutusala ja umbes 200-meetrine aiaäärne rada edasi-tagasi liikumiseks. Milline luksus! Kuna seltskond oli üldiselt lihtsam, siis arenes mõne kaasvangiga lävides isegi midagi sõprusetaolist. Üks vana vang hüüdnimega Hiir, kellega jalutades seltsisin, „haris“ mind vanglaolude teemal.
Salk on vanglas justkui ühiselamu. Pikk koridor, kahel pool uksed tubadesse. Toas kaks kuni viis meest. Hoone oli ümbritsetud aiaga, mis öörahu ajaks lukustati. Tubasid ei lukustatud. Olin mõned päevad „vabadust“ nautinud, kui sisse astus Pets. Milline üllatus! Lausub: „Tinn, sina siin. Tule külla 2. salka. Ajame juttu.“ Muidugi läksin tema poole.
Salk nr. 2 oli nn eliit. Petsil oli privaatkamber. Istusin seal sageli. Vahtisime TV-d. Enamasti muusikavideoid ja National Geographicut. Juhtus ikka, et tema salgakaaslased astusid läbi. Mõni küsis otse: „Kes sa oled? Kas kaitseliitlane?“ Olen küll. Sellega küsimused ka lõppesid. Kui Petsi külaline, pole probleemi.
Info levib vanglas inimeselt inimesele. Kuulsin, et raamatukoguhoidja/koolikoristaja (ühes isikus) vabaneb paari nädala pärast. Tavaliselt määrab uue raamatukoguhoidja vangla üldsus autoriteetide soovitusel. Direktor üldjuhul sellisele valikule vastu ei tegutse. Võtsin südame rindu ja läksin sots-osakonna juhataja jutule, palusin see koht mulle anda. Ta määraski mu kohale. Minu ülesandeks oli raamatukogu töös hoidmine, kooli ja nendega seotud ruumide koristus, elukohaks väike pugerik kooliruumides. Mu elu muutus totaalselt. Elasin üksi toas. Ei pidanud kaasvangide tühja loba kuulma, kellegagi midagi jagama. Mul oli eraku eluruum. Kui tahtsin, sain selle muuta oma palvekambriks. Seal ma sageli palvetasingi. Sain ka väikest palka. Tööd polnud ülemäära palju, ühesõnaga, olin või sees! Kui olin ametisse asunud, kutsus direktori asetäitja mu vaibale ja küsis: kas hakkan, kui vajadus, talle infot andma asjadest-juhtumistest, mis silma jäänud. Võtsin südame rindu ja ütlesin ei. Õnneks ei järgnenud minu takka üleslöömisele mingeid ekstsesse. Teema oli n-ö päevakorrast maas.
Samas hoones raamatukoguga oli teisigi asukaid, nn erirežiimiga vange nagu mina. Raamatuköitja, vanglakiriku päevnik, jõusaali päevnik ja kolm elektrikut-töömeest. Elasime üsna omapäi, salgaelust lahtiühendatuna. Näiteks võisin keset öörahu toas tule süüdata ja Piiblit lugeda, uni oli mul heitlik, sest hinges näris süütunne. Nende öiste lugemistega sain Piibli esmakordselt kaanest kaaneni loetud. Vanglakirikus kohtusin esimest korda pastor Rein Käsuga. Ta käis kord nädalas meile piiblitundi-jutlust pidamas. Üsna pea leidsin end mõtte juurest, millal Rein jälle tuleb. Vangidele käis Sõna kuulutamas mitmeid usuinimesi, vangla kirik töötas ikka täiega.
Minu esmakohtumine vanglakaplaniga toimus Patarei vanglas. Kuna hing oli väga haige, avaldasin soovi vestelda vaimulikuga. Mind viidi vanglapalvelasse-kirikusse ja minuga kohtus luterliku kiriku vaimulik Avo Üprus. Ta oli väga osavõtlik. Me palvetasime koos. Ma murdusin täielikult ja nutsin lahinal. Seal oli selleks just õige koht. Kambris olles ma seda teha ei saanud. Ämaris oli üks erakuelu plusse seegi, et sain segamatult kuulata raadiost või kassetilt kõike, mis meeldis. Näiteks adventkoguduse kammerkoori Maranatha kassetti „Võimaluste aeg“. Väga ilus muusika! Võisin oma vangieluga rahul olla. Raamatusõpru oli minu hinnangul umbes 5% vangidest, raamatukogu külastas umbes 20 inimest.
