Viimase aasta veetsid Hans ja Lilija oma laste Susanna (16), Sanno (14) ja Sandor’iga (11) Ameerikas, kaks eelmist elati aga Soomes. Praegu on nad Eestis ning valmis omandatud teadmisi ja oskusi siinse kogudusega jagama. Järgnevalt uurin, kuidas oli nende elu teispool ookeani ning mis tõi Eestisse tagasi.
Palun rääkige lühidalt, kuidas te üldse Ameerikasse sattusite?
Lilija: Sattusime Ameerikasse pereühinemise programmi kaudu. Siis kui Ameerikas on lähisugulasi, saab taotleda elu- ja tööluba sinna, kus sugulased elavad.
Hans: Selle programmi kaudu saab siis oma lapsi, õdesid, vendi kutsuda. Lilija vend Alik on elanud koos perega Seattle’i lähistel juba üle viie aasta. Meie kaalusime Ameerikasse minekut veidi kauem.
Milline oli esmane suurim elamus?
Hans: Igaühe jaoks oli midagi erinevat ja aasta jooksul oli palju elamusi. Kuid kõiki meid paelus ilus loodus. Sattusime Washingtoni, mis on üks kaunimaid osariike Ameerikas, mida nimetatakse ”Evergreen’iks” ehk igiroheliseks osariigiks.
Lilija: Ümber Seattle’i kõrguvad lumiste tippudega mäeahelikud. Uhkeim mägi on Rainier, mis on 14411 feet’i (4392 m) kõrge. See on Washingtoni osariigi üks tunnussümbolitest, nagu ka Space Needle - Seattle’i vaatamistorn.
Hans: Käisime kohe oma Ameerikas olemise alguses vaatamistornis, et näha paremini kogu seda ümbritsevat piirkonda.
Lilija: Augustis, kui Rainier’i mäel oli kõige vähem lund, võtsime ette matka mäe tipu poole. Nagu tavalised turistid, jõudsime paari tuhande meetri kõrgusele. Kui teerada lõppes, tohtis edasi minna ainult spetsiaalse varustuse ja saatjaga.
Hans: Edasine teekond oli ka lumine, sest mäetipp ei sulanud täielikult isegi suvel.
Lilija: Washingtoni osariik on väga mitmekülgne looduse poolest, ida poolt mägede tagant avaneb ootamatult kõrb, kus vaatamata mitteviljakale maale on arenenud põllumajandus. Nägime seal viljapuuaedu, heinakasvatust ja hobusetalusid. Vahetevahel sattusid teele väikesed linnakesed nagu oaasid, kus leidus isegi golfiväljakuid. Seal on ka võimas Columbia jõgi, kus saime jalgu vette kasta ja kõrgelt kaldapealselt näha väga kaugele ulatuvat ilusat maastikku.
Susanna: Seattle’it seostatakse veel ka Microsofti, Boeingu tehastega, kuulsate Starbucks kohvikutega...
Lilija: ...ja rohkete vihmadega. Vihmaperioodid on pikemad kui Eestis ja eelmine aasta oli eriti vihmane.
Hans: Elamustest meenub veel väljasõit Vaikse ookeani äärde ühel nädalavahetusel. Nii suurt ja võimsat veekogu pole me varem näinud. Liivarannal on mitmekümnekilomeetrine autotee. Ilm oli varakevadiselt tuuline ja lained olid üsna kõrged ja võimsad. See on unustamatu kogemus!
Kui kaua te Ameerikas olite?
Susanna: Olime nädal vähem kui aasta.
Milline oli teie Ameerika-kodu?
Susanna: Meie kodu oli ilus.
Lilija: Üürisime kahekorruselist kolme magamistoaga maja.
Susanna: Seal oli veel suur külalistetuba, elutuba, suur köök ja eraldi söögituba. Lisaks veel kabinet-raamatukogu.
Lilija: Eraldi tuleb mainida mahukat kaheauto garaaži, kus Hans harrastas oma puutööoskust.
Hans: Maja asub mäe veerel, kust avaneb ilus vaade Bellevue keskusele (linnake, kus elasime) ja üle Washingtoni järve Seattle’i siluetile. Sealt mäe otsast nägime kõiki ümberkaudseid linnu ja lumiseid mäetippe. See oli võrratu! Kui Eestis räägitakse mingist miljonivaatest, siis ma ei tea, kuidas neid vaateid seal peaks hindama.
Kas te naabritega suhtlesite? Või kas te teate, kes teie naabrid olid?
