„Mis mees see küll on, et isegi tuuled ja meri kuulevad tema sõna?“ (Mt 8:27) imestasid jüngrid, kui tuul ja meri Jeesuse sõitlemise peale maha rahunesid. Meie teame, mis mees see on, sest meie elame peale risti, kus Jumala plaan meid päästa sai Kristuses täidetud. Me teame, et see mees on Jumala Poeg, kes tuli meile näitama Isa armastust ja hoolt. Ta saab meie eludes torme vaigistada – igas mõttes. Tema väe kogemine muudab meid tõeliselt alandlikeks – just nii nagu Kristi järgnevalt tunnistab.
Toon siia tänu hoidmise eest. Olin viimastel päevadel taas olnud kehva tervisega. Saatsin poisid kooli ja läksin puhtalt usus ette planeerimata trenni tegema ehk siis pikemale jalutuskäigule. Tagasi tulema hakates olin väsinud ja mõtlesin, kas pean koduni vastu. Palvetasin ja ütlesin Jumalale, et kui ma Tema silmis koduteed vastu ei pea, saatku Ta keegi, kes mind üles korjab. Kui aga Tema silmis tee õnnestub, andku siis jaks ja teeme koos selle ära! Jalutasin usus edasi ja ei ühtki autot! Selge – tuli usus Jumalaga ikka ära teha!
Peagi hakkas aga valusasti jäist lund sadama. Olin unustanud, et lubati suurt tormi. Palvetasin, et kui ma Jumala silmis armu leian, et Ta paneks ingli mu eele, kes mind selle valusa lumerahe ja marutuule eest varjaks. Selsamal hetkel tuul vaibus! Vaatasin eemal laternavalguses, kuidas tuul möllas ja minu juures oli vaid vaevu aimatav tuuleiilike. Kõndisin edasi maanteeni, kus on harilikult tuulekoridor ja ei midagi! Kõndisin selles tuulevaikuses, vaatasin teeserval kuuski, mis lihtsalt paigal seisid (!), kui vaikne tuulekegi vaibus ja täielikus tuulevaikuses kuuskede taustal vaikselt hääletult lumehelbeid langes. Jõudsin koju, astusin uksest sisse ning järgmisel hetkel hakkas tugev lumerahe niimoodi vastu akent peksma ja õues möirgas korralik torm!
Sellised kogemused muudavad alandlikuks.
Selle kõige taustal meenutasin Susi Hasel Mundi raamatut “A Thousand Shall Fall”, mille lugemise olin just lõpetanud, ja selles olevatele nii imelistele kui kurbadele kogemustele ja adusin, et IGA kogemus, mis meie ellu lastakse, kui oleme Jumalaga koos, on Tema allkirjaga! Nii hea kui halb, nii meie poolt soovitud kui soovimatud kogemused. Mõtlesin Helene ja Franzu peale, Corrie, Betsie ja Casper Ten Boomi peale (raamatust „Pelgupaik“), kes samal ajal teises maailmasõjas kõik Jumalaga koos elus erinevaid lahinguid pidasid ja Jumalaga koos end uskumatutest raskustest läbi kaevasid. Mõtlesin hetkedele, kui neid Jumala poolt lihtsalt läbi kaevati, sest neil ei olnud inimlikult enam ühtegi väljapääsu. Mõtlesin pastoritele, kes teises maailmasõjas ustavusele vaatamata hukkusid, ja pidin pisarsilmi tõdema, et ükskõik kui hull mingi olukord meie elus meile ka ei tundu, siis kui oleme Temaga koos ja Talle ustavad, ON SEE Jumala PARIM koht just sellel hetkel, just meile!
Ta on täna sama võimas kui siis, kui Jeesus tegi maa peal imesid! Kui Ta otsustab teha kellegi elus mingi ime, siis ainult sellepärast, et see Tema silmis hea on! Kui mitte, siis sellepärast, et see Tema silmis HEA ON! Olgu elu või surm, haigus või tervis, kaetud toidulaud või tühjad taldrikud, töö või töötus, rikkus või vaesus, kerge või raske naaber meie kõrval – see tuleb kasuks!
