„Aga nüüd te otsite võimalust tappa mind – inimest, kes ma olen teile rääkinud tõtt, mida ma Jumala juures olen kuulnud. Seda ei ole Aabraham teinud. Teie teete oma isa tegusid.” Nad ütlesid talle: „Meie ei ole sündinud liiderdamisest, meil on üks isa – Jumal.” Jeesus ütles neile: „Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen pärit Jumalast ja tulnud siia. Mina ei ole ju tulnud omapäi, vaid tema on minu läkitanud. Miks te ei mõista mu kõnet? Seepärast, et teie ei suuda kuulata minu sõna. Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa. Aga et mina kõnelen tõtt, siis te ei usu mind. Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.” '
Johannese 8: 40–47
Meie kaasaegse maailma sündmuste kontekstis on see lõik apostel Johannese evangeeliumist vägagi aktuaalne. Peatükk, kust need salmid on võetud, pakub alasüžee evangeeliumi põhidraamale. Johannese jaoks on oluline rõhutada, et ta näeb Jeesust kui seda, kelle Isa on saatnud maailma lunastama, kui valguse vastuseisu uskmatuse pimedusele. Selles kontekstis keskendutakse Jeesuse vastastele ja sellele, mis seda vastuseisu motiveerib. Kuna Isa on saatnud Jeesuse valgusena, püüab autor selles peatükis näidata, et kurat on vastand Tema iseloomule, et ta on „valetaja ja vale isa“ ning tema soov on hävitada valgus, mida esindab Jeesus. Piiblileksikon kirjeldab kuradi olemust, iseloomustades teda kui otseselt „kurja“ (kr ho poneros) või mõnes teises eestikeelses tõlkes ka „tigedat“. Samuti kreekakeelne sõna diabolos, kurat tõlgitakse kui laimaja, tülli ajaja.1 Raamatus „Tunnistused kogudusele“ kirjeldab autor teda nii: „Saatan, see peapetis, muudab end valguse ingliks ja tuleb oma veidrate kiusatustega noorte juurde ning tal õnnestub nad samm-sammult teenimise ja kohusetunde teelt kõrvale viia. Teda kirjeldatakse kui süüdistajat, petjat, valetajat, piinajat ja mõrvarit.“2
Alguses tsiteeritud salmides näeme, kuidas saatan suutis mõjutada juutide suhtumist, ja eriti nende reaktsiooni Jeesuse sõnadele: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid“ (s 31 32) Rodney A. Whitacre kommenteerib nii: „Suur Arst diagnoosib nende haigust ja nad ei ole sellega rahul. Nad on uskunud Jeesusesse (s 30), kuid nad mässavad, kui Jeesus püüab aidata neil saada tõelisteks jüngriteks... Kui me lükkame diagnoosi või ravi tagasi, toob valgus hukkamõistu, sest oleme otsustanud jääda Jumalast, kes on ainus eluallikas, võõrandunud seisundisse.“3
Juudid väitsid, et Jumal ise on nende ainus Isa (s 39, 41), ja väljendasid oma religiooni energiliste vagadustegudega. See püha (lehtmajade püha, vt Jh 7:2), mida nad tähistasid, oli oluline osa iisraeli elust, ometi kavandasid nad samal ajal Jumala Poja hävitamist. Järeldus on, et religioon kui selline ei garanteeri pühadust.
Apostel Johannes viitab sellele, et Jeesus on üks Jumal Isaga, mis väljendub Tema päritolus ja kuulekuses (s 42). Sellest järeldub, et igaüks, kes Ta hülgab, hülgab Jumal Isa, kes Ta on läkitanud ja kellele Ta on kuulekas. Meie uuritud tekstis aga selgitatakse välja selle tagajärjed. Jeesus on öelnud, et vastastel pole Tema sõna jaoks ruumi (s 37) ja nüüd ütleb Ta, et nad ei suuda Tema sõna kuulda (s 43). See suutmatus näitab, et nendega on midagi radikaalselt valesti. Järgmine salm sisaldab ka põhjust: neil on vale isa – nad on oma isast, kuradist. Selle salmi olulisusest annab märku tekstide ülesehitus. Nimelt, Whitacre näeb siin ristlauset või kiasmi, mis kulmineerub või suunab lugeja tähelepanu 44. salmile. Näeb see välja nii:
a. Juudid ja Jumal (s 42a)
b. Juudid ja Jeesus (s 42b–43)
c. Juudid ja kurat (s 44)
b. Juudid ja Jeesus (s 45–46)
a. Juudid ja Jumal (s 47)
Põhjus, miks nad hülgavad Jeesuse ja võõranduvad Jumalast, on nende suhe kuradiga.
