Kord lugesin kellegi mõtet, et me kõik rühime üle oma vaevamägede, pilk tardunud tolmusse teel, kuid meid kõiki järgib üks kuninglik vari. Loomulikult pole Jeesus mingi vari, vaid kuningate Kuningas, kuid kuni me Teda ei tunne, on Ta meie jaoks varjus. Ta igatseb varjust välja astuda, ennast meile tutvustada ja sageli peab Ta selleks lubama meie ellu mõne raske olukorra, mida me lahendada ei oska, või mõne tühimiku, mida me ise täita ei suuda. Seekord on jälle siin võimalik lugeda Jumala tulemisest inimese ellu, õigem oleks küll öelda: inimest saatva Jumala ära tundmisest elus, mida seni on püütud elada ilma Jumalata.
Minu pöördumise lugu
Kasvasin koos ema ja vanaemaga. Oli sügav nõukogude aeg, kodus Jumalast ei räägitud, ainult seda teadsin, et vanaema oli leeris käinud ja midagi vist uskus. Mina ei uskunud üldse, kuna see tundus nii absurdne ja rumal. Ükskord ütles ema, et Ameerikas on palju usklikke. Mina vastasin, et no kuidas nad saavad uskuda, see on ju võimatu. Ema aga raputas pead ja arvas, et miski või keegi siiski olemas on. Üks vana Piibel oli meie sugulaste juures maal. Vanaema venna ja ta naise juures. Ema hakkas pidama plaani see Piibel koju tuua ja lugema hakata. Kirjutas ja küsis, kas antakse. Vastus tuli kiiresti, lubati lahkesti. Öeldi, et võid saada, meie seda ei loe. Kas tahate usklikeks saada või? Mulle meeldivad väga vanad asjad, niisiis uurisin seda kopituse järgi lõhnavat paksu raamatut.
Vana kirjastiil ei kutsunud lugema. Rohkem kui sisu huvitas mind, mis pere sinna sisse esilehekülgedele oli kirjutanud. Sünni- ja surmadaatumid jne. Ema natuke luges, aga aru ei saanud suurt midagi. Mäletan, et kord sattus minu kätte kaasaegses trükis Piibel, avasin tagantpoolt lehekülje ja lugesin üpris hirmuäratavat teksti teisest surmast, tulejärvest ja muudest koledustest. Tajusin, et see võib ollagi tõde, aga see oli nii võõras, imelik, õudne, et rohkem edasi mõelda ei tahtnud. See tekitas äreva vastiku tunde. Lugesin lapsena ka ühte vanaaegset jõuluraamatut, seal olid jälle piiblitekstid ja imelood, need olid sellised kutsuvad, ligitõmbavad, neil oli mingi kummaline külgetõmme, mis oli üheaegselt meeldiv ja hirmutav.
Kooliajal ei tahtnud õpetajad, et lapsed kirikusse läheksid, nad isegi valvasid suure kiriku juures, ega mõni koolilaps sisse ei lähe. Mina ei tahtnudki minna, lihtsalt põnev oli neid lugusid kuulda, kuidas keegi oli õpetajast mööda hiilinud jne. Minu pinginaaber kutsus mind ükskord laupäeval peale tunde kaasa, tema tahtis minna kirikusse. Oli üks kogudus Pärnus Karja tänaval. Ma ei tahtnud minna, aga tema tahtis ja läksin vastumeelselt kaasa. Astusime sisse väiksesse majja, saal oli rahvast täis, äkki laskusid kõik põlvedele. Peale meie. Ebamugav tunne oli seal taga seista, ma ei teadnud, kas joosta välja või paigale jääda. Mäletan, et pinginaaber oli ka vist ehmunud, igatahes läksime varsti ära. Oleks ma siis teadnud, et astusin just esimest korda sisse oma kodukoguduse uksest...
Teise korrani läks aastaid aega.