Kristi Taidla
Järgnevalt jagab Tõnu Tinn oma mälestusi vanglapäevist. Kui Kristi saab oma elu olukordade põhjal tõdeda, et iga meie ellu tulev kogemus on Jumala allkirjaga, Tema poolt viseeritud, sest ta teeb neid kogemusi Jumala lapsena, siis Tõnu elu – nagu meist paljude, ka minu, elu – pole algusest olnud Jumala allkirjaga. Ja peaksime jumalatu elu kohta pigem tunnistama, et meie kuritegusid viseerib saatan. See aga ei tähenda, et Jumalal ei oleks meiega plaani; see ei tähenda, et Temal pole jõudu ega tahet meid kurja haardest kätte saada. Jumal sai Tõnu kätte, Ta sai mind kätte ja nüüd võime tunnistada, et meiegi elu olukordadel on Jumala allkiri, mis tähendab, et Tema vastutab meie eest – kui me lubame!
Hetkest kui vangikongi uks mu seljataga kinni mürtsatas, oli kõik teistmoodi, kui seni oli olnud. Nüüd, tagantjärgi tean, et sisenesin kuradi pärisvaldustesse. Tema valitseb seal ja kamandab. „Keelab, käsib, poob ja laseb!“ Õnnetu on hing, kes tema küünte haardesse jääb. Aga, samavõrd võimsalt töötab seal ka Kristus! Ja keda Ta kaitseb, need jäävad elama. Kuigi sageli on hirm ja äng osaks.
Kriminaalasja uurija püüdis teha kõik minu kahjuks. Muuhulgas mainis ta kuriteost maakonna ajalehes teatades, et teo tegija kuulub kaitseliitu. Ajalehte loevad ka kinnipeetavad. Seega hõiskasid nad vaimus: „Ahhaa, ment (politseinik) on meie keskel türmis.“ Reeglina ootab sellist inimest vanglas surm, teotus, alandus. Mõistsin seda kohe. Ma värisesin hirmust tuleviku ees.
Esmane kinnipidamine oli Põlva politseis. Olin seal kuu aega, kuni asja uuriti. Seal polnud hullu. Kambris koos minuga istus kaks eesti poissi. Nemad olid väiksed tegijad ega otsustanud suuri asju. Uurimise lõppedes sõidutati vangid politseikongis Võru raudteejaama. Laaditi ümber Stolõpini vagunisse. See on spetsiaalne vagun kinnipeetute transpordiks, kus on võretatud kupeed mahtuvusega 15 inimest ja kolmekordsed narid, kus 3. korrusel asusid kõige vääritumad vangid. Kui olin parasjagu autost väljunud ja astusin rongi suunas, hüüdis keegi mulle seljatagant: „Pea vastu, Tinn!“
Rongis konutasin üsna rahulikult. Aeg-ajalt kostus lähemalt ja kaugemalt „kuradi ment, raisk!“. Siis ronis 1. korruselt minu juurde üks vang. Teadsin, et ta on Kanepist pärit ja kohalike seas kurikuulus, minust pisut noorem kriminaalse maailma tegija. Nimetan teda siin Peetriks. Ta küsis: „Kas sina oledki see, kes x-i (jätan nime ütlemata) kasti lõi. No kas oli seda vaja? Kas ei saanud tüli teistmoodi lahendada. Kohe kasti lüüa ... see ei too head!“ Ja läks tagasi alla omade sekka. Kuigi oli tegemist paadunud kurjategijaga, väidan nüüd hiljem, et ta oli mulle Jumala saadik. Sellest hetkest jäeti mind rongis sisuliselt rahule.
Jõudsime Balti jaama Tallinnas. Vangid laaditi kongautosse ja sõidutati Patarei vanglasse. Kohe esmapilgul oli see jube koht! Hirmu, ängi, masendust sisendav. Uustulnukatest vangid pandi nädalaks karantiini. Seal oli kirju seltskond üle riigi, kokku 20 tükki karvaseid ja sulelisi, eestlasi ja venelasi. Kuhu läks mind rongis kõnetanud kurjategija, seda ma ei teadnud. Karantiinikambri narikaaslaseks juhtus keegi ärimees, kes oli oma äriga „veits üle käte“ läinud. Tal oli kaasas Uus Testament. Palusin seda lugeda. Avasin esmakordselt Jumala Sõna ja lugesin: „...õndsad on vaimus vaesed, ... õndsad on kurvad, … õndsad on tasased, ... halastajad, ... rahutegijad, ... ole varmalt järeleandlik oma vastasele, ... aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb...“ Mis jabur jutt!? Vastane tuleb maasse lüüa nii, et ta maaga tasa on.