Lilija: Esimesed kokkupuuted naabritega olid esimestel päevadel. Kõik, kes meie majast mööda läksid, tervitasid rõõmsalt. Kaks-kolm kuud pärast kolimist püstitas Hans maja ette kiige, mida kõrvalt majast uudistama tuldi ja nii saime naabritega lähemalt tuttavaks.
Hans: Meie juures käis ka selle piirkonna vanem, kes elas paar maja meist edasi. Ta jagas kõigile juhiseid, juhul kui piirkonda peaks tabama maavärin või mõni muu katastroof. Kuna meie olime sealkandis uued elanikud, pühendas ta meile rohkem aega. Küsis, kust tuleme ja kes oleme ja tutvustas ise veidi kohalikke tavasid ja piirkonna harjumusi. Saime teada, et tema abikaasa on pärit Soomest, kus nad ka mitmel suvel käinud on.
Lilija: Sellega me tutvus naabritega piirdus.
Millised erinevused jäid silma Ameerikasse minnes?
Susanna: Ameerikas on kõik suurem: autod, majad… ka inimesed :).
Lilija: Inimesi on seal igast maailma nurgast, erinevat värvi, erinevad kombed. Seega pole ühiseid sajanditepikkuseid traditsioone, rahvuskööki, nagu näiteks Euroopas või Aasias. Paljud emigrandid, kes sinna satuvad, igatsevad oma rahvussööke.
Susanna: Meie igatsesime kohukesi, Kalevi šokolaadi, musta leiba ja eesti juustu.
Lilija: Muidugi leidub selliseid poode, kus isegi Kalevi šokolaadi osta saab ja leidub poode kust saab ka kohapeal küpsetatud head leiba. Mõistagi on see kraam kallim kui Eestis.
Hans: Seattle’i kandis adventkirikud korraldavad kord kuus ühiseid söömisi kirikus, kuhu igaüks võib tuua omatehtud toitu. Seal sai maitsta erinevate rahvusköökide toite: india, aasia, mehhiko, vene, rumeenia jm.
Lilija: Minu ema viib alati sellistel hingamispäevadel omatehtud kartulivormi või küpsetab midagi magusat. Ja tema tehtud toite oodatakse alati. Ma ise olen viinud omaküpsetatud leiba.
Räägitakse American dreamist. Kas Ameerika siis on unistuste maa?
Susanna: Eriti ei ole küll. Kui tahad midagi saavutada, siis peab ikka kõvasti rügama. Sellist asja, et lihtsalt lähed ja saad kuulsaks või mida iganes sa siis ka tahad... seda ei ole. Mitte kusagil ei ole niimoodi. Kui midagi tahad, pead ikka vaeva nägema. Niisama ei jookse midagi kätte.
Hans: Minna sinna, arvates et keegi sind seal ootab, on vale. Meile ei ole unistuste maaks ei Ameerika ega ka Eesti, vaid Uus Maa koos Jeesusega.
Aga millega sa Ameerikas täpsemalt tegelesid, Hans?
Hans: Tegin väikese firma, mis valmistas aiamööblit. Vahepeal tegelesin ka ehitamisega … renoveerisin ühe sugulase maja.
Rääkige Ameerika koolist!
Hans: On arvamus, et Ameerika riigikoolide tase on madal.
Susanna: Selles piirkonnas, kus me elasime, olid koolid väga heal tasemel. Oli palju muusikat, sporti ja teisi kunstiga seonduvaid aineid. Ei tegeldud ainult kuivade teoreetiliste ainete õppimisega, vaid igaüks sai valida oma tunniplaani aineid, mis talle meeldisid. Seega, igaühel on võimalus teha oma koolipäev meeldivaks ja huvitavaks.
Lilija: Lastele meeldis Ameerika kool.
Hans: Eesti koolid ei ole veel lahti saanud nõukogudeaegsest mõtlemisest ja siin on rohkem kiusamist ja vägivalda. Rohkem õpilasi, kes suitsetavad, joovad ja on ükskõiksed teiste vastu. Samuti oleks õpetajatel Ameerika koolist palju, mida üle võtta.
Rääkige oma kodukogudusest Ameerikas!
Susanna: See asub Seattle’i linnas.
Lilija: Green Lake’i ääres. Sellest ka koguduse nimi Green Lake Church.