Ma olin aastaid lapsest unistanud ja lõpuks näis, et nüüd see õnnestub. Olin jõudnud 6. raseduskuuni, kui sattusin haiglasse säilitamisele. Olukord oli minu jaoks inimlikult täiesti väljapääsmatu, sain aru, et mitte kuskilt pole abi loota, ei arstidelt, ei emalt, kes mind truult iga päev vaatamas käis, ise ka ei osanud midagi teha peale lamamise ja mõtlemise. Raseduse katkemise oht oli suur ja enesetunne kehv. Korra olin juba lapse kaotanud ja teist korda ei tahtnud seda enam kogeda. Kuidas pärast seda üldse edasi elada? Mäletan seda hetke hästi, olin pikali voodis ja kuskilt tuli minuni uudne mõte: Jumal. Tema on olemas, Tema aitab mind. Püha Vaim oli minu juures mind kutsumas, aga seda sain hiljem teada. Mõtlesin, et isegi hea, et olen siin selili maas, sest olen leidnud Jumala. Miks see tähtis on, sellest ei saanud ma veel aru, ei teadnud veel midagi Jeesuse lunastusest, aga lihtsalt see mõte, et Jumal on minuga, kuidagi rahustas.
Ja tõesti, kolm kuud möödus, laps oli alles ja siis tuli järgmine mure: kuidas sünnitada? Olin pikast lamamisest täiesti nõrgaks jäänud, koridoris kõndides tantsisid juba silmade ees kollased rõngad. Kuidas ma niimoodi sünnitama lähen, minestan ju esimese pingutuse peale ära?
Kartsin nii enda kui lapse elu pärast. Laps oli veel tagurpidi ka. Kuid Jumal tuli appi. Kuna mul on juba teisest klassist peale prillid, siis palusin end viia silmakontrolli, sest olin kuulnud, et tugevate miinustega ei tohi sünnitada. Enne seda võtsin prillid eest ja lugesin raamatut niikaua, kuni suutsin. Lootsin, et see muudab nägemise halvemaks, et mul ei lubataks ise sünnitada. Tegelikult olin unistanud loomulikust sünnitusest, aga enam ei julgenud. Kontrollis selguski, et miinus liiga suur ja mulle tuleb teha keisrilõige. Olin üliõnnelik. Ja tõesti, Jumal õnnistas, sain terve, toreda, õigeaegse tütre. Aga oma vastleitud usuga ei osanud ma midagi peale hakata. See teadmine oli kuskil tagaplaanil olemas.
Siis hakkas ema tundma aina suuremat igatsust tõde teada saada. Me uskusime horoskoope, eelmisi elusid, hingede rändamist, mediteerisime jne. Miski ei toonud hinge rahu, pigem suurendas segadust. Ema käis erinevates kirikutes ja tagasi tulles jutustas, mis ta seal nägi ja kuulis. Ei meeldinud talle kuskil, kõik oli liiga veider, alati oli midagi, mis ta eemale peletas. Kord kohtus ema oma kunagiste kolleegidega, kes ütlesid, et Ranna kinos toimub üks üritus, seminar või midagi taolist, üks Ameerika pastor räägib, läheme ka! Ema läks kohe uudishimulikult sinna vaatama. Kutsujad ise ei tulnudki. Minul oli siis 8-kuune tütar, meie jäime koju. Tagasi tulles oli ema vaimustuses ja rääkis, et lõpuks ometi leidis ta selle, mida oli kaua otsinud, kõik oli vastuvõetav, huvitav, ütles mulle, et mine ka! Kuna osalejaid oli nii palju, et suur kinosaal ei mahutanud kõiki ära, siis tehti kaks kellaaega, me saime emaga mõlemad käia ja üks oli alati lapse juures. Seal käies jõudsime veendumusele, et oleme leidnud selle õige asja. Ameerika pastor Denver Cavins võttis läbi kõik Piibli põhiteemad ja soovijad said raamatuid osta. Kohaliku Pärnu adventkoguduse pastor oli siis Roland Lõhmus.
