Hea Meie Aja lugeja, seekordses Kogemuste Kotikeses on vaid üks pikk ja huvitav kogemus, rohkem lihtsalt ei mahtunud. Võin aga rõõmuga öelda, et rahvas on hakanud oma kogemusi saatma ja tooma, nii et järgmise „kotikese“ tarvis on juba selle „kotikese“ kirjutamise ajal kogemused olemas. Olen siia ajakirja helikassetilt ümber kirjutanud Kostja Judanovi loo tema imelistest pääsemistest sõjapäevil ja pärast sõda. Kuna kirjutasin üles tema poolt räägitu, võin julgesti ka tema nime alla kirjutada, kuigi teda ei ole enam meie hulgas. Loodetavasti kohtume temaga juba üsna varsti meie Issanda ja Päästja tagasitulekul.
Olin veetnud suure osa oma lapsepõlvest lastekodus. Nüüd oli saabunud aeg sealt lahkuda. Jäänud oli veel viimane öö lastekodus. Kui olin õhtul oma noorema õega, kes pidi veel sinna jääma, hüvasti jätnud ja jäin magama, siis nägin ma väga selge unenäo. Istusin akna all ja lugesin raamatut, see oli selline suur ja paks raamat, aga mis raamat see oli, seda ma ei teadnud. Raamat oli põnev ja aken oli lahti, sest oli suvine aeg. Akna taga väljas oli rahva kisa ja mingi tagumine, mind aga huvitas see raamat sedavõrd, et ma ei vaadanud kordagi välja. Hiljem, kui kõik vaikseks jäi, vaatasin ma aknast välja ja nägin seal suurt risti ja Jeesus oli seal risti löödud. Ja ma küsisin, kas Jeesus oli jälle risti löödud ja mõtlesin, et ma päästan Ta sealt ära. Ma hüppasin aknast välja ja äkki oli Jeesus minu juures. Need, kes olid Teda risti löönud, hakkasid uuesti üles meie juurde mäest üles tulema, et mind ja Jeesust kinni võtta, mul hakkas hirm, aga ma olin Jeesuse juures kui üks väike poiss ja hoidsin Tema põlvede ümbert kinni ja küsisin: „Kuhu me nüüd läheme ja mis meiega nüüd juhtub?“ Aga Tema pani käe mulle pea peale ja ütles: “Kui sa minuga oled, ei juhtu sul midagi.“ Ja see on mul tänaseni meeles.
Kui ma Tallinnasse tulin, asusin tööle kristallitööstusesse, see oli minu nooruse ilusaim aeg – tööd oli ja palk oli ka hea. Seda head aega jätkus ainult nii kauaks, kui vene väed sisse tulid. Siis algas Vene-Saksa sõda ja moodustati Eesti leegion. Kuna mina ei võtnud mulle sadamas pakutud tööd vastu, viidi mind mobilisatsiooni tulemusena koos teistega Poolasse, Tibizasse, mida kutsuti tol ajal Euroopa põrguks, ma olin seal viis kuud. Siis saadeti meid rindele. Harkovi lähedal olles taganesid Saksa väed ootamatult, meie väeosa jäi sinna ning tõmmati piiramisrõngasse. Nädal aega pidasime küll vastu, toitu meil oli, aga vett ei olnud. Ilma veeta ei suutnud keegi meist süüa, hiljem hakkas kurk kuivama ja me ei saanud rääkida, edasi hakkas rääkides suust verd tulema ja keel pragunes. (Veel praegugi on keelel praod sees). Siis hakkas olukord üha raskemaks minema, vaenlane piiras meid üha lähemalt sisse ja me arvasime, et õhtuks meid enam ei ole. Kui ma sain aru, et viimased tunnid on tulemas, jäin palvele ja tänasin Jeesust kõige selle eest, mida Ta minu heaks oli teinud. Ja ütlesin, et sündigu minu elus Tema tahtmine. Kui ma palve lõpetasin, oli minu selja taga üks meie ohvitseridest, kes küsis, kas ma seda kõike usun ka. Ma ütlesin, et usun küll. Siis ta küsis, kas ma usun ka, et Jumal mind siit päästab. Ütlesin, et kui see Tema tahe on, siis päästab ka. Selle peale arvas ohvitser, et uskuda ei maksa. Meile teatati, et luure on avastanud piiramisrõngas nõrga koha, mille kaudu meil ehk õnnestub piiramisrõngast välja saada. Minuga vestelnud ohvitser sai lähemate minutite jooksul surma. Meile antigi taganemise märguanne ja, kasutades suitsurakette, hakkasimegi ükshaaval kaevikutest välja jooksma. See oli üsna raske taganemine ja vahepeal tuli mul ka ühte haavatud kaaslast aidata. Edasi joostes kohtusin kahe mehega, kes endi vahel ühte jalast haavatut tassisid. Kui nemad olid minu lähedal, käis tohutu kõva kärakas ja need mehed said surma, mina pääsesin vaevu, olin üleni liiva, sodi ja mingit kleepuvat massi täis. Kuigi ma hästi rääkida ei saanud, hüüdsin nii kõvasti, kui sain: „Jeesus, sa hoiad mind!“ Panin tähele, et kuulid ja granaadid vihisesid ümberringi, see oli nagu üks põrgu. Selja taha vaadates nägin mehi juba käsipidi koos võitlemas, panin jooksuga tulema ja kordasin ise joostes: „Jeesus, Sa hoiad mind! Jeesus, Sa hoiad mind!“ Kui ma enam joosta ei jaksanud, märkasin, et olen piiramisrõngast väljas.