Hans: Arhitektuuri poolest on kirikuhoone meie mõistes suhteliselt luteri kiriku sarnane. Selline suur kivikirik, terava katusega. Aknaid ilustavad värvilised vitraažid. Kirikusaalis on suur orel, mida mängitakse igal laupäeval ka enne teenistuse algust ja teenistuse lõpus.
Lilija: Kirik meeldis meile kohe nii seest kui väljast. Tekkis mõte, et siin me tahame käia. Aga mitte ainult arhitektuuri või asukoha pärast. Vaid ka armsate inimeste pärast, kes seal koguduses on.
Kuidas teid seal koguduses vastu võeti?
Hans: Kogudus on sõbralik, meid võeti hästi vastu. Piiblitund on gruppides, nagu Eestis. Igaüks läheb sinna gruppi, kuhu tahab...
Lilija: ...oma eale vastavalt.
Hans: Sinna, kuhu me sattusime, tervitati meid soojalt ja küsiti, et kust me tuleme jne. Kord paluti mul midagi Piiblist lugeda, aga mul oli eestikeelne Piibel kaasas. Ütlesin, et mul on Piibel eesti keeles. “Aga mis siis, loe eesti keeles!” vastati. “Meil kõigil teistel on Piiblid ees, me jälgime.” See sai seal grupis traditsiooniks. Iga kord lasti mul mingi salm eesti keeles ette lugeda, neile meeldis see … midagi eksootilist nende arvates.
Susanna: Üks asi, mis kohe meile meeldima hakkas, on see, et ükskõik, kas on eriline hingamispäev või mitte, kõik on planeeritud. Koguduse liikmed, külastajad ja koguduse ametis olevad inimesed teavad, mida nad tegema peavad. Kui keegi ei saa tulla, on neil kohe plaan B. Seega, kõik on täpselt paigas.
Hans: Tavakoosolekud on huvitavamad kui Eestis. Siin nähakse vaeva nn. „kavakoosoleku” jaoks. Seal nähakse vaeva iga koosoleku jaoks. Koosolekusse ei suhtuta kergekäeliselt – stiilis tuleme kokku, laulame äkki midagi ja meil on hea koos olla. Nad planeerivad ja harjutavad selleks, näevad vaeva, et iga koosolek õnnestuks ja oleks eriline.
Seega teenistuse kvaliteet oli tunduvalt kõrgem?
Hans: Kvaliteet on kõrge. Tihti öeldakse, et me pigem ei laulagi, kui laulame kehvasti. Aga see pole lahendus. Tõesti, kehvasti ei tasu laulda ja esineda. Aga see ei tähenda, et esinemise võiks ära jätta. Selleks tuleb harjutada, et hästi esineda. Et hästi esineda – selleks tuleb vaeva näha. Milleks siis veel vaeva näha, kui mitte hingamispäevaks? See on üks kord nädalas. Iga päev näeme vaeva ükskõik mis asjaga – koolis õppimisega, tööl, äris, kodu korras hoidmisega... Aga hingamispäev on neist kõigist tähtsam, miks siis selle nimel vähem vaeva näha?
Kui palju ja millal teenistuse tarvis harjutati?
Susanna: Igal reede õhtul seitsmest üheksani oli kooriharjutus ja laupäeva hommikul läksid kõik lauljad kell 10:30 suurde saali, et läbi võtta need laulud, mida sel päeval teenistusel esitatakse. Piiblitunnid toimusid samal ajal väiksemates kõrvalsaalides. Reedeõhtuti harjutati mitme kuu repertuaari. Juba septembrikuus hakati jõulukava planeerima ja harjutama.
Hans: Septembris olid meil teada kuni jaanuarini kõikidel hingamispäevadel esitatavad koorilaulud. Hingamispäeval oli nii, et koor esitas iga kord koorilauluna ainult ühe laulu. Aga koos signatuuride, ehk kutsungitega tuli päris palju koorimuusikat.
Lilija: Ja kord kuus mängis keelpilliorkester, mõnikord ka koos puhkpillidega. Orkestriharjutused olid iga kord pärast hommikust jumalateenistust. Orkestri moodustasid enamjaolt noored, ka üsna väikseid on kaasatud. Nendega tehti eraldi tööd, et nad järgi jõuaks. Mina, Hans ja Susanna laulsime kooris. Susanna lõi kaasa ka orkestris.
Kas te laulsite kooris peast või olid teil noodid ees?
Susanna: Laulsime nootidest. Igal kooriliikmel on ka esinemisriietus. Nii et igal hingamispäeval olid need meil seljas.
Kui suur see koor umbes oli?
