Uut aastat on hea alustada uute plaanide ja väljavaadetega. Inimesed tõotavad endale, et teevad uuel aastal asju teistmoodi, uutmoodi. Meie Jumala lastena seostame küllap oma ootused ja igatsused Jumala ootuste ja igatsustega. Ellen White on kirjutanud, et me peaksime iga päev uuesti sündima, tulema igal hommikul uuesti Jumala ette, arvutikeeles öeldes restarti tegema. Selline uuesti startimise koht võiks olla ka uue aasta algus. Ja seetõttu on mul hea meel pakkuda siia aasta algusesse ka ühte alguse lugu, mis mõnes mõttes algas juba ammu, aga avalik tunnistus sellest, et nüüd ollakse Jumala laps, sai antud eelmise aasta suvel. See Timo Taidla Jumala omaks saamise lugu on juba ilmunud ajakirja Adventnytt 2021. aasta oktoobrinumbris.
Minu tee Jumalani
33 aastat kõndisin pimedas. Siis aitas Jumal mind valguse kätte. Minu nimi on Timo. Kasvasin üles ateistlikus perekonnas ja elasin nagu tavalised inimesed maailmas: suitsetasin, jõin, sõin, mida tahtsin ja töötasin kõik päevad. 2010. aastal kohtusin Jumala ime kaudu Kristiga, kellest sai minu naine. Ta oli 2001. aastal ristitud, kuid ajaks, mil kohtusime, oli ta Jumalaga ühenduse kaotanud. Kaks aastat hiljem kaotas ta töö ja meid kutsuti Norrasse tööle. Otsustasime, et võtame pakkumise vastu. 2013. aastal sündis meie perre esimene ja
2015. aastal teinegi poeg. Elu muutus keeruliseks: väikesed lapsed, töö, maja renoveerimine ja palju muud. Kogu võitlus pani Kristit Jumalat otsima. Ta hakkas uuesti palvetama ja Piiblit lugema. See mõjus hästi nii talle kui lastele. Lapsi huvitasid lood, mida nende ema Piiblist luges, ja neil oli palju sügavaid vestlusi. Õppisin samuti rohkem Piiblit tundma. Järk-järgult julgustas abikaasa mind proovima, kas Jumala sõnad on tõesed ning kas Tema lubadused peavad. Vähehaaval õppisin Jumalat tundma. Hoolimata sellest, et mul polnud veel sügavamaid tundeid, oli seeme juba külvatud. 2018. aastal sündis meie perre pesamuna – väike tütreke. Lisaks muudele terviseprobleemidele lõi mu naisel pärast sünnitust välja sünnitusjärgne depressioon. Kõik see kokku viis selleni, et 2019. aastal, paar päeva enne jõule, kukkus ta kokku ja viibis ligi kolm nädalat haiglas. Temaga koos varises kokku ka minu maailm. Olin alati kõvasti tööd teinud, et pakkuda perele kodu, toitu, toredaid asju jne. Järsku kaotas kõik tähenduse. Tekkisid küsimused:
- Miks me siin oleme?
- Mis on meie tegevuse mõte?
- Kas peame kogu elu vaid töötama ja seejärel surema?
Enne juhtunut olin alatihti hõivatud erinevate projektidega ja mul oli pere jaoks vähe aega. Abikaasa haigus tõi kaasa palju epilepsialaadseid hooge ja äkitselt pidin istuma kodus ning nii tema kui laste jaoks olemas olema. See polnud kerge. Mida ma alguses ei mõistnud, oli see, et juhtunu oli meile suureks õnnistuseks. Nüüd hakkasin ka ise Jumalat otsima, vaimulikke raamatuid lugema ja jutlusi kuulama. Iga päevaga tõi Jumal mind endale lähemale. Terve järgnev aasta möödus kristlike raamatute, erinevate veebijutluste ning -loengutega. Haigus oli toonud Kristi Jumalale lähemale ja seda oli võimatu mitte märgata. Saabus päev, mil võisime tõepoolest mõista piiblisalmi: „Aga teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb, neile, kes on tema kavatsuse järele kutsutud.“ (Roomlastele 8:28) Siitpeale hakkasime tänama Jumalat kõige eest, mis meie ellu oli tulnud. Kuigi see võib kõlada meie olukorras kummalisena (pean tunnistama, et me ei mõista Jumala viise ja teid lõpuni), tean praegu ühte asja – Tema tee on meie jaoks PARIM!
2021. aasta alguses hakkasin mõtlema ristimisele. Kuigi meil oli palju kogemusi Jumalaga, palju õnnistusi, olid mul siiski Tema jaoks teatud tingimused. Mul oli üks asi, mille Ta pidi minu jaoks enne ristimist ära lahendama. Ent just sel ajal algas Eestis Cami Oetmani loengusari „Piibli prohvetikuulutused lihtsalt ja selgelt.“ Seda jälgides sain Jumalalt vastuseks, et pole aega Temas kahelda ega Talle tingimusi seada. Seejärel otsustasin end ristida lasta ning anda kogu oma elu Jumalale! Mu abikaasa ristiti 30. juunil 2001. aastal. Mind ristiti 31. juulil 2021. aastal, seega 20 aastat, üks kuu ja üks päev hiljem!
Millist imelist Jumalat me teenime!