Olin täiesti üksi, eemalt paistsid küla varemed ja ma mõtlesin, et pean sinna jõudma, ehk saan sealt juua. Kui ma sain aru, et olin pääsenud, hakkasin üle kere värisema ja nutsin kui väike laps. Kuna küla kaev oli katki, jäin ühe põõsa alla magama. Ma ei tea, kui kaua ma seal magasin, aga siis kui ma ärkasin, tundsin Vermachti supi
lõhna. Mulle anti juua ja süüa ja ma läksin endast teada andma. Mind oli juba surnute nimekirja pandud. Vaatasin oma riideid, need olid täiesti räbaldunud, ometi olin ise täiesti terve, tugev plahvatus oli mind vaid kurdistanud, selle tõttu kuulsin nüüd ühest kõrvast. Ohvitser, kes mind vastu võttis, ütles, et ma haisen nagu laip, selle peale tegin ma oma mundri nööbid eest lahti ja märkasin, et plahvatuse tulemusena oli mu krae vahe kellegi aju jäänuseid täis, see oligi selle hirmsa haisu põhjustanud.
Mind raviti terveks ja peale seda sattusin ma varupolgu juurde kingsepaks. Varupolgu mehed aga pidid staabi juures valvet ka pidama. Ükskord oli minu kord vahti minna, aga ma tundsin ennast väga halvasti. Mul olid külmavärinad ja pea valutas. Mind saadeti siiski vahti. Kuna mul oli väga paha olla, vajusin ma vahis kokku. Ülemus, kes tuli vahimehi kontrollima, pidi mind vahis magamise eest maha laskma. Õnneks oli mul kiiver peas ja kuul ei tabanud pead. Hiljem sai see mees aru, et ma ei jäänud vahis magama, vaid olin haige. Välihospidali jõudes mõõdeti mul palavikku 41,8 kraadi. Minu haiguse ravi osutus pikaajaliseks, sellele järgnes veel ka kosumislaager Alpides. Peale seda sain ka kuu aega puhkust ja võisin koju sõita. Tallinnasse tulles kohtasin tuttavaid, kellest üks ütles: „Küll on hea, et sa sadamas töökohta vastu ei võtnud, sadama laskemoona ladu lendas õhku ja sina oleksid praegu surnud olnud!“
Hiljem üritasin ma eirata korraldust minna Jõhvi haiglasse ja mind võeti väejooksikuna kinni. Koos teiste väejooksikutega pandi mind Lasnamäele vangi. Olin seal käeraudades üksikkongis 18 päeva. Rääkisin Jumalaga ja kogesin, et see pole minu kõne tühjusesse, kogesin, et ma räägin kellegagi, kes on tõesti kohal. Kui meid siis 24-kesi ühel ööl vanglahoovi üles rivistati, siis teadsime kõik, et see on meie viimane teekond. Meid viidi 12 valvuri ja 6 lambakoera saatel Toompeale SS-kohtusse. Seal esikus oodates ilmus meie juurde üks kindrali aukraadiga pikk jõuline valgete lokkis juustega mees, kellele meie konvoi au andis. See mees käskis konvoil minu käed käeraudadest vabastada ja kutsus mind endaga kaasa. Ma läksin tema järel kõrvalruumi, kus ta ütles mulle selges eesti keeles: „Teid on surma mõistetud mahalaskmise läbi. Kuid nüüd pole enam aega norutamiseks. Võta oma sõduriraamat ja pane tasku ning kuula nüüd, mis ma sulle ütlen. Mine siit kohe Kopli jaama ja vaata, et sa kuhugi mujale ei lähe. Kopli jaamas leiad ühe vibaliku haige jalaga mehe, kes kontrollib vagunite korrasolekut ja õlitab vagunirattaid, tema käest küsi, milline rong läheb rindele ja istu siis sinna peale.“ Kui ma tahtsin sellest uksest välja minna, kust me olime ruumi sisenenud, peatas mees mind ja juhatas välja teisest uksest. Kui ma väljas olin, algas kohe õhurünnak ja ma jooksin kiiruga jaama, kus kõik toimuski nii, nagu mulle oli räägitud.
