Jr 15:19 loeme: „Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu.”
Kui Jumalal oli oma rahvale midagi öelda, siis tegi Ta seda prohvetite vahendusel. Mõnikord oli Jumalal midagi öelda ka prohvetile endale. Seda, mida lugesime Jr 15:19, ütles Jumal prohvet Jeremijale endale. Ilmselt on Jumalal midagi taolist öelda ka tänapäeval isegi oma koguduse parimailegi liikmeile.
Jumal kutsus Jeremija prohvetiks juba noorena ja kasutas teda prohvetina palju aastaid. Jeremija elu prohvetina polnud kerge. Ta koges vastuseisu, vaenu ja vangistustki. On ilmselge, et kõike seda polnud tal meeldiv kogeda. Jumal teadis juba teda prohvetiks kutsudes, mis teda ees ootab. Seetõttu julgustas Jumal Jeremijat juba teda prohvetiks kutsudes, et tal pole vaja inimesi karta, sest Tema, Jumal on temaga. Jumal tegi seda korduvalt. Ka sel puhul, millest räägib Jr 15. peatükk. „Ja mina teen sind kindlaks vaskmüüriks selle rahva vastu; kui nad võitlevad sinu vastu, siis nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa, ütleb Issand. Ja ma päästan sind kurjade käest ning lunastan vägivallavalitsejate pihust.“ (Jr 15:20, 21) Seda, mida lugesime Jr 15:19, ütles Jumal Jeremijale ajal, mil prohvet oli mõningases masenduses. Jeremija tundis ennast halvasti. Ta tunnistas, et oli hinnanud ja tundnud rõõmu sellest, mida Jumal oli rääkinud, ka vältinud halba seltskonda, aga ta tundis, et tema hea osadus Jumalaga kahanes. Muu hulgas ütles ta Jumala poole pöördudes: „Sa oled mulle nagu kahanev oja, nagu vesi, mis ei jää püsima.“ (Jr 15:18) Jumal ütles, et olukord on parandatav. „Selle peale ütleb Issand nõnda: „Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu.““ (Jr 15:19) Sõnad, „siis sa oled otsekui minu suu“ lasevad mõista, et Jumal tahtnuks prohvetit kasutada paremini, kui sel hetkel võimalik oli, aga miski takistas seda.
Ma ei tea, mida konkreetset pidas Jumal silmas, öeldes Jeremijale, et tal on tarvis pöörduda ja lahutada väärtuslik tühisest. Üks on kindel, et Jumalal polnud prohvetile ette heita sama, mida Ta prohveti kaudu rääkis rahvale: patte ja kõlvatut elu. Seetõttu ei vajanud Jeremija sellist pöördumist, millist vajas rahvas, keda Jumal Jeremija kaudu meeleparandusele kutsus. Ometi ei tee Jumal tühje sõnu. Kui sa ei vaja pöördumist kõigest sellest, milles elab jumalakartmatu patune maailm, siis ei tähenda see, et sul pole üldse mingit pöördumise vajadust. Meenub aastatetagune lugu, kui üht venda häiris see, et evangelisatsiooni-koosolekutel kutsuti kuulajaid üle pöördumisele. Ta ironiseeris sel teemal, öeldes, et kui mind kutsutakse ikka ja jälle pöördumisele, siis kas ma pean pöörduma tagasi maailma, et siis uuesti Jumala teedele pöörduda? Ma ei mäleta, mida ma talle tookord ütlesin, igatahes temaga sama meelt ma ei olnud. Esiteks on avalikul koosolekul erinevaid inimesi, ja üleskutset pöördumisele tehakse üldiselt, mitte kellelegi isiklikult. Isiklikult peab seda võtma kuulaja, kellele Püha Vaim selle üleskutse isiklikuks teeb. Seda siis esiteks. Teiseks kordan juba varem öeldut: kui sa ei ela nagu elab see jumalakartmatu patune maailm ega vaja pöördumist kõigest sellest, siis see ei tähenda, et sul pole üldse mingit pöördumise vajadust. Kes meist on juba täiesti veatu ja laitmatu? Ka on oht milleski õigest teest kasvõi natukegi kõrvale kalduda. Siis on ka tõsine vajadus jälle õigele teele tagasi pöörduda. Jeesus pidi omal ajal ütlema ühele oma pühendunud jüngrile, enesekindlale Peetrusele, kes oli ohus kartusest oma Issand ära salata: „Aga mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks. Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!“ (Lk 22:32) Efesose kogudusele, kelle juures oli palju positiivset, mille eest Issand teda tunnustas, oli Issandal ka sõnum: „Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud. Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid!“ (Ilm 2:4-5) Küllap Jeremija mõistis Püha Vaimu mõjul, millist pöördumist Jumal temalt ootas. Kui laseme Pühal Vaimul meile rääkida, siis tunneme seda meiegi, mida Jumal meilt ootab.