Samal ajal tundsime emaga, et nüüd on aeg mediteerimisest loobuda, see on vale. Meid külastasid ka Jehoova tunnistajad oma raamatutega, kuid nende jutt erines sellest, mida me kuulsime Ranna kinos käies. Püüdsime emaga nende vastu viisakad olla ja võtsime nad ikka vastu, aga ükskord sai emal hing täis, kui temalt küsiti mingi lapsik küsimus ja oodati vastust. Ema viskas nende raamatu hooga käest ja teatas, et talle aitab. Peale seminari saime mõlemad ristitud ja hakkasime käima koguduses. Leidsime sõpru ja elumõtte. Elasime kiriku lähedal. Aastaid varem oli juba üks ema tuttav teda kutsunud Karja tänava kirikusse, aga lihtsalt kutsus, ei seletanud põhjalikumalt, ei rääkinud Jeesusest.
Umbes sel ajal kogesime emaga mõlemad uussündi. Ema jutustas, kuidas ta oma patte kahetses ja nuttis ja siis äkki tundis, kuidas kellegi käsi ta pead silitab. Mitu korda silitas. Ema teadis, et see oli Jeesuse käsi.
Minul oli sarnane kogemus, kord ühel õhtul, kui olin juba voodis ja püüdsin magama jääda, mõtlesin veel kuuldud jutluse peale ja mulle tuli peale tunne, et ma olen nii palju pattu teinud, nii palju Jumalat ja kaasinimesi kurvastanud. Nutsin ja palusin andeks, pärast seda tuli rahu südamesse tagasi.
Ema säilitas usu kuni surmani. Ta läks puhkama 2010. aastal. Ütlesin talle tema viimasel õhtul, et kui ka Jumal paneb puhkama, siis Ta äratab ta jälle üles! Ta vastas: „Seda küll, seda küll.“ Jumal kuulis ta palveid kuni lõpuni ja aitas teda.
Loodan temaga jälle kohtuda ülestõusmishommikul!
Eret
Me saame oma elus mitmesuguseid kogemusi, osa neist on seotud Jumala Sõnast arusaamisega. Vahel me loeme mõnda teksti ja ei saa sellest aru. Just nagu Ereti loos. Ja kui ma aru ei saa, tekitab see minus segadust ja mul on raske seda oma elu juhiseks võtta. Ja siis tuleb äratundmine ja sa saad äkki aru, millest see tekst räägib. Ning oled nüüd valmis selle oma ellu lubama ja see, mis seal kirjas on, muutub sinu kogemuseks. Mida rohkem sa selliseid kogemusi saad, seda loogilisemaks muutub Jumala tahe, seda suuremaks ja armsamaks muutub Jumal ning seda enam igatsed sa kogeda Tema tahet oma elus täitumas. Selliste Jumala Sõna kogemuste üle mõtiskleb ka Olev Tralla, kes meid sagedasti on ookeani tagant oma kogemustega kinnitanud.
Kogemusi koguneb aastate jooksul Jumala Sõna lugedes. Mida enam sa mõtiskled, seda selgemaks muutub. Kui sa aga ei tegele vaimulike asjadega, siis unustad need ja asi läheb ähmaseks. Vähehaaval muutub meel ilmalikuks ja kuidas meel, nii ka elu, sest esimene valitseb teist. Kui Sõna ütleb, et parandage meelt, siis see tähendab, et me peame oma ilmaliku meele muutma Jumala tahte sarnaseks. See peab olema meie töö ja ettevõte siin me elus, sest Jumal on andnud inimesele valiku ja tahtevabaduse. See peegeldub meie võimes otsustada ja teha, mida iganes tahame. „Ja me lükkame ümber kõik kõrgistused (ettekujutused), mis tõstetakse Jumala tunnetuse vastu, võttes vangi iga mõtte Kristuse sõnakuulelikkuse alla,“ kirjutab Paulus 2Kr 10:5. Kui me nõnda oma ettekujutust ja mõtteid valitseme, et need oleks alati Jumalale meelepärased ja siis kui see meile harjumuseks muutub, siis on see juba meie iseloomuks saanud. Nii töötab Püha Vaim meiega oma väes, muutes meie elu Jumala tahte sarnaseks. See on võti, mis avab taeva ja igavese elu.
