On tõeline õnnistus elada siin, kus on neli aastaaega! Viimased aastad on toonud ilusate ja lumerohkete talveilmadega palju rõõmu nii suurtele kui väikestele – loodan, et kõik soovijad said sel aastal proovida suusa- või kelguilma. Ja nüüd, kus kevad üha jõulisemalt võimust võtab, on eriti tunda, kuidas Jumala ajaarvamine käib omasoodu. Ei ole kellelgi meist võimu piirata ajavoolu – isegi kui nii väga tahaks veel natuke kauem suusaradu nautida.
Veebruaris toimusid taas taliolümpiamängud. Olenemata spordialast näevad seal osalevad sportlased suusarajas hoopis midagi muud kui meie, kes läheme metsa vahele ilma nautima või teeme sporti tervise jaoks. Nende inimeste jaoks tähendab see aastatepikkust suurt tööd ja pingutust. Terved meeskonnad pingutavad selle nimel, et oma riigile au ja kuulsust tuua.
Ja siiski on viimaste olümpiamängudega käinud kaasas dopinguskandaalid, riikidevaheliste pingete kajastamised ja muu, mis tegelikult ju otseselt spordi ega tervisega ei seostu. Ja kuigi ma pole kunagi olümpiaareenil võistelnud, siis arvan, et ka sportlastel on kurb, et sport on saamas meelelahutustööstuse üheks osaks. Samuti pani olümpiamängude ümber käiv mind mõtlema igavikule.
On ju Piibliski mitmes kohas toodud usuelu võrdluseks sporti. Näiteks:
Hb 12:1: Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid,
pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem
püsivusega meile määratud võidujooksu!
1 Kor 9:24-25: Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll
kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut.
Tõepoolest, meie usuelu on tõesti nii mõneski mõttes sarnane spordiga. Ühelt poolt on nii spordis kui usuelus olulised valikud, mis toetavad vaimset ja füüsilist tervist. Teisalt aga nii spordis kui usuelus on pilk suunatud kaugemale kui praeguse aja pingutus. Mäletan veel kergejõustikutrennist, kuidas tõkkejooksus pidime treeningutes harjutama tõkkejooksu elemente kümneid ja sadu kordi, et võistlustel ei peaks me vaatama tõkkest ülesaamiseks jalgade ette, vaid ikka kaugemale – finiši poole.
Eriti tippspordis juhtub seda, et mängitakse lubatu piiril nn ausa spordiga. Ikka ja jälle kuuleme, kuidas mõnel sportlasel on leitud dopinguproovist kahtlaseid aineid ja hetkega on kahtlusevari üle terve sportlase karjääri. Justkui polekski enam olulised kõik need tunnid, päevad ja aastad, mil on pingutatud selleks, et ometigi võita. Et jõuda finišisse esimesena. Et saada kätte see ihaldatud autasu.
Mis võiks olla usuelu doping?
Minu jaoks lõpeb siin võrdlus usu ja spordi vahel. Ma usun, et usuelus pole vaja dopinguid, et jõuda kiiremini finišisse. Meil pole vaja leida kiirteid finišisse, nagu kooli kehalise kasvatuse tundides ja spordipäevadel juhtus. Mitte keegi ei saa pälvida Isa armastust rohkem ega vähem. Jumal armastab iga patust inimest! Nagu Piibelgi ütleb, siis me kõik oleme pattu teinud. Lihtsalt mõne inimese patud on nähtavamad ja teise patud sellised, millega me ühiskonnana või ka ise oma salajas südames oleme harjunud. Aga ilma Jumalata oleme võidujooksus kõik sealmaal, et jalad on justkui superliimiga stardipakkude külge kleebitud.
Enne kui edasi läheme, siis palun loe uuesti ülaltoodud piiblisalmid ja mõtiskle hetkeks nende kui tõotuste üle – kuidas joosta usujooksu nii, et miski meid ei takerdaks? Kuidas me saame joosta, kui me ei saa isegi stardist minema? See peab ju võimalik olema, kui see Piiblis kirjas on!
Kujutle endale korraks ette stardipakke, mida kasutatakse jooksmisel. Mu jaoks on see väga kujukas võrdlus sellest, kuidas me patuste inimestena oma patukoorma all oleme põlvili surutud, pilk maas. Kuid nagu öeldakse – kui miski on sind elus põlvili surunud, siis kristlasena on see väga hea koht! Sa oled juba stardipositsioonil palveks.
Ja nii usungi, et ainus võimalus üldse alustada usuelu jooksu on tajuda ära see Jumal, kes võtab meie õlult koorma. Kes annab meile jaksu ja sihi. Meie ainus kohustus on mitte eksida teelt või joosta tagasi starti. See on paljuski sarnane sellega, kuidas pimedad jooksjad jooksevad – nende käe küljes on nöör, mille teine ots on nägija jooksja käe küljes. See nägija jooksja on tema juhiks. Pime jooksja peab usaldama nägijat ja olema harjunud jooksma samas tempos. Nende käed ja jalad liiguvad justkui üks, täiesti sünkroonis. Kui nägin esimest korda videot pimedast jooksjast, siis see rabas mind, kui täpselt see kirjeldab meie usuelu jooksu. Kui me ei usalda oma elu kõikenägevat Juhti, siis kaugele me ei jõua. Me ei pea otsima usuellu dopingut, et jõuda esimesena finišisse. Meie osaks on lihtsalt uskuda ja usaldada Jumalat, mitte midagi muud.
Üks spordiga seotud piiblisalm on mulle eriliselt armsaks saanud. Umbes kümme aastat tagasi jooksin oma elu esimese poolmaratoni. Kooli ajal olin küll sportlik ja esindasin kooli erinevatel lühikestel sprindidistantsidel, kuid üle 400m jooksu oli minu jaoks liig mis liig. Liiga hästi oli meeles ülepingutus, millega kunagi kilomeetrisel jooksuvõistlusel finišisse jõudsin – lubasin endale kogu südamest, et ei iial enam!
Seda suurem oli ka mu enda üllatus, kui leidsin end poolmaratoniks treenimas. Ja kuigi alustasin ettevalmistustega aegsasti, olin üsna hoolas ja järjepidev ning treeningud edenesid hästi, siis sügisene stardipäev lähenes halastamatu kiirusega. Suur oli mu rõõm, kui leidsin Piiblist salmi, mille õppisin endale pähe ja mis tuletas jooksu ajal meelde mu elu jõu allikat: Jesaja 40:30, 31 „Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“
Ja tõesti – see distants oli mu jaoks katsumus ja vajasin seal selle piiblisalmi meeldetuletamist. Küll aga andis see salm mulle midagi palju enamat kui jaksu üheks jooksudistantsiks. See salm on mõeldud kõigile neile, kes ootavad Issandat. Kes ootavad ja töötavad ja vahel ka väsivad, kuid kellele Jumal annab lubaduse, et Ta annab neile uue rammu. Mitte uuendatud, vaid uue!
Kui sa kevade lähenedes sead sammud jooksurajale või jalutuskäigule, siis võta sinna Jumal kaasa, et Ta saaks lisaks füüsilisele arengule kosutada ka su hinge ja vaimu. Et Ta saaks sulle näidata, kuidas Ta igatseb sind näha ühel päeval finišis ja teeb kõik selleks, et sa sinna jõuaksid.