Hans: Tavaliselt oli kuni 30 lauljat.
Ja koor istuski kogu aeg laval?
Susanna: Jah. Orel oli keskel ja meie olime siis kahel pool orelit väikeses kaares.
Kuidas kirikus üldine populatsioon tundus olevat? Milline oli noorte ja vanemate inimeste osakaal?
Susanna: Meie koguduses ei olnud väga palju noori, aga lapsi see-eest oli palju.
Hans: Liikmeid on üle viiesaja. Aga Seattle’is on ka suuremaid kogudusi.
Susanna: Enamik noori käisid ühes teises Seattle’i kirikus.
Igal hingamispäeval oli jumalateenistus. Kas toimus ka teisi koguduseliikmeid liitvaid üritusi?
Lilija: Oli palju väljasõite, piknikke, suviseid laagreid ja laulufestivale.
Samuti toimub suvel piirkonna laager, mis kestab järjest 11-12 päeva. Kokku kaks nädalavahetust ja iga päev nädala sees. Sel ajal on kohalikud kogudused suletud.
Hans: Ka meie sõitsime üheks nädalavahetuseks sinna. See oli päris võimas. Kui me hingamispäeva hommikul laagripaika sõitsime, olid politseid väljas. Mõtlesime, et mis värk siin on – kas mingi avarii? Aga ka nemad töötasid meie adventlaagri tarbeks. Nad juhtisid liiklust. Ka see laager oli väga hästi planeeritud ja korraldatud. Laager toimus adventkiriku kompleksi juures, kus asus adventkool ja muud hooned.
Susanna: Seal oli nii, et mitmetes hoonetes, kirikus ja telkides olid samaaegselt jumalateenistused. Et lähed sinna, kuhu tahad - igal pool toimus teenistus. Kui oled ühest teemast huvitatud, lähed sinna kirikusse, kui tahad teisest teemast kuulda, lähed teise kohta.
Hans: Ja jälle ikka laulud ja laulud… hästi ilusad.
Lilija: Ameerikas korraldavad suvelaagreid ka kohalikud kogudused. Augustis korraldas Green Lake’i koguduse muusikaosakond muusikalaagri, kuhu olid kutsutud väga erinevas eas lapsed. Oodatud olid lapsed alates kolmandast-neljandast eluaastast kuni vanuseni 15-16.
Olid orkestritunnid, klaveri-, keelpilli-, kitarrigrupi tunnid. Koorid jagunesid vanuse järgi kategooriasse. Iga kogudus ei ole vist õnnistatud nii professionaalsete muusikutega nagu Green Lake, kuid teistes kogudustes korraldati midagi muud. Näiteks koguduses, kuhu mu vanemad suvel meid kutsusid, toimus kiriku territooriumil lastelaager. Iga päev tegelesid lastega koguduse muusikaõpetajad ja lastetundide õpetajad. Laagrit korraldas kogu kogudus. Kõik, kes vähegi said, tulid appi.
Hingamispäeval toimus lastekoosolek, kus lapsed esinesid nii muusikapalade kui ka näidenditega. Lastega tegeletakse väga palju.
Sellist praktikat oleme näinud ka Soomes. Nummelas, kus me elasime, korraldavad kogudus ja adventkool kohe õppeaasta lõpus, juuni alguses lastelaagri Sinna kutsutakse ka kõiki ümbruskonnas elavaid lapsi. Üle-eelmisel aastal osalesid laagris isegi 2 last Eestist - meie poiste sõbrad Tallinnast.
Hans: Olen rääkinud laagri korraldajaga. Sellel aastal oodatakse sinna spetsiaalselt just Eesti lapsi. Kohalik vald pakub rahalisi vahendeid, mis võimaldab Eesti lastel osaleda ilma osalustasuta. Transpordi osas saab ka toetust. Üleskutse kõigile, kes osalemisest huvitatud: andke mulle võimalikult kiiresti oma soovist teada. Laagri korraldajad planeerivad ja taotlevad juba hoogsalt vajalikke vahendeid. Oleks vaja teada laste arvu, kes sooviksid Eestist osa võtta.
Korraldasite Põltsamaal ameerikapärase koosoleku. Kas peale ettevalmistatuse oleks veel midagi, mida Ameerikast eeskujuks võtta?