Kõigele vaatamata jäi loetu minu sisse.
Patareis oli palju osakondi ja konge. Mind saadeti koos tolle ärikaga ühte range-kambrisse. Kongiuksest sisseastujalt küsitakse kohe: kes, kust, mispärast. Rääkisin, nagu oli. Ei varjanud ka kaitseliitu kuulumist. Mul lasti rahumeeli oma kompsu otsas istuda, kuni seltskond aru pidas, mida teha. Otsus oli: seisa ukse kõrval püsti, ole n-ö valvepostil, kui juba kaitseliitlane. Nii ma seal seisin mitu tundi. Viimaks ütles üks noormees: „Mine pikuta, maga veits mu voodis, ma nagunii üleval." Kasutasin juhust ja tegin nii. Kambris süttis selle üle tugev vaidlus, kisa, ropendamine, ähvardamine. Nii halastaja kui minu üle. Sain mõne tunni magada. Muid repressioone ei olnud. Hommikuse loenduse käigus saadeti mind kambrist välja kui kollektiivile kõlbmatu, järgmist, sobilikumat kambrit otsima. Ärimees võeti kambrisse vastu.
Ega’s midagi. Uus kamber. Seal oli kirjum seltskond ja venelased märksa riiakamad: mis, elus ment meie seas? Konutasin öö kuidagi nurgas tukkudes. Hommikul kuulsin otsust: kõlbmatu meie sekka!
Jälle uus kamber. Patareis oli suures kambris 16 kohta, seega 8 kahekordset koikut. Esimesed uksepoole jäävad kohad olid „autoriteetidele“. Viimased, valamu ja parasha (käimla) lähedusse jäävad koikud vähem auväärsetele vangidele ja esimene korrus rohkemate tärnidega kui ülemine, sest muuhulgas varjas alumist asukat ülejäänud ruumist tekist kardin. Niisiis, astun kambrisse. Esimese alumise nari kardin lükatakse eest ja selle tagant ilmub välja omakandimees, Peeter. Küsib: „Kust sa siia said?“ Pidas nõu teiste kambri pomodega. Otsus neilt: jääd kambrisse Petsi sõna peale. Nii algas mu elu Patareis kambris 9A 16. aprillil 1993. Elasin seal kuni 1993. aasta novembrini.
Kambrielu ei olnud leelu-leelu. Ikkagi hulk mehi kitsas ruumis elamas, igal ühel oma arusaamad, väärtushinnangud, tahtmised, minevik, teod, kuulsus või kuulsusetus. „Kodukorra“ panid paika „autoriteedid“. Kõik kambrid olid reeglina ülerahvastatud, venelased olid kaitseliitluse küsimuses kurjemad, riiakamad. Kuni vanglast vabanemiseni kuulsin aeg-ajalt slaavi poegade hüüdu: kaitzelitshik.
Kambris 9A oli 8 koid, kahekorruselised, järelikult moodustus neist 3 proljoti (vahekäiku). Kuna materjaliks oli teras, põimiti need vahed tekist rebitud ribadega kinni nii, et teisest narikorrusest tekkis uksest kuni aknapoolse otsani ulatuv platvorm. Kokku oli kambris 22 kuni 25 meest. Kusjuures mõni halvemast puust tegelane pidi magamiskohta kellegi teisega jagama, magati kordamööda (vahetustega). Pets pani mind paari ühe narvakaga. Mul oli kodust kaasa antud ilus sinine villane vooditekk. Selle pidin loovutama kambri pomole n-ö sissepääsupiletiks.