Miks te siis ei usu mind?
Johannes kujutab kuradit täpselt Jeesuse vastandina. Tekstis kirjeldatakse kuradit seoses algusega (s 44), nagu ka Jeesust (Jh 1:1). Kuid Jeesus on elu ja Tal on elu iseendas ja Ta annab elu, samas kui kurat on mõrvar. Pealegi ei hoidnud kurat tõest kinni, sest temas pole tõde (s 44). Samas Jeesuse olemus on olla tõde, kuradile on aga omane tõe puudus, sest ta räägib valet ja on „valetaja ja vale isa“. Nii kujutab Johannes kuradit selle kehastusena, mis on Jeesuse täpne vastand. Teadmine, et „meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega“ (Ef 6:12), on väga oluline. Kui ignoreerida Jeesuse poolt selle vaenlase paljastamist, tähendab see katastroofi esile kutsumist.
Siinjuures on oluline mõista, et me ei saa patuseks sellepärast, et teeme pattu; me teeme pattu, sest oleme patused, see tähendab, et meil on patune loomus, patule orienteeritud süda. Jeesus näitab siin kurjuse algallikat, mis viitab kuradile ehk saatanale. „Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde.“ (s 44) Ta viitab siin selgelt saatana langemisele, kus paljastati tema omadused – mõrv ja vale. Bruce Milne kirjutab raamatus The Message of John, et ta on mõrvar, sest ta röövis Aadamalt, Eevalt ja meilt kõigilt igavese elu algse kingituse. Surm on saatana kätetöö, alguses Eedenis, ja siis kuni viimase hetkeni enne Issanda tagasitulekut. Lisaks on ta valetaja. Ta valetas Eedenis Aadamale ja Eevale ning elab siiani kõigis valedes; see on tema emakeel. Ellen White samuti kinnitab: „Aadama päevist tänaseni on inimkonna vaenlane kasutanud oma väge Jumala töö rikkumiseks ja hävitamiseks.“4
Jeesuse tundmise olulisus
Niisiis tähendab Jeesuse tundmine Johannese evangeeliumi kohaselt vabanemist kõigist eksimustest ja kurjast, sest Tema on tõde, puhtus ja elu. Teoloog Warren Wiersbe kirjutab: „Jeesus pakub taastatud lähedussuhet Jumalaga, mis toob surma asemele elu, ja viis selle elu vastu võtmiseks, koos patust võõrandumise ja surmast vabanemisega on jääda Tema õpetusse. Kui me kuuletume Tema Sõnale, siis me kasvame vaimulikes teadmistes; ja kui me kasvame vaimulikes teadmistes, kasvame me vabanemisel patust.“5 Sama autor lisab veel, et kõige hullem orjus on selline, mida vang ise ära ei tunne. Ta arvab, et on vaba, kuid tegelikult on ta ori. Variserid ja teised usujuhid arvasid, et nad on vabad, kuid tegelikult olid nad patu ja saatana kohutavas vaimses orjuses. Nad ei vaadanud tõele näkku, kuid ometi võis ainuüksi tõde nad vabastada.
Martin Lutheri arusaam oli, et inimene on loodud teenima. Ta kujutas inimese tahet kui hobust, kelle valikud piirduvad sellega, kes on tema ratsanik, kas Jumal või kurat. Seega, oma loomuse poolest oleme sõltuvad olendid, kes on loodud teenima. Meie vabadus ei ole vabadus teha seda, mida meie tahame, vaid vabadus lasta Jumalal oma südant kontrollida ja teha nii, nagu Tema tahab. 6 „Kõik“, kirjutas Ellen White, „kes kõigest südamest ei järgi Kristust, teenivad saatanat. Kui tõe valgus ei ole tunginud inimese südamesse, tõmbab ta kindlasti patu poole ning kaldub seda kalliks pidama ja õigustama.“7
David Nõmmik on Valga, Võru ja Elva adventkoguduse pastor
1 Reinecker F. Maier G., Suur Piiblileksikon (1994, Logos)
2 Testimonies for the Church (Vol. 4, lk 623). (1855). Pacific Press Publishing Association.
3 Whitacre, R.A. (1999). John (Vol.4) IVP Academic
4 Ellen G. Whte, Suur võitlus, lk 510,2
5 Wiersbe, W.W. (1996) The Bible exposition commentary (Vol.1) Victor Books
6 Luther, M. The Bondage of the Will, LCC, Vol.XVII (Westminster, 1969) Milne, B. (1993). The message of John: here is your king!: with study guide (lk 132). InterVarsity Press.
7 Ellen White, Suur Võitlus, lk 508,2