Väeosa juurde jõudnud, taheti mind teiste jooksikute hirmuks maha lasta, aga parasjagu tuli üks ülemus, kellel oli vaja saapatallad ära vahetada. Kuna olin ennegi kingsepana tööd teinud, asusin tööle ja jäin jälle ellu. Siis pandi mind polguülema käskjalaks, aga kuna venelane tungis juba peale ja me pidime taganema Ambla sohu, siis võtsid Eesti Leegioni ohvitserid vastu otsuse kuulutada sõda lõppenuks ja ütlesid meile kõigile, et kuna sakslaste saatus on otsustatud, ei pea meie laskma end lihtsalt nottida ja meil on vaba voli minna, kuhu tahame. Rändasimegi läbi soode ja metsade Tallinna poole.
Tallinnasse jõudes õnnestus mul tükk aega arreteerimise eest hoiduda. Kord olin oma kodus ja magasin nii kõvasti, et ei kuulnud, kuidas mind mitu korda otsimas käidi, kord olin jälle parasjagu kodunt ära. Hiljem otsustasin ikka omale passi välja ajada ja selle asjaajamise käigus tehti mulle selgeks, et kõik, kes on Saksa sõjaväes olnud, peavad minema mingiks uurimise ajaks vangilaagrisse. Nii sattusin ma ka Kohtla-Järvele. Seal oli tõeline nälg. Kümme päeva ei antud midagi süüa, mõnel meist oli õnneks midagi kodunt kaasas. 10 päeva pärast anti 3 mehe peale üks kuivik päevas. Hiljem hakati andma inimese kohta 50 grammi leiba päevas. Kui meid sealt Maardu laagrisse üle toodi, oli 6000 mehest alles 3000, ülejäänud olid nälga surnud. Ka mina nõrkesin selle viletsa toidu peal ära, nii et kord ülelugemise ajal vajusin ma kokku ja kui ma hiljem teadvusele tulin, oli mind visatud surnutega ühte ruumi. Hiljem tuldi surnuid vaatama ja leiti, et mul oli veel hing sees. Me olime seal enamus ajast näljas, sest nagu hiljem selgus, oli meie vangilaagri ülem juut, kes kõik toidu mustal turul maha sahkerdas. Varsti pääsesin ka vangilaagrist, sest tuldi otsima kedagi, kes oskas maalritööd. Töötasin tükk aega maalrina, suvel sain ka talusse tööd. Vahepeal õnnestus mul ka laeva peal töötada, aga see töö lõppes ka minu jaoks selle tõttu, et olin Saksa sõjaväes olnud. Sattusin uuesti maale talusse tööle ja sealt sain teada, et paari päeva pärast on tulemas küüditamine. Tulin siis tagasi linna ja varjasin end mitmel pool ja pääsesin ka Siberi-sõidust.
Hiljem oli mul võimalik Toompeal ka neid ruume külastada, kus oli sõja ajal toimunud minu imeline päästmine kindlast surmast. Kui ma hiljem nende sündmuste peale mõtlesin, sain aru, et see kõrge ohvitser oli kindlasti minu kaitseingel.
Kostja Judanov
Eks ole imeline lugu sellest, kuidas meist hoolitakse. Kes soovib, võib sellest loost kokku lugeda, mitu korda Jumal päästis oma lapse, kes Tema peale lootis. Meie elame täna siin Eestimaal hoopis teistes oludes ja selline nähtav hädaoht meid justkui ei ähvardaks. Kuid Sõnast võime lugeda (ja küllap ka oma igapäevases elus kogeda), kuidas Saatan käib meie ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata. See pole muutunud. Kuid ka Jumala kaitse ja kõikvõimsus pole muutunud. Minul ja Sinul on võimalik samuti loota Ristilöödu kaitsele, teada ja ka kogeda, et Ta on alati meiega ja et ka meie elu on Tema kätes. Piibel ütleb, et me oleme Tema silmatera ja päris kasulik oleks natuke mõtiskleda selle üle, kuidas Jumal on meie silma terale kaitse välja mõelnud. Kõigepealt on meil kulmud, mis juhivad kõrvale suure osa sellest, mis meile võib pähe langeda; siis on meil ripsmed, millel on roll juhtida silmast kõrvale see osa, mida kulmudel ei õnnestunud kõrvale juhtida; ja siis on meil veel silmalaud, mis sulguvad automaatselt väikseimagi ärrituse või ohu puhul. Ja kõik see on silma tera kaitseks. Ma usun, et kui meie oleme Jumala jaoks kallid kui silmatera ja risti tõttu ei saa me selles kahelda, siis Tema atribuutika meie kaitsmiseks ja hoidmiseks on hoopis suurem ja võimsam kui meie ihuliku silma puhul.
Kord küsis minu laps oma sõbralt: „Kas sa tead, miks suured poisid ja koerad mind Meriväljal kunagi ei puutu? Sest mul on kõige tugevam Kaitsja.”