Novembri lõpul sai Petsi karistusaeg täis, ta vabanes. Sellise kaliibriga tegelane lahkus vanglast kaks-kätt-taskus. Nii oli kombeks! Ta jagas oma varanduse laiali, minule pärandas samuti ühe asja, mida ta ei osanud oma salgas kellelegi jätta. See oli Piibli 1968.a tõlge, mille ta oli saanud vanglas käinud misjonäridelt. Olin tänulik. Minu esimene oma Piibel!
Ühel hetkel, kui olin vangis istunud 7,5 aastat, tuleb valvur minu juurde ja ütleb: „Lähme direktori jutule.“ Mis lahti, mõtlesin endamisi. Direktori ette vaibale minemiseks pidi asi väga erakorraline olema. Direktor teatas mulle, et on saanud kirja minu abikaasalt. Olin üllatunud. Kirja pikkus oli neli lehte. Direktor luges selle mulle ette. Mulle seda lugemiseks ei antud. Kiri avas minu kuritegeliku isiksuse ja ohtlikkuse ühiskonnale ja isiklikult minu naise elule-julgeolekule. Ta palus direktorit mind ennetähtaegselt vanglast mitte vabastada. Olin kurb. „...teie vaenlasteks saavad teie eneste kodakondsed,“ kirjutab Jumala Sõna.
Kui ma Ämari vanglas maandusin, juhtusin jalutama kõrvu noore vene poisiga igati intelligentse ja jutualti tegelasega. Tema suust kuulsin esmakordselt tuntud vene kõnekäändu, et vangla ja kerjusekoti eest pole keegi kaitstud. Umbes poole aasta pärast võttis ta pähe, et tema elul pole mõtet, kõik on halvasti, tal pole väljapääsu. Ta ei läinud rivistustele (loendustele), mis toimusid kolm korda päevas. Ei läinud sööklasse. Lebas oma koikus, tekk üle pea tõmmatud, ja keeldus kellegagi suhtlemast. Algul pisteti ta kartsa. Aga seal jätkus see n-ö enda haigeks mõtlemine. Ei kandnud oma hügieeni eest hoolt. Oli omadega ikka päris läbi. Nõuandeid ei kuulanud. Mis temast lõpuks sai, ei teagi täpselt. See oli hoiatav näide juhuks, kui inimene vaimselt alla annab. Sellise olukorra vastu aitas kiire jalutamine ja vaimselt ärksa kaasvangiga mõtete vahetamine. Küllap see oli ka põhjus, miks vana vang Hiir, mulle Ämari vangla elutsooni jalutusradadel kaasteeliseks sattus.
Hiir oli väga suure osa oma elust trellide taga veetnud. Kuigi ta oli paadunud vargapoiss, polnud ta pahatahtlik, õel, salakaval, omakasupüüdlik – seda me ju tavapäraselt vangidest ootame-eeldame. Vanglaõues koos jalutades rääkis mulle tihti jahmatamapanevaid, tülgastavaid, õudseid lugusid. Vene vanglate (tsoonide) pärandina valitses vangla sisekorra, vangide omavaheliste suhete ja hierarhia üle süsteem. Vangid kuulusid kastidesse, kvaliteedigruppidesse. Nii olid näiteks olemas tipp-platnoi (tsooni hoidja), absoluutne monarh (kuningas), juhtivad platnoid, keda kutsuti laevadeks, tava-platnoid (lihtsalt aadelkond), mehed (lihtinimesed), kes kulgesid vanglas suhteliselt sõltumatult, keda ei terroriseeritud, ja nemad ka kaasvange ei ahistanud. Sellesse kasti kuulusid töömehed, kes üldjuhul said töö eest väikest palka, millest mingi osa pidid nad ära andma tsooni hoidjale n-ö ühiskassasse. Ühe rühma moodustasid alla-lastud, kes olid füüsiliselt vägistatud/häbistatud, ilma mingite õigusteta, platnoide poolt täiesti ärakasutatavad mehed. Omamoodi tüübid olid kitsed, kes tegid vanglavõimudega koostööd, nn informaatorid.