Timo Taidla
Reformaator Martin Luther kirjutas kord, et inimesel on vaja teha kolm pöördumise kogemust: südamega pöördumine, mõistusega pöördumine ja rahakoti pöördumine. Tihti kogevad inimesed, et kõige raskem neist on viimane. Evangelist Charles Spurgeon kirjutas, et „mõningate kristlaste loomuse viimane osa, mis pühitsetud saab, on nende taskud“. Samuti räägitakse lugu veel ühest evangelistist Johann Wesleyst, kellele räägiti ühe rikka mehe pöördumisest, mille peale olevat Wesley küsinud: „Kas ta pöördus koos rahakotiga?“ Kui Timo eelnevat tunnistust lugeda, siis kahe esimese pöördumise kogemuse suhtes kahtlust ei teki, aga selle viimase pöördumise kogemuse tunnistuseks on järgnev tema abikaasa Kristi poolt meie palvelisti saadetud lugu.
Toon siia veel ühe tänu ja julgustuse.
Nimelt oli minu abikaasal Timol mingi aeg tagasi südamel, et hakkab igal hingamispäeval annetama Norra koguduse misjonifondi ühe kindla summa. See oli meie jaoks päris korralik kogus raha! Aga abikaasa otsustas Jumalat usaldada. Peale seda otsust ja esimesi regulaarseid annetamisi sai abikaasa teada, et tema ülemus oli ta töötasu tõstnud – täpselt iga kuu misjonifondi mineva summa võrra!
Nii et meie pere ei “kaota“ rahaliselt midagi. Jumal ise kattis selle summa! See pani mõtlema, et vau, miks me üldse oma majanduslikke vahendeid ja tagalaid kindlustame?! Jumal soovis lihtsalt, et me ise oleksime nõus Temale nii kallitele ja väärtuslikele, nii väga koju igatsetud kadunud lammastesse (loe: misjonisse) panustama. Jumal katab ju kõik meie vajadused! Nii kui Matteuse 6:31–34 kinnitab: „Ärge siis olge mures, küsides: mida me sööme? või: mida me joome? või: millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala Riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!“
Kristi Taidla
Keegi meist ei jää vaeseks seetõttu, et annetame Jumala töösse või Jumala veenmisel, küll aga võib äkitselt kaduda varandus, mida me Jumalale anda ei raatsi.
Minu elus oli aastaid tagasi olukord, kus minult nõuti põhjendamatult suurt raha ja inimesed minu ümber ütlesid, et ma olen rumal, kui sellele väljapressimisele allun. Minul aga mõlkus mõttes Jeesuse öeldu: kui sult nõutakse kuube, anna vammus ka. Tegin otsuse anda, mida küsiti ja minu tolleaegne tööandja tõstis mul ka palka nagu Timol just sellesama summa võrra, mida mina nõustusin ära andma. Mina nõustusin nõutu ära andma ühekordselt, aga minu kuupalk muutus püsivalt. Pealegi oli inimene, kes seda raha nõudis, minu otsusest nii rabatud, sest ta oli olnud kindel, et ma tema nõudmist ei rahulda, et ta loobus kolmandikust esialgu nõutud summast. Lisaks kõigele eelnevale aga oli ta nüüd valmis minuga ka vaimulikest asjadest rääkima ning tunnistas oma patusust ja vajadust Jumala järele. Me rääkisime Jumala andestusest ja armastusest ja soovist meid kõiki päästa. Temaga hiljem kokku puutunud inimesed tunnistasid muutusest tema elus. Seda kõike saatis korda üks otsus alluda Jumala tahtele ja selle loo lõppu ma ju veel ei teagi. Ehk kohtume selle inimesega ühel päeval Jumala trooni ees?
Ühes koguduses, mis planeeris suuri ehitustöid, seisis pastor kord jumalateenistusel koguduse ees ja ütles kogudusele: „Mul on hea sõnum ja halb sõnum. Hea sõnum on see, et kogudusel on olemas kogu raha, mida me vajame selle suure projekti elluviimiseks. Halb sõnum on, et see raha on ikka veel teie rahakottides.“
Kui kaks pööret on toimunud, aga kolmas – see rahakoti pööre – on toimumata, kas me siis ikka oleme pöördunud? Keegi Mel Williams kirjutab: „Meie vaimulikus elus pole olulisemat teemat kui raha… Raha on esimene ja tähtsaim vaimulik küsimus, sest sel on nii tähtis koht meie elus, sest see võitleb meie südame truuduse eest sellele.“ Ja me ei saa olla truud rahale ja Jumalale, seda ütleb Jumala Sõna ja meie mõistus. Me peame otsustama, kellele me kuulume ja keda või mida me teenime. Ja kas me usume, et Jumal kannab meie eest hoolt?
Üks arst küsis kord väga rikkalt patsiendilt: „Mida sa kavatsed kõige selle rahaga teha?“ Patsient vastas: „Ma oletan, et ma vist lihtsalt muretsen selle pärast.“ Arst uuris edasi: „Kas selle pärast muretsemine pakub sulle siis nii suurt naudingut?“ Mees ohkas. „Ei, kuid mulle tuleb tohutu õuduse tunne peale, kui ma mõtlen, et peaksin sellest midagi ära andma.“ Jeesus ütles: „Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" (Lk 12:15)
Astume siis uues alanud aastas igas mõttes pöördunuina – nii südame, mõistuse kui rahakoti poolest pöördunuina. Ja lubame heal Jumalal meid päästa kõige selle käest, mis ähvardab meid Tema käest ära vedada. Ja hoiame oma vaimu kõrvad ja silmad lahti ning südame puhta Temale, kes on meid armastanud sedavõrd, et andis meie eest kõik, mis Tal oli, oma Pojas, kes rippus kõigist mahajäetuna meie pattusid kandes ristil.