Jumal ütles Jeremijale ka: „Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest...“ Jumal ei kutsu siin prohvetit üles lahutama püha ebapühast või patusest, vaid väärtuslikku tühisest. Üleskutse lahutada väärtuslik tühisest laseb mõista, et väärtusliku ja tühise vahel polnud selget vahet. Jumal räägib siin mõtetest, sõnadest ja tegudest, milles väärtuslik ja tühine olid mingil määral omavahel segunenud. Tühine ei tähenda ilmtingimata pattu, otsest üleastumist mõnest Jumala käsust, kuigi võib ka seda olla. Tühiseks võib osutuda miski alates vähetähtsast või väheväärtuslikust ja tähtsusetust või väärtusetust kuni lausa halvani välja. Eakas Saalomon leidis, et kogu elu on tühine. Ta kirjutas: „Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.“ (Kg 1:14) Vast oli Saalomon selles liialt pessimistlik, aga igaviku vaatenurgast pole paljul inimtegevusel tõesti igavikulist väärtust. Aga meid on siia Maa peale elama loodud ning see käesolev elu tuleb elada. Pealegi soovib Jumal, et inimestel läheks elus hästi. Selleks pakub Ta oma õnnistusi. Tühiseks osutub elu siis, kui selles puudub valmistumine igaveseks eluks Jumala riigis. Kui olla kord Jumala armust Jumala riigis igaveses elus koos teiste inimestega, kellega koos on sinna püüeldud, eriti kui on neid sinna juhatatud ja aidatud, siis pole elu elatud tühiselt. Millegi osutumine tühiseks või tähtsusetuks oleneb asjaoludest ja mis seisukohast asja vaadata. Oluline on seada kõik õigesti tähtsuse järjekorda ja vastavalt sellele kasutada ka oma aega. Sellele teemale mõeldes meenus mulle Luuka evangeeliumi 10. peatükist Marta ja Maarja lugu.
Betaania külas võõrustas Marta-nimeline naine Jeesust. Tema õde Maarja kasutas juhust, et Jeesus tuli otse nende koju, kus ta sai Temaga vahetult suhelda, Teda kuulata ja Temalt ka midagi küsida. Tavaliselt ümbritses Jeesust suur rahvahulk, aga nüüd oli Ta otse nende kodus ilmselt koos ainult oma kaheteistkümne jüngriga. Ka Marta kasutas juhust kallis külaline hästi vastu võtta. Ta tahtnuks ka Jeesuse juures istuda, Teda kuulata ja küsitleda, nagu Maarja, aga külalistele, kolmeteistkümnele mehele, tuli toitu valmistada ning, nagu ta soovis, ilmselt mitte kõige lihtsamat ja tagasihoidlikumat. Nii soovis ta, et Jeesus saadaks Maarja talle appi, et ta oma tööga kiiremini valmis ja ka Jeesuse juurde tulla saaks. „Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.““ (Lk 10:41, 42) Kas Marta tegi tühja tööd? Kindlasti mitte, aga Jeesuse hinnangul pingutas ta üle. Jeesus ja ta jüngrid leppinuks lihtsamaga ning Marta võinuks oma õe kõrval istudes Jeesust kuulata, kasutades ka ära, et Jeesus oli otse nende kodus. Jeesuse kuulamine oli tähtsam kui Talle piduroa valmistamine.
Ma ei tea, mida konkreetset pidas Jumal silmas, öeldes Jeremijale, et ta lahutaks väärtusliku tühisest. Ma ei usu, et kui Jumal ütles talle, et seda tehes oled sa otsekui minu suu, et asi oleks olnud Jeremija sõnades, et ta oleks rahvale tühje sõnu rääkinud, pealegi veel Jumala nimel, nagu seda tegid valeprohvetid. Pigem võis asi olla selles, et tema mõtted olid vast liigselt hõivatud ebaolulisega ehk tühisega. Näiteks nagu Jr 15:10: „Häda mulle, ema, et sa sünnitasid minu, riiaka ja tülika mehe kogu maale! Ei ole ma võlausaldaja ega võlgnik, ometi sajatavad mind kõik.“ Või Jr 15:18: „Mispärast on mu valu nii püsiv ja mu haav ravimatu? See ei taha paraneda.“ Jeremijat vaevas mitte füüsiline, vaid hingevalu. Võib-olla tahtis Jumal talle öelda: „Usalda mind ja ära vaeva ennast mõtetega, mis pole seda väärt, need on tühised. Lahuta väärtuslik tühisest. Kui sa seda teed, siis oled sa jälle valmis kuulama, mis minul öelda on ning sa saad seda rahvale edasi öelda.” Ma kordan sõnu „võib-olla”, sest ega ma tegelikult ikka ei tea, mis oli Jeremija probleem tõeliselt. Usun, et kui Jumal talle sellest märku andis, siis ta mõistis ja tegi mis vaja. Kindel on see, et kui ollakse millegagi väga hõivatud, siis jääb muule selle võrra vähem ruumi. Kui ollakse hõivatud tühisega, siis jääb selle võrra vähem ruumi väärtuslikule. Halb on, kui väärtusliku ja tühise vahel vahet ei tehta.
Vajadus pöörduda ja väärtuslik tühisest lahutada ei ole välistatud ka tänapäeval pühendunumagi koguduseliikme juures. Pöördumise mõtte juures ma juba pisut peatusin, pisut ka väärtusliku ja tühise teemal, aga nüüd sellest pisut veel. Kõige tähtsam on väärtuslikul ja tühisel vahet teha ning seejärel seada väärtuslik oma elus esikohale. Nagu juba nimetasin, oleneb kõik asjaoludest. Sama tegevus võib ühel juhul olla väärtuslik, teisel aga tühine. Vaja on omada selgust, mis konkreetses olukorras on väärtuslik, mis tühine. Inimene võib päevad läbi teha väga kasulikku head tööd, aga kui ta seetõttu ei leia aega näiteks Piibli lugemiseks ja selles kirjutatu üle mõtisklemiseks, siis ei saa kogu tema aja kasutamist pidada väärtuslikuks. Inimene vajab ka puhkust, aga kui kogu töövaba aeg kulub puhkamisele ja iseenesest sobivale meelelahutusele, nii et jälle ei leita aega Piiblile ja muule heale vaimulikule kirjandusele, siis ei ole ka kogu see aeg kasutatud väärtuslikult. Nii peame endilt küsima, kuidas kasutame oma aega. Kui oluline on töö või tegevus, millega oleme hõivatud, ega selle tõttu miski veel olulisem tegemata jää? Millega on hõivatud meie mõtted…?
Heino Lukk on emeriitpastor