Igale kastile oli oma salk. Kui vanglavõim (ametnikud) lubasid, et platnoid sööklas ei käinud, siis oli neil isiklik (või kamba peale) toateener, kes neile söögi salka tõi ja muid majandustöid tegi. Neid kutsuti shnõrrideks. Aja jooksul tõmbas vangla juhtkond kruve rohkem kinni, siis kadus see tsirkus ära ja kõik vangid sõid solidaarselt koos sööklas. Niipalju kui võim läbi sõrmede vaatas, said „platnoid“ ikkagi paremat sööki. See muidugi lahjendas tavavangi toitu.
Ajal, kui Eesti 1991 taasiseseisvus, lagunes nõuka-aegne vangla seesmiselt täiesti. Vanglavõimud kontrollisid põgenemise vältimiseks ainult vangla välisperimeetrit, vanglasisene eluolu jäeti vangide endi korraldada. Vangide seas tekkis kohutav terror. Igaüks oli enese eest väljas, nagu oskas ja kael kandis. Iga vang magas, nuga padja all. Aastatel 1991–93 tapeti omavahelistes tülides hinnanguliselt 60–80 meest. Seda kõike pajatas mulle Hiir.
Kui mina 1994.a Rummu tsooni jõudsin, oli elementaarne kord juba tagatud. Minu vanglas viibitud aja jooksul tapeti 5 või 6 vangi.
Umbes kaks aastat enne vabanemist lasin end üle viia ennetähtaegset vabanemist ootavate salka, mida nimetati soodussalgaks. Siis sattus vanglasse tuntud muusik Toivo Kurmet, keda Eesti politsei oli taga otsinud. Telesaate põhjal tundsin ta ära. Läksin ligi ja kutsusin: tule meie salka! Olime aasta aega kambrikaaslased.
Kui olin vangis istunud 6 aastat, olin esmakordselt vanglast puhkusel. Oli selline võimalus seatud, et soodussalgast võidi lubada vangi vabadusse 10 päevaks puhkusele. Need 10 vabaduspäeva algasid mul Haapsalus vend Rein Käsu perel külas. Ta oli mulle vanglasse järele tulnud, õhtul saabusime tema koju. Hommikul läksin linnalähedasse metsa jalutama. Imeline oli vabalt metsas ringi jalutada, olin ikkagi 6 aastat müüride vahel elanud. Jalutasin linna tagasi, tekkis soov banaani osta. Taskus oli mul 100 krooni. Poe uksel seisatusin. Avarus, tulede sära, iseavanev uks... Kõik see oli mulle tundmatu, uus, hirmutav. Viimati käisin poes 1993. a märtsis, seegi käik oli kohalikku maapoodi. Ja nüüd ei julgenud siseneda. Tundub uskumatuna, aga ma kartsin, kuidas seal olla-osta. Õhtul, kui vend Viktoril tööpäev lõppes, läksin temaga koos poodi.
Kokku olin vangis 8,5 aastat, mõned korrad käisin sealt “puhkusel“.
Tõnu Tinn
Jeesus ütles: „Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad.“ (Jh 8:36) Tõnu on juba ammu saanud vanglast vabaks ja kogenud ka seda tõelist vabadust, mille Jeesuse ristisurm meile kõigile on toonud. Kui paljud inimesed on füüsiliselt küll vabad, aga istuvad patuvanglas, sest nad pole selle vangla avatud uksest välja astunud. Kui Abraham Lincoln kord ammu Ühendriikides orjad vabaks kuulutas, pidid orjad uskuma, et nad on vabad, ning hakkama vaba mehe elu elama. Sama käib tänaste vangide kohta. Meile on armu antud, meie vangis istumisele on seaduslik lõpp tehtud, sest meie süü on kinni makstud. Kuid kas me tegelikult ka oleme vabadust Issandas nautimas ja käime koos Temaga vabadena uues elus? Sellele küsimusele saame igaüks isiklikult vastata.