Kui me õpime Jumalat tundma, siis Tema armastus nakatab meid ja armastus on see vägi, mis teeb meid tahtlikuks Sõna kuulma ja annab meile väe olla sõnakuulelik. Meid, kes lõpuajal elame, on hoiatatud, et hingamispäeva küsimus tõuseb tulipunkti. Me ei tohi unustada paari lihtsat kirjakohta. Kui Jeesus ise ütles, et hingamispäev on tehtud inimese jaoks, siis see tähendab ju loogiliselt, et nii kaua kui kestab inimene, nii kaua kestab ka hingamispäev (Mk 2:27). Ja kui Jeesus on hingamispäeva Isand (Mk 2:28), siis on ju hingamispäev Issanda päev. Eks ole ju nii? Edasi, hingamispäev pole Uues Seaduses ehk Uues Testamendis kuhugi kadunud. Sellest võib lugeda Apostlite tegude raamatus 13:44; 17:2; 13:42; 16:13 jne. Mitte kuskil Piiblis pole kirjas, et hingamispäev on tühistatud. Selle asemel on Kirjas: „Ja Jumal hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest … sest kes tema hingamisse on pääsenud, see hingab ka ise oma tegudest, otsegu Jumal oma tegudest.“ (Hb 4:4, 10) See on ju neljas käsk kümnest. Kümme käsku on samuti kehtivad Uues Seaduses, sellest võime lugeda Rm 13:8–10 See, mis oli Vana Seaduse ajal kivilaudadel, seesama on ka Uues Seaduses uskliku südames (2Kr 3:3)
Olev Tralla Kanadast
Me teenime Elavat Jumalat, kes meid on loonud ja lunastanud ning meile tundub ebaõiglane, et inimesi võidakse karistada lihtsalt ustavuse eest Jumala tahtele, aga just seda Ilmutusraamatus kirjutatakse. Jumalale ustava rahva tagakiusamine on suuremal või vähemal määral toimunud läbi kogu ajaloo ja see tunnistab meile saatana väest igaühe üle, kes Jumala tahtest ja osadusest Temaga ei hooli. Kuna kristlased on alati olnud märgatavas vähemuses, proovib enamus saatana juhtimisel vähemusele oma tahet peale suruda. Kui aga Jumala käsk on kirjutatud meie südamesse, nagu Olev kirjutab, on väljastpoolt tuleval survel raske meie südamesse saada. Kuulekus inimlikele seadustele tingib ühel päeval Jumala tahte eiramise, mittekuuletumine inimlikele seadustele toob aga kaasa tagakiusu ja sanktsioonid. Sel päeval teab iga kristlane, et Kristus tuleb kohe. Ps 119:126 loeme: „Aeg on Jehooval tegutseda; on ju tehtud tühjaks su käsuõpetus!“
Hoiame siis maailma lõpu sündmustele otsa vaadates pilgu Issandal, kes on meie eest kannatanud häbistavat ja täiesti ülekohtust nuhtlust ristil – et me araks ei läheks. Ja tõstame Jumala tahte oma elus kõrgeks – just nagu tegid Jumala Seaduse laegast kandvad preestrid Jordani kaldal ja Jordani vool katkes ning tee Kaananisse oli vaba. Meie seisame täna Taevase Kaanani piiril ja meie oleme täna „kuninglik preesterkond“ (vt 1Pt 2:7–10).