Hans: Oi, palju on huvitavat, mida võiks ka meil järgida. Igal teenistusel võiks olla jagatud inimestele koosoleku kava, võiks olla rohkem muusikat ja koguduse suurem osavõtt teenistusel. Näiteks on seal ühised piiblilugemised. Eeslugeja luges ühe salmi ja siis kogudus vastas järgmise salmi lugemisega.
Lilija: Ameerikas enne piiblitunni algust toimus kogunemine ühes suuremas ruumis, kus koguduse liikmed või külalised rääkisid oma kogemustest, reisidest, misjonitööst. Paljud selle koguduse liikmed käivad regulaarselt misjonireisidel eri maailma paigus. Kohtusime seal mitme aktiivse misjonäriga, kes rääkisid ja näitasid filme või pilte oma viimasest reisist nt Mehhikos või Aafrikas. Samal ajal oli teises saalis noorte ülistuslaulude hommikune muusikaline teenistus. Tean, et igal hingamispäeval enne piiblitundi toimub seal ka „Jutlustaja tund”. Mina arvan, et sellal toimub hingamispäeva etteplaneerimine ja arvatavasti ka palvetatakse koosoleku õnnestumise eest.
Põltsamaal tegime ameerikapäraselt ainult selle osa teenistusest, mis meil nimetatakse „Jutluseks”. Green Lake’i kirikus on hingamisepäev väga mitmekesine juba alates kella üheksast hommikul. Ka pärast lõunat toimub teenistus või mõnikord kontserdid.
Susanna: See, kuidas me ameerikalikku koosolekut Põltsamaal tegime, käis nii: võtsime kava, ajasime näpuga järge ja tõlkisime ära. Asendasime eestikeelsete lauludega.
Te olete nii mitmes riigis elanud. Mis teil siis see kodukeel oli ja on?
Susanna: Eesti keel loomulikult.
Aga kas seda ei tekkinud, et oleks Soomes tahtnud soome keeles rääkida või Ameerikas inglise keeles?
Hans: Ei tekkinud. Eks vahest ikka rääkisime teistes keeltes ka… räägime praegugi.
Kas kolimise juures see ei olnud raske, et pidi jälle sõbrad-tuttavad maha jätma?
Hans: Ma pean ütlema, et Ameerikast jäin kõige rohkem taga igatsema kirikut. Ja see oli ka ilmselt üks põhjuseid, miks me Põltsamaal ameerikaliku teenistuse korraldasime. Ameerikas igatsesin Eestit rohkem kui Eestis Ameerikat.
Susanna: Oli ikka, aga Soome sõpru igatsen isegi rohkem. Neid ei ole ka päris kaua aega näinud.
Kas lähete veel Soome tagasi elama?
Susanna: Kes teab...
Hans: Meil oli suur küsimus, et kas tuleme siis nüüd tagasi Eestisse või Soome.
Mis siis otsustamisel määravaks sai?
Susanna: Meil on maja Eestis.
Hans: See on üks asi. Ja teine asi, et lapsed peaksid ikka eesti keele selgeks saama. Ja eesti koolis. Sest inglise keelt on nad õppinud, oskavad ja jõuavad veel elus õppida. Aga eesti keele õppimise võimalusi on maailmas üsna vähe.
Tallinnas olid sina, Hans, Ootuse koori-idee algataja. Nüüd oled Põltsamaal. Kas sul on siin ka juba mõni idee tekkinud, mida võiks teha?
Hans: Ma istusin täna pingis, mitte ei laulnud kooris. Vaatasin seda noortearmeed, kõik põltsamaalased. Siis ma mõtlesin, et milline võimalus! Ja milline vägi siin midagi korda saata. Aga seda võiksid teha juba nooremad.
Praeguseks on teil Ameerika-ajajärk selja taha jäänud. Mida te soovitaksite Meie Aja lugejatele – kas on parem olla siin Eestis ja nautida seda elu või tasuks minna ka piiri taha uudistama?
Hans: Kindlasti tasub reisida.
Susanna: Meie soovitaksime ikka Eestisse elama jääda, aga välismaal käia kindlasti nii palju kui kellelgi võimalik ja tahtmist on. Igal juhul annab see positiivseid kogemusi.
Hans: Tasub ringi vaadata ja kõik hea endaga kaasa tuua ning püüda seda rakendada ka oma elus… kirikus.
Lõppkokkuvõttes ongi oluline hoopis see, et oleksime koos Jumalaga.
Hans: Ükskõik, kus me siin maa peal oleme, see ei ole meie kodumaa. Me teame, et meie kodumaa ootab meid alles ees – siis, kui Jeesus tuleb!