Toonast Patarei vanglat iseloomustas enim näotus ja vaenulikkus kõiges. Näiteks enamikes kambritest puudus küte. Süsteem lihtsalt ei töötanud. Kuidas me talve üle elasime? Lihtsalt kannatades, vähendades ventilatsiooni (sulgesime akna) ja küttes ruumi soojemaks oma ihusoojusega. Kui ruum külmem, panin kõik oma riided selga. Niipalju kui mahtus. Ära ei külmunud. Kehv õhuvahetus tingis kambris sageli läppunud õhu. Asja tegi halvemaks see, et kõik suitsetasid. Vangil on õigus päevas kord 1 tund õues jalutada. Selleks oli vanglahoovile ehitatud hulga lukustatud uksega bokse üldjuhul 4–6 meetri pikkuse käimisvõimalusega. Üleval võretatud katuse kohal patseeris valvur, jälgides, mis teeme. Reeglina oli võimalus kord nädalas anda voodilinad, padjapüür vangla keskpesumajja pessu. Andsid pessu korraliku lina, juhtus sageli, et õhtul said vastu räbala. Kurta polnud kellelegi. Kui ei meeldi, ära pese. Selline värk oli kõigis vanglates, kus viibisin. Seetõttu oli mul Rummu vanglas isiklikus omanduses suur tsinkpang. Ajasin oma kambris vee soojaks ja pesin ise käte vahel ise kõik oma pesu ja voodilinad. Kuivatasin tuppa tõmmatud nööril.
„Soengut“ lõikasime samuti üksteisele vastastikku teenust osutades. Kui õnnestus hankida käärid, siis nendega, kui mitte, siis žiletiga. „Tegijaile-vangidele“ olid vanglas muidugi kvaliteetne juuksur ja muu olme (pesu pesemine, saun) täielikult tagatud. Oli olemas koguni vangist rätsep, raamatuköitja, vangide raamatukogu, ka kool kaugõppe vormis, autoremondi-töökoda (muidugi vanglatöötajate teenindamiseks), jõusaali-spordisaali ruum jpm. Päris oma maailm.
Üks suur asi oli kodust paki saamine. See õigus oli 2x kuus, kuni 8kg korraga. Toiduained, sigaretid, raamatud, riided. Kas tõid kodused paki ise füüsiliselt vanglaväravasse või saatsid postiga, vahet polnud. Ainult, vanadele vangidele polnud vabaduses kedagi, kes pakki saadaks ja tihti ei hoolitud vangis istujast ja ei mingit pakki. Mina olin n-ö esimese korra mees. Kodused hoolisid. Ja pakid tulid. Kuigi paki sain mina, oli see tervele kambrile emotsionaalne turgutus. Muidugi jagasin ma pakist midagi Petsile ja kambri nn ülevalhoidjaile. Eks seegi seik kallutas kambrisaksu mind kambrisse jätma. Tegin žesti, lasin kodustel ka Petsile paki saata väikeseks tänuks. Üks mulle, teine Petsile. Hiljem kuulsin, see oli Petsile esimene pakk vangla-aastate jooksul.
Patareikambris oli 25 meest, üks valamu, üks suurem nõu, milles sai vett soojendada ja riideid-pesu pesta. Kogu aeg oli see hõivatud, keegi ikka tegeles riiete pesemisega. Minul kui kambri viimasel persoonil tuli kannatlikult oodata hetke, mil pesunõu vaba ja kuivatusnööril kah piisav vaba osa, et oma riided kuivama panna. Millal saan löögile oma pesemissooviga. Kui olin juba lootust kaotamas ja viimane puhas hilp seljas, avanes vaba hetk pesuküna ja kuivatusnööri osas. Õppisin sellega Jumala korraldust-käsku: „...kes lõpuni vastu peab, see pääseb.“
Novembris tõmmati Pets tapiga Tartusse kohtusse. Mis nüüd minust saab? Mind aeti järgmisel hommikul kambrist välja: otsi omale uus kamber. Võtsin oma kompsu ja astusin tundmatusse. Uus kambriuks avanes, astusin sisse. Seal oli mõnevõrra lihtsam rahvas. Kui kuuldi, et mul pakid tulevad, võeti mind kambrisse vastu.
(Järgneb) Tõnu Tinn
Tõnu lugu läheb edasi, sest me pole veel lugenud tema pöördumisest ja iga kristliku tunnistuse mõte on Jumalale austuse toomine. Nüüd teame olukorda, milles Tõnu oli ja millest leiab end iga seadusega pahuksisse sattunud inimene. Imeline on see, et siin maal pole nii paksu vanglamüüri, mis takistaks Jumalal meie juurde tulemast. Ja Jumal tõesti tuleb meie juurde ning see, et meist saavad Jumala lapsed, on meie vastus meie juurde tulnud Jumalale. Meile ulatatakse naelaarmides käsi. Ja Taavet toob tänu päästmise eest Ps 40:2–4: „Ma ootasin Jehoovat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud! Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale! Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Jehoova peale!“
